Esileht » Arvamused » Kolumn »

Aasta algas Issanda päevaga

04.01.2017 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Mida teame või aimame, uue aasta esimestel päevadel homsest, ülehomsest, sellest, mis sünnib sel aastal Eestis, Euroopas, maailmas? Ühte me teame. See aasta algas pühapäevaga – Issanda päevaga. Iga algus on oluline – seegi, kuidas alustame oma töid ja tegemisi, päevi, aastaid. Kas võtame aega palveks? Mida mahutame meile kingitud aasta esimesse päeva, iga nädala esimesse päeva – kas ka jumalateenistustele ja armulauale tulemise? Tõnis Mägi on kord laulnud ühes oma laulus: kui pühapäev on püha päev, on kõik OK …
Üks on selge: kõik tema ajad ka selles uues aastas on Issanda käes. Pole mõistlik mõtelda, ütelda või laulda: meil on aega veel. Eriti siis, kui selle mõtte abil lükata olulist homsesse, tähtsat tulevikku, mida edasilükkaja jaoks ei pruugi tullagi. Jumalal on lõputult aega, meil tuleks aga käesolevat hetke, meile kingitud hetki täita õige sisuga.
Igale asjale on oma aeg ja aeg on igale tegevusele päikese all. Kuidas aga taibata, mis on millegi jaoks õige aeg?
Tuleb meelde lugu, mida kuulsin Kanadas. Üks vana naine meenutas mulle oma Eestis elamise viimaseid päevi. Ta mees oli Saksa sõjaväes. Oli selge, et peagi on Nõukogude väed Tallinnas ja see naine läks oma isale ütlema, et põgeneb koos oma pisikese lapsega üle vee ja lainete läände. Isa arvas, et see on ainuõige mõte, aga lisas, et esmalt tuleb laps ristimises Jumala kätesse anda.
Naine hakkas isaga vaidlema, rääkis laevast, mis juba õhtul läheb, ja hirmust, et kui ta sellele ei jõua, ei ole ehk lootustki ära saada. Isa jäi endale kindlaks. Leidis vaimuliku. Laps sai ristitud, aga nad ei jõudnudki sellele laevale. Hiljem selgus, et see laev sai täistabamuse. Üks laev läks veel ja see viis reisijad teisele kaldale.
Maailm, milles elame, muutub päev-päevalt aina vähem etteaimatavaks. See oleks nagu hiigelsuur karussell, mille tiirlemise kiirus aina kasvab. Paljudel läheb sellest süda pahaks, kaob orienteerumisvõime. Samas tähelepanelikumalt vaadates märkad, et on ka neid, kes säilitavad rahu, selge meele, mõistliku mõtlemise.
Ühel hetkel ma taipasin, et selle maailma tempo kasv on seotud sellega, kui kaugele me sätime end kõige keskmest. Mida kaugemale Jumalast, seda kiiremaks selle karusselli servadel muutub tempo. Aina ohtlikumaks. Lõpuks väljakannatamatuks.
Mida kaugemale keskmest, kõige algusest ja lõpust, ülimast heast ja täiuslikust armastusest – Jumalast, seda kiiremaks meie enda ja meid ümbritsev elu meile tundub. Ja sa läed, ja sa läed, kuni lõpuks näed, su ees on su omad jäljed iga päev. Kihutad hommikust õhtuni, maailm su ümber ja sa ise muutud aina nõudlikumaks enda vastu. Kärsitus üha kasvab.
Liiga palju sellest, mis on tõeliselt oluline, lükkad aina homsesse, sest oled hakanud uskuma selle laulu sõnu, kus aina korratakse: meil on aega veel. Keerled aja karusselli serval, kuni lõppuks väsid ja kukud kokku. Sisutuna, tühja kulunud kestana. Kes meist seda tahaks?
Aastavahetusel püüavad paljud ennustada tulevikku või lugeda õhinal seda, mida ennustajad ennustavad. Aastavahetus on ka tõotuste ja lubaduste aeg. Vähesed suudavad aga tõotatut või lubatut täita. Äkki oleks mõistlik lubada midagi sellist, mille kohta võid olla kindel, et sind aidatakse selle lubaduse täitmisel ja see, kes sind aitab, suudab oma tõotusi täita.
Kuidas Jumala Poja tõotus oli, mis kõlas siis, kui meid ristiti: vaata, mina olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani. Nii on tõotanud maa ja taevaste looja, kõigeväeline Jumal. Tema lähedusse hoides, tema tahet taibata ja täita püüdes ei pea me tundma hirmu homse ees.
Selles kõiges, mis täna maailmas sünnib, pole ju midagi täiesti uut. Loomulikult võib meid teha murelikuks see, kui siin väikeses riigis hakatakse Jumalalt kingituseks saadud vabadust, pikka rahu- ja iseseisvuse aega omaenese tubliduse arvele kirjutama.
See aasta algas pühapäevaga. Aidaku see meil mõista, mis on oluline, ja seda olulist mitte unustada. Soovin sulle, hea lugeja, selleks pühapäevaga alanud aastaks tarkust püsida Jumala läheduses, võtta igas päevas aega palveks ja pühakirja lugemiseks. Seada korda ka mõranenud ja purunenud suhted, et võiksime öelda nii nagu Martin Luther: Kui ma teaksin, et homme tuleb maailma lõpp, istutaksin ma täna õunapuu!
Õnnistatud uut aastat! Rõõmu reformatsiooni 500. ja meie kiriku 100. aastast! Palju põnevat ja ilusat on ees.
Olge hoitud!

tammsalu3_2015

 

 

 

 
Jaan Tammsalu,
kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)