Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Aasta pärast paavst Franciscuse visiiti Eestisse

02.10.2019 | | Rubriik: Kirikuelu
piiskopphilippe

Piiskop Philippe Jourdan oma kabinetis koos paavst Franciscuse fotoga. Kätlin Liimets

Mullu 25. septembril külastas paavst Franciscus Baltikumi visiidi käigus Tallinna ja olime tunnistajaiks, et külaskäik puudutas tuhandeid eestimaalasi ning tõi hetkeks meie pealinna maailma keskpunkti.

Visiit oli tiheda päevakavaga: vastuvõtt lennujaamas, kohtumine Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidiga ning ühiskonnategelastega Kadriorus, noorte ning eri konfessioonide esindajatega Kaarli kirikus, katoliku kiriku halastustöö abisaajatega Peeter-Pauli katedraalis ja päeva krooniks kogu rahvale avatud missa Vabaduse väljakul.
Toimunust said osa tuhanded inimesed ja Tallinna linn tunnustas külaskäiku aasta 2018 sündmusena. Žüriisse kuulunud akadeemik Tarmo Soomere ütles tiitli üleandmisel: „Philippe Jourdan tutvustas läbi Rooma paavsti visiidi nii Eesti riiki kui ka Tallinna linna maailmale ning liitis samal ajal ka kohalikke inimesi ja nende maailmanägemisi.“
Aasta pärast visiiti vestlesime roomakatoliku kiriku piiskopi Philippe Jourdaniga sellest, millise jälje sündmus Eesti rahvale jättis.

Ka mittekristlaste huvi paavsti visiidi vastu oli suur. Kas see jäigi uudishimuks või omas laiemat mõju? Kas näiteks võis täheldada, et roomakatoliku kogudused said uusi liikmeid?
Ainult Jumal teab, mis on inimese südames. Kui mittekristlane käis paavsti missal, siis on raske öelda, kas see oli uudishimu või selle taga on isiklik otsing. Mõned päevad pärast visiiti toimus Narvas religioonisotsioloogia konverents ja ettekandja dr Kaido Soom Tartu ülikoolist ütles loengus, et pärast seda, mida nägime Tallinnas paavsti visiidi ajal, ei saa enam öelda, et Eesti rahvas on ateistlik rahvas. Paljud vaimulikud on väljendanud, et rahva huvi oli suurem kui oodati, seega rahvas pole siiski nii jumalakauge. On ka öeldud, et inimesed tajusid, et sel päeval oleks nagu positiivne laine üle Eesti käinud.
Katoliku kogudused on tõesti uusi liikmeid saanud, tõusu on näha. Inimesi tuli katehheesi rohkem kui muidu. Mulle tundub, et enne visiiti oli paavsti institutsioon tavalise eestlase jaoks kauge, nii ruumiliselt kui ka sisuliselt.

Paavst ütles jutluses Vabaduse väljakul, et kristlased on „veidike pärmi, mis peab panema kõik kerkima“. Sealsamas tõstis ta esile ka üldpreesterluse ideed, mis on luterluses oluline, öeldes: „Minge välja kui preestrid. Nendeks on meid teinud meie ristimine.“ Kas märkate mõju ristirahvale, on’s „kergitamine“ läinud intensiivsemaks?
Nendes, kellega päev-päevalt kohtun (mitte ainult katoliiklased), märkan suuremat vastutustunnet maailma ja kiriku suhtes. Paavst Franciscusele iseloomulik alandlikkus ja lihtsus on midagi, mis on mõjutanud. Nagu paavst ütles, peame olema kui emakotkad, kes lendavad oma poegade all ja aitavad neid.
Mõju on avaldanud ka paavst Franciscusele omane sõnum, et tuleb õppida kaasinimese märkamise kunsti. Eestlane ehk kipub arvama, et peab olema üksi tubli ja püha, ent see võiks tulla siiski koos teistega. Individualism on sageli ohtlik. Igaüks vastutab oma elu ja oma suhte eest Jumalaga, ent me ei seisa päris üksi Jumala ees: oleme ühe pere liikmed.
Teisalt on selge, et paavst oli Tallinnas vaid 10 tundi ja ei saa oodata, et selle ajaga rahvas saaks kohe kristlasteks. See, et mullu 25. septembril oli positiivsuse ja ühtsuse laine ja see möödas on, võib tekitada ka teatud pessimismi. Ühiskond pole ju palju muutunud ja poliitilist elu vaadates ei saa öelda, et ühtsus oleks nähtavam kui aasta tagasi. Siiski arvan, et paavsti visiidil oli mõju ja tema sõnumis prohvetlikkust. Viimane ei tähenda ettekuulutamist, vaid et tema sõnad valgustavad meid, kui tee muutub pimedamaks. Oleme nüüdseks ka välja andnud visiidi kõnede kogumiku. See on lihtne väike raamat, mis jääb selle sündmuse mälestuseks. Raamat on paralleelselt eesti ja inglise keeles ja kõnesid saab lugeda ka internetis roomakatoliku kiriku kodulehelt (https://www.katoliku.ee/index.php/et/esyndmused/paavst-eestis/paavsti-kõned).

