Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ääremärkusi moest ja kirikust

20.12.2017 | | Rubriik: Arvamus

Juba lapsepõlvest alates olen ma püüdnud eraldada olulist ebaolulisest, tuuma kestast.
9. detsembril Postimehe kultuurilisas Arter ilmunud artikkel „Kirikusse minnes jäta oma reeglid ukse taha“ pani mind nii mõneski mõttes õlgu kehitama, kuna minu arvates on kirikusse minnes ainult üks soovitus: kirikusse minnakse avatud hinge ja südamega, järgitakse teenistuse ajal õpetaja juhendamissõnu ning leeriõpetuse läbinud koguduseliikmete käitumisnorme. Kõik muu ei peaks arvesse minema või teisiti öeldes peaks jääma igaühe isikliku maitse ja arusaamise valdkonda.
Kas kellegi teksased narmendavad või mitte, võib küll nii mõnegi inimese esteetiliste ja kultuuriliste tõekspidamistega vastuolus olla (olen minagi üks nende hulgast), ometi ei kõnele see midagi nende kandja hingelistest vajadustest ega usust Jumalasse, keda keegi pole kunagi riiete modelleerijana ette kujutanud.
Niisamasugused näivad olevat lood ka tütarlaste ja naiste seeliku pikkusega või siis kummardumisel paljastuva kehaosaga. Ma ei suuda uskuda, et Looja jaoks on inimkehas midagi kõlvatut. Aga kirik pole see koht, kuhu minnakse pakkuma või nautima erootilisi vaatemänge ja ma ei söanda kedagi ka selles kahtlustada.
Praegu neid ridu kirjutades meenub mulle, et nõukogude ajal tutvustasin ma Tallinna ühele USA teadlasele, kes kandis teksaseid (mitte küll narmendavaid) ja jalas olid tal sandaalid. Me tahtsime suvisel keskpäeval end virgutada tassikese musta kohviga ja kavatsesime seda teha Raekoja platsil olevas Vana Tooma restoranis, aga šveitser ei lasknud meid sisse. Ta näitas näpuga ameeriklase sandaalidele, mille rihmade alt paistsid paljad varbad, ja ütles: „Ei tule kõne allagi.“
Ei aidanud seegi, kui ma seletasin, et tegu on maailmaklassi kuuluva teadlasega. Šveitser jäi kindlaks: „Minge koju ja riietuge ümber. Ülikond ja lips on kohustuslikud.“
Arteris ilmunud artiklit lugedes tuleb hoolega silmas pidada ja aru saada, millised kirjapandud sõnad kuuluvad vastajale ja millised ajakirjanikule kui küsijale. Nii mõnedki väljendid („tänitamine“, „mökutamine“ jne) sobivad hästi teismeliste sõnapruuki, tundudes nii mõnelegi lugejale võrdväärsena narmendavate teksapükstega presidendi vastuvõtul, aga eks seegi (nagu muu eespool kirjeldatu) ole lõpuks maitseasi.
Mis laulmisse puutub, siis minu kogemuste põhjal kirikulised Eestis oma lauluoskusega just eriti silma ei paista, kui võrrelda näiteks anglikaani kirikuga Suurbritannias, kus kogudus tõuseb iga laulu ajal püsti ja moodustab võimsa koori. Aga kui meie kirikutes mõnel inimesel on viisipidamisega raskusi, võib ta laulda ka mõttes, sest lauluraamatud on igal pool kättesaadavad.
Lõpetuseks tahan soovitada nendele, kes esimest korda üle kiriku ukseläve astuvad: ärge kartke. Jätke hirmud ukse taha, te saate seal suurepäraselt hakkama ka narmendavate teksapükste ja miniseelikuga. Kirikus valitsevad teised arusaamad ja teised suhted. Miski, mis on tõepoolest oluline. Ja just seda tasub otsida.

SisaskAgu7

 

 

 

 
Agu Sisask,
literaat

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)