Isa Rein Õunapuu: lootus on see, mis meile peab jääma

Jumala olemist või mitteolemist pole võimalik tõestada, kuid igatsus elu mõtte järele on pea iga inimese alateadvuses, kinnitab üle kümne aasta Saksamaal katoliiklikke kogudusi teeniv preester Rein Õunapuu Eesti Kirikule antud usutluses.

Kuidas teist katoliiklane ja preester sai?
Kui ma teismeliseeas katoliiklusega kokku puutusin, jäi mulle kõrva väga loogiliselt kõlanud argument: Jeesus lõi ju ainult ühe kiriku, katoliku kiriku, mis püsib järjepidevana tänapäevani. Kui ma selle värske tarkusega oma tollase mentori, legendaarse pastori Elmar Salumaaga vaidlust alustasin, siis ta oli lihtsalt pahane.
Võite isegi arvata, mis järelduse üks teismeline niisuguses olukorras teeb: kui küsimus ei saa kohe otsest vastust või isalikku seletust, siis tähendab see automaatselt, et teisel poolel on õigus. Loomulikult ma nii mustvalge mõtlemise juurde hiljem ei jäänud, lõplikult katoliikluse kasuks otsustama sundis mind pigem siiski vajadus vaimuliku distsipliini järele, mille osas sellel kirikul on rikas traditsioon.

Miks valib katoliku preester tsöli­baadi, nagu näiteks Teiegi?
Esiteks muidugi ei ole tsölibaat katoliku lääneriituse vaimulikel mitte üks valikutest, vaid see on kiriku poolt seatud vältimatu tingimus ametisse pühitsemiseks. Ma ei usu, et inimesest, kelle jaoks tsölibaat oleks peamine ja vaimulik kutsumus alles sekundaarne, saaks hea preester. Kahtlemata on maailmas hulgaliselt tsölibaadikutsumusega inimesi, kuid nad ei pea sugugi kõik vaimulikuks hakkama või kloostrisse minema, vaid võivad pühenduda ükskõik millisele elualale.
Tundes paljusid preestreid võin ma öelda, et nooruses on enamasti tõukejõuks ideaalid, mis sageli põhinevad elavatel eeskujudel. Minul oli selleks eeskujuks paljudele tuntud isa Stanislaus Leedust. Nägin tollal, kuidas nõukogude süsteemi tingimustes oli Leedu katoliikluse mõjuvõim ühiskonnas Eesti luteri kirikuga võrreldes tunduvalt tugevam. Võimekad vaimulikud suruti küll Leeduski võimude poolt kolkakogudustesse, kuid kirik leidis alati võimaluse nende kasutamiseks.
Mäletan, ühel pühapäeval sõitis isa Stanislause puukirikukese ette kaks suurt bussi, pilgeni täis lapsi, kellele anti siis päev otsa usuõpetust. Suur osa vanematest preestritest olid veetnud kümneid aastaid vangilaagrites vaimselt murdumata, sest nende survestamine perekonnaliikmete represseerimise kaudu oli piiratud – ise ei kartnud nad enam midagi. Luterlikke vaimulikke represseeriti sageli abikaasade ja laste kaudu.
Kui nooruses on esiplaanil ideaalid, siis vanemas eas on selleks harjumus kõigega üksi hakkama saada. Kiriku seisukohalt on see muidugi ka mugav, et preestrit saab hõlpsalt ümber paigutada, ja kui ta sureb, siis võib ametijärglane kohe preestrimajja sisse kolida.

Olete ise hea näide – lahkusite Saksamaale ja asusite seal tööle ilma perega seotud lisamuredeta. Nüüd olete teeninud sealseid kogudusi üle 10 a. Jutustage, millised on saksa koguduseinimesed võrreldes eestlastega.
Tõepoolest, Eestimaal töötasin ma 10 aastat, Saksamaal aga nüüdseks juba 17. Sakslased tunduvad mulle mõnes mõttes eestlastega väga sarnased, kuid neis on ka mingi omapärane korravajadus. Kui Saksamaal miski segab, siis pole see mitte info puudumine, vaid selle rohkus, mille puhul näib, et arusaadavus polegi esmaseks eesmärgiks. Muidu on sakslased introvertsed nagu eestlased või soomlased, ainult et sakslased ei kannata selle all. Kui mulle alguses tundus, et nad on võõraste suhtes eemalehoidvad, siis tegelikult on nad sedasama ka oma rahvuskaaslaste suhtes.
Suurema osa ajast täidab töö, kui mitte ametis, siis ühiskondlikus plaanis, oma aias või hobikeldris. Kui oled sõbralik ja alati heatujuline, võetakse sind enamasti hästi vastu, kasuks tulevad ka täpsus, korraarmastus ja head kombed. Kord, kui olin kirikus nalja teinud, tuli üks inimene pärast minu juurde ja ütles, et ärge palun jutluses nalja tehke, hirmus raske on pärast naeru tagasi hoida. Kas oli see nüüd tunnustus või etteheide?
Sakslased elavad kristlikult, kuid sedagi üsna rutiinselt, plaanipäraselt. Kavandavad kõike ülima hoolega, nii et kui tööd ei ole, siis räägitakse sellest nii kaua, kui see rääkimine ise muutub tööks, eesmärgiks omaette. Samamoodi on neile usu juures omane teatud tublidusel ja korral põhinev hoiak, emotsionaalne pool on kaugel tagaplaanil ja äärmusesse ei laskuta peaaegu kunagi.

Olete viimasel ajal jälle rohkem Eesti peale mõelnud, teil on käimas Pereraadios saatesari «Elektrikarjane», samuti on ilmumas raamat «Lootusõpetuse lood». Siia tööle naasmisest Te vist pole veel mõelnud?
Ma olen Eesti peale alati mõelnud väga palju – kuidas saaksingi teisiti, see on ju minu kodumaa ja parim koht maailmas. Paraku aga ei näe ma praegu mingit võimalust siia tööle naasta.
Teisalt eeldab kristlaseks olemine maal nagu Eesti, kus on palju erinevaid usutunnistusi, laialdasemaid teadmisi kui seal, kus domineerib üks-kaks konfessiooni. Raadio on hea vahend oluliste üldhariduslike teadmiste edastamiseks, seda enam, et kodulehekülgedel on enamik häid saatesarju järelkuulatavad. «Elektrikarjase» iganädalased mõtisklused on samuti mu eesti sõpradeni jõudnud e-posti teel juba ligi kaheksa aastat.

«Lootusõpetuse lood» pealkirjana on sõnamäng. Kas selgitaksite seda lähemalt?
Kui lähtuda kõnekeelest, siis tähendab «teadmine» täielikku ülevaadet. Kui aga täielik info puudub, otsustab inimene tõenäolisema lahendusvariandi kasuks ja seda nimetataksegi «usuks». Lootus keskendub seevastu olukordadele, kus otsesed argumendid jagunevad täpselt pooleks ja otsustamise aluseks on igatsus lahenduse järele – seda me nimetamegi lootuseks. Paraku kuulub religioon pigem just viimasesse kategooriasse, sest on palju inimesi, kes ühtesid ja samu argumente kaaludes jõuavad kas jumalatunnetuseni või muutuvad veendunud agnostikuteks. Jumala olemist või mitteolemist pole võimalik otseselt tõestada, kuid igatsuse elu mõtte ja teispoolse edasikestmise järele võib leida pea iga