Mis sõnum kõikidest neist mõtetest, mis visiidi päeval välja öeldi, jäi teile endale kõige enam esiplaanile ja mis inimestele korda läks?
Kultuuri- ja ühiskonnategelasi puudutas vast enim paavsti lause: „Hea elu ja hästi elatud elu ei ole üks ja sama asi.“ See puudutas kontekstis, kus on palju saavutatud ja teatud materiaalsed väärtused olemas, et mitte kaotada õiget fookust. See oli tugev sõnum.
Paavsti jutlus Vabaduse väljakul oli minu meelest väga võimas. Just üldpreesterluse idee, mida esile tõite, ja juba mainitud kaasinimese märkamise kunst. Roosiaia lause meenutab mulle Johannes Paulus II stiili. Kaasinimese märkamise kunst tundub aga väga frantsiskuslik ehk paavst Franciscusele omane.

Kas olete paavstiga kohtunud pärast tema Eesti-visiiti ja kui, siis millised olid tema muljed Eestist?
Jah, kahel korral: veebruaris ja märtsis. On traditsioon, et mõni aeg pärast külaskäiku tänavad korraldajad Püha Isa visiidi eest Vatikanis. Päev enne seda, kui koos sel ajal Roomas olnud 15 piiskopiga läksin ühel tseremoonial paavsti tervitama, siis tundis ta mind ära ja ütles siiralt, et jäi Eesti visiidiga väga rahule.
See toimus vahetult pärast meie riigikogu valimisi ja oli ärev õhkkond ühiskonnas. Palusin paavsti, et ta palvetaks meie riigi eest ja selgus, et ta oli olukorraga kursis. Riike on maailmas ju 180, vaevalt et paavst kõiki jälgib. Selle järgi tundub, et tal on mingi sümpaatia tekkinud Eesti rahva vastu.
Eriti meeldis paavstile kohtumine noortega. Sellest kirjutati ja räägiti ka enim maailma ajakirjanduses. Paavst külastab ju palju riike, hiljuti oli näiteks Madagaskaril ja missal viibis miljon inimest. Sellega ei suuda me võistelda, ent oikumeeniline noorte kohtumine oli eriline.

Paavst Franciscust on ajakirjanduses progressiivseks paavstiks nimetatud. Mida see õieti tähendab ja kas olete selle väitega nõus?
Leian üha rohkem, et kategooriad liberaalne/progressiivne ja konservatiivne sobivad, kui räägime poliitikast. Kirikust rääkides loob nende mõistete kasutamine segadust ja on eksitav ehk kui tahame defineerida, siis peame leidma teisi termineid.
Küsimus on selles, mis on Jumalast ja mis inimestest, kui usk kohtub kultuuriga. Kui öelda inimeste poolt loodud asjade kohta, et nad on igavesed, et nad on Jumala poolt antud, siis see pole õige, ja vastupidi ka loomulikult: kõik pole muudetav ja kultuuriline. Selle taustal mõistan, kui räägitakse progressiivsusest, ent paavst on väljendanud ka väga konservatiivseid seisukohti. Piir pole seal, kus ilmalikus maailmas. Ka ei tähenda, et inimeste loodu kiriku traditsioonis on alati vale või tühiasi. Näiteks kasvõi vaimuliku riietus. Jeesus ei kasutanud ju sellist. See aga ei tähenda, et see oleks mõttetu, ent seda võib muuta. Võimalik, et me ei tee seda kunagi, aga et see on muudetav, on selge.

Millist sõna teie kasutaksite paavsti kohta?
Paavst Franciscuses näen väga suurt ustavust Jumala ilmutusele. Teisalt on selge, et ta ei karda n-ö piirialasid ehk ei pelga inimeste poolt loodut muuta. See on teinud osa inimesi murelikuks. Arvan, et paavst on sellest teadlik ning tal on kahtlemata suur ustavus ja armastus Kristuse ja kiriku õpetuse vastu.

Aprillis saatsime igaviku teele armastatud isa Vello Salo. Kuidas edeneb tema pärandiga tegelemine?
Isa Vello tahtis väga paavstiga kohtuda. Pärast seda oli tunda, et ta oli valmis minema. Vello Salo oli tähtis paljudele ja olen tänulik luterlikule kirikule, et saime teda Kaarli kirikust ära saata. Üks luterlik vaimulik ütles, et pärast isa Vello surma ei juhtu ilmselt, et ühe vaimuliku matustele tuleks pool Eesti valitsust. Jah, see on võimalik. Isa Vello elu kulges paralleelselt Eesti ajalooga ja sellised asjaolud ei kordu.
Nendesse ruumidesse, kus isa Vello Pirita kloostris elas, tuleb muuseum ehk tema mälestustuba ja Vello Salo arhiiv. Kloostri õed teeavad praegu selleks ettevalmistusi. Kirjalikust pärandist: see, mis ta valmis sai, seda teame; sellega, mis pooleli jäi, tuleb tegelda. Loodame, et teostub tema suur soov ja 2039. aastaks valmib uus piibli tõlge.
Kätlin Liimets

Paavst Franciscuse külaskäik
Paavst Franciscus, ilmaliku nimega Jorge Mario Bergoglio
Paavst alates 13. märtsist 2013
Oli Tallinnas 25. septembril neljapäevase Baltikumi-visiidi käigus
Eesti visiidi motoks oli „Mu süda, ärka üles“
Toimus: vastuvõtt lennujaamas; kohtumine Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidiga ning ühiskonnategelastega Kadriorus, noorte ning eri konfessioonide esindajatega Kaarli kirikus, katoliku kiriku halastustöö abisaajatega Peeter-Pauli katedraalis; püha missa Vabaduse väljakul
Missal osales umbes 12 000 inimest
On välja antud Tema Pühaduse paavst Franciscuse apostelliku visiidi kõnede kogumik
Tallinna linn tunnustas külaskäiku aasta 2018 sündmusena

Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi. (Jr 17:14)