Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Aabitsakukk lehvitab tiibu

29.08.2012 | | Rubriik: Juhtkiri

Laupäevane teadmistepäev ja kooli algus tuletab meelde armsat aabitsakukke, see omakorda kukke kirikutornis. Ilus sümbol, nägemaks ühiseid ülesandeid.
Tundub, et vahel see kukk tukastab ja teadmine kaob. Ühes mälumängus osalejatel oli suuri raskusi, seletamaks lahti selle sümboli tausta – lugu Piiblist, kus Peetrus Jeesust kolm korda salgab, enne kui laulab kukk ja talle Jeesuse ettekuulutatud reetmist meelde tuletab.
Niisiis: inimeste eetilist valuläve, südametunnistust ja vaimset ärkvelolekut on kutsutud kujundama mitte üksnes kirik, vaid ka kool. Just selle sisemise kompassi tundmaõppimiseks on vaja tähed selgeks saada, olla haritud ja kultuurne. Edukus antakse boonusena pealekauba.
Kirja ja kooli on eestlased ikka pühaks pidanud. Koolmeistrist sai vaimuliku ametinimetuse eeskujul peagi õpetaja. Õpetajaid omakorda hüütakse Jeesuse jüngritele antud nimetusega maa soolaks, koolimaja aga haridustempliks. Usaldus kooli vastu on suur.
Paljud vanemad annavad oma lapse jäägitult kooli hoolde, lootes, et see kujundab igakülgselt arenenud, ausaid ja õnnelikke ilmakodanikke. Kui see ei õnnestu, ollakse pettunud ja pahased: süüdi on kool! Aastaid kestnud kooliuuenduste ja praeguste reformide valguses peaksime juba peast teadma kooli kitsaskohti, mida on raske ületada.
Kas pole ühiskond seadnud koolile põhjendamatult kõrgeid nõudeid? Kool peab asendama kirikut ja kodu, omama isalikku autoriteeti ja emalikku armastust. Talle delegeeritakse politsei, psühhiaatri, pastori ja perearsti ülesandeid. Kus midagi kasvava põlvkonnaga näib viltu olevat, oodatakse abi koolilt. Kas ei vaja abi hoopis kool ise?
Ma ei pea silmas uut rahasüsti, kuigi ka see poleks ülearune. Mõtlen vaimsust, millest kuulutab kukk aabitsakaanel, vaimujõudu, mida annab usaldus Jumala vastu ja palve tema poole. Eesti rahvakoolis, mis sündis tornikuke tiibade all, algas õppetöö alati palvega. Ka koolide jumalateenistused olid tavalised. Alles okupatsioonivõim hävitas selle tava.
Taasiseseisvunud Eestis sai see uue hoo. Kutsun sellelgi aastal pidama teadmistepäevale ja kooli algusele pühendatud jumalateenistusi, paluma neist osa võtma nii kooli minevaid lapsi, nende vanemaid, pedagooge kui ka kogukonna esindajaid – on ju kool ühine suur ülesanne, milleks vajame nii koostööd kui Jumala õnnistust.
Õpetussõnades tõdetakse, et jumalakartus on tarkuse algus. Põhiseadus annab laste hariduse valikul vanematele otsustava sõna, seda ka usu- ja usundiõpetuse osas. Kuivõrd vanemad siin oma vastutust tajuvad ja kooli selles suunas mõjutavad?
Ka riigil on oma roll, sest «endale võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites peab riik austama vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus», seisab meilgi kehtivas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis. Kas see nõue on täidetud? Vaevalt küll.
Aabitsakukel on, mida meelde tuletada. Tema koitu kuulutav laul kostub kaugele, kajades vastu laste kilgetes, naerus, silmade säras ja põksuvas südames. Suuri ootusi ja unistusi ei tohi reeta, armastust ja ustavust ei tohi reeta, tõde ja vabadust ei tohi reeta, kõige tähtsamat elus, Jumalat, ei tohi reeta.
Oktoobris õpetajatepäeval Haljalas avataval eesti õpetaja autähisel ilutseb seesama uhke lind. Seal on ta ülesandeks äratada tänulikkust, mida võlgneme meie rahvakooli rajajatele, samuti kõigile pühendunud pedagoogidele, kes on teinud oma tööd usus ja armastuses, kandes edasi vaimsust, mis teeb koolist kooli, loovat Vaimu, mida viimselt kingib Jumal.
Aabitsakukk sirutab taas tiibu ja tõstab häält – et me oma kooli ei reedaks! Palvetagem oma kooli pärast ja soovigem õpetajatele ja õpilastele head uut kooliaastat.

 

 

 

 
Andres Põder,
peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)