Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Aafrika asemel Räpinasse

09.01.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Räpina koguduse hooldekodus töötavad möödunud aasta septembrist alates tegelusterapeudina kaks vabatahtlikku neidu Saksamaalt – Lisa Kilger (19) ja Elisabeth Huhn (20).

«Mõlemad tahtsime pärast gümnaasiumi lõpetamist töötada aasta vabatahtlikuna. Mõttes oli pigem Ida-Euroopa kui Aafrika – maailmajagu, kuhu tavaliselt vabatahtlikud lähevad,» ütlevad tütarlapsed.

Esivanemate kaudu Eestiga seotud
Elisabeth selgitab veel, et tema emapoolsed esivanemad on baltisakslased. Rakvere lähedalt, aga täpsemaks uurimiseks, kust ja kuidas, on ta olnud veel liiga noor.
Siiski tunneb ta, et selle maaga siin on mingi side. Ja üldse ei olegi Saksamaa olud Eestist nii hirmus erinevad, leiab Lisa optimistlikult.
Lisa on varem kodumaal kokku puutunud tegelusteraapiaga eakate päevaasutustes ja -keskustes. «Vanad inimesed on ikka igal pool ühesugused,» arvab ta kenasti naeratades.
Keegi ei juhendanud täpselt, kuidas Lisa ja Elisa­beth peaksid Räpinas oma tööd organiseerima, vabatahtlikke pole nii sageli. Ka ajasid nad suuresti ise korda oma siiasaabumise, aga vabatahtlikega enamasti nii ongi.
Nad saavad Räpina diakooniamajas ulualust, süüa hooldekodust ja taskuraha natuke, kuid Saksamaalt leiti abistajad, kes tegid siin ühe aasta töötamise võimalikuks.

Päikesekiired eluõhtus
Tüdrukud saabuvad saksaliku täpsusega kell 8.15 igal hommikul. Nad aitavad süüa neil hoolealustel, kes ise sellega hakkama ei saa. Mõnikord abistavad veidi hooldusõdesid, kuid enamasti mitte, sest neil pole vastavat ettevalmistust. Nende roll on olla päikesekiirteks majas, kus aeg pigem eluõhtusse kaldub ja personalil vähe aega pikemateks lähedasteks vestlusteks.
«Nad on erakordselt tublid,» kiidab juhtaja Ene Mölder. «Korraldavad mänge, liikumist, käsitööd.» Kõike seda on näha igas hooldekodu ruumis. Enne jõule käis küpsiste valmistamine.
Lisa ja Elisabeth ei osanud tulles eesti ega vene keelt ja ega pärast kolme kuudki üle algtaseme küüni, aga inimlikuks soojuseks piisab heast tahtest. Igal hoolealusel oma veidrus, ent neil kõigil lähevad silmad säravamaks, kui kordki päevas kellelgi käest kinni hoida saab. Natuke naerutada püüavad neiud neid – jätkub veel võltsimatut nooruslusti üle olla haigustest, talvekülmast, oma suured teod on veel ees.
«Muidugi elasid nad teatud murdepunkti üle,» räägivad kaastöötajad. Pärast kaht nädalat tuli mõne abistatava elu armetust vaadates mõlemal ikka päriselt pisar silma. Sellest saadi üle tüdrukute endi vaprusega ja mõne saksa keelt oskava inimese toel. Ene Mölder endise lasteaiakasvatajana on õppinud kriise lahendama: «Mõneti võib öelda nii, et vananedes me muutume taas lasteks ja ootame vastavat kohtlemist.»
Toimuvadki lasteaiategelused: tähtede meenutamine, nime kirjutama õppimine, joonistamine jms. «Nad on meie päikesekesed,» ütleb vanaproua Silvia, mõeldes Lisat ja Elisabethi.
Juune Holvandus

Räpina Miikaeli koguduse hooldekodu
Asub kogudusele kuuluvas kahekorruselises kunagises leerimajas, mis on ehitatud 1908. aastal.
Hooldekodu õnnistati 1994. a juulis.
Hooldekodus on 30 voodikohta. Maksimaalselt on majas leidnud elupaiga 35 hoolealust.
Teenuseid:
Ööpäevaringne hooldus eakatele või muul põhjusel hooldust vajavatele inimestele.
Koduhooldus, sooja supi kojuviimine, saun, pesupesemine.
Praktikabaas meditsiinikooli ja sotsiaaltöö eriala üliõpilastele.
Päevakeskuse teenuste kasutamine.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)