Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Aare Vilu on täismeheeas

07.02.2018 | | Rubriik: Persoon kaasajast

„Jumal ei tee tööd ainult sinu isikuga, vaid kogu maailmaga,“ ütleb õpetaja Aare Vilu. Erakogu

Möödunud laupäeval sai Vara koguduse õpetaja Aare Vilu 50aastaseks.

Aare Viluga kohtuma lähen haridus- ja teadusministeeriumi, kus ta töötab 2001. aastast. Ministeeriumi ees seisab Peeter Põllu skulptuur ja eks see kuju sümboliseerib ka Aare tööd – olla ühtaegu nii vaimulik kui vaimne suunaja. Diakoniks ordineeriti ta 20 aastat tagasi, 30. detsembril 1997 ja õpetajaks 9. augustil 2001.

Soov mõtestada sõnumit
Aare Vilu ütleb, et mäletab paari helget momenti, mida võiks nimetada ilmutuseks, aga vaimulikuks saamist mõtestab ta kui vaimse kasvamise protsessi, mis sai alguse muutustega ühiskondlikus elus. Ta läks 1988 kaasa muinsuskaitse seltsiga ja seltsi korraldatud malevaga. Malevlased restaureerisid kirikuid ja väärtustasid ajalugu. Paratamatult kirikus olles hakkas Aare sõnumit kuulama ja seda enda jaoks mõtestama.
„Mida me siis väärtustame, kas neid vanu maju, mis millegipärast on ehitatud, või on välisel vormil sisu? Ja kas see sisu ütleb ka tänapäeval midagi?“ küsib juubilar möödunut meenutades. Et oma küsimustele vastuseid leida, läks toona Saaremaal elav noormees Tallinna õppima.
Aare meenutab, et samal aastal taasavati ülikoolis usuteaduskond, aga tema teadlik valik oli usuteaduse instituut. Teda paelus teadmine, et instituut oli tegutsenud läbi nõukogude aja ja ta arvas, et sealne vaimsus võiks talle sobida. Ta oli just ristitud ja leeris käinud, täis mitmesuguseid küsimusi.
Otsus oli ka puhtpraktiline – pärit Ida-Virumaalt, polnud Aarel Tartuga mingit seost. Ta meenutab, et vaimulikkond, kellega ta Saaremaal ja instituudis kokku puutus, oli kokkuhoidev. Kõike tuli ise õppida, aga hätta kedagi ei jäetud, kui näitasid üles soovi õpingutes edeneda, meenutab ta. Ta kahtleb, kas praegused tudengid saavad niisuguseid elamusi nagu tema omal ajal.
Paljud tollased üliõpilased juba praktiseerisid, sest vaimulikest oli puudus. „Kui olin teinud ühe arvestuse ja eksamilaadse asja, siis juba küsiti, kas ma ei tahaks kogudusse tööle minna,“ meenutab Aare 1990ndate algust. Tagantjärele mõtleb ta, et kas see oli tarkus või juhatus, et tema seda teed ei läinud. Astunud instituuti, jõudis ta diakonipühitsuseni alles kuus, preestripühitsuseni sellest veel neli aastat hiljem.

Lihtne trikk
Vahel saavad inimese elus olulise tähenduse esmalt võib-olla tühised asjad. Ükskord läks Aare Tartusse külla ühele kenale tütarlapsele. Ja sellest sai Aare elu ja pere: poeg õpib ülikoolis I kursusel, tütar Peetri koolis 5. klassis.
Vaimulikukohaga Tartus valikuid ei olnud: ta alustas diakonina Peetri koguduses, on olnud praostkonna vikaarõpetaja ja kristliku noortekodu kaplan. 2005. aastast on ta õpetaja väikeses Vara koguduses Tartu külje all. Samal aastal kui ta ordineeriti õpetajaks, asus ta tööle haridusministeeriumi ja on praegu seal noorteosakonna peaekspert.
Kuigi Vara koguduses on teenistus vaid korra kuus, on vabu pühapäevi siiski harva. Sageli käib ta ühel või teisel ametivennal abiks, vahel lihtsalt kirikulisena mõnel teenistusel. Teda huvitab, kuidas piiblitekste tõlgendatakse ja kuidas üks või teine tekst teda ennast puudutab.
Kui küsin, kui varakult ta jumalateenistuseks valmistuma hakkab, vastab Aare, et pärast jumalateenistust ta kohe järgmise teenistuse tekstidega tegelema ei hakka, aga siiski üsna varakult. „Mõnigi kord hakkavad mõtted üksteise peale koonduma ja protsess võtab aega. Olen jätnud mulje, et jutlustan peast. Selleks on lihtne trikk: tuleb jutlus valmis teha ja meelde jätta. 50 aastat on küll seljataga, aga siiani usaldan oma mälu,“ sõnab vaimulik. Mõnikord meenub küll koduteel, et mingi teemaarendus jäi rääkimata. Siis mõtleb ta, kus seda teine kord kasutada.
Ta ütleb, et on laisemaks jäänud ja kreekakeelseid tekste enam ei loe ning piirdub eesti, vene ja inglise keeles kirjutatuga. Kuigi ta on vaimulikuna teeninud paarkümmend aastat ja mitu korda on kirikuaasta tsükkel läbi võetud, on alati midagi uut avastada. Kiusatust mõnd vana jutlust pidada pole olnud.
Küll on ta kasutanud vana laululehte ja kavatseb vabariigi aastapäeval seda taas teha. Siis teeb ta koopia 1927. aasta laululehest, mida Vara kirikus kasutati. Tal on hea meel, et neid on säilinud ja kui neid vahel kasutada, aitab see luua erilise atmosfääri. Aare toob esile tõiga, et mõni inimene võtab jumalateenistusele kaasa oma Piibli ja loeb seda vaikselt kaasa.
Rita Puidet

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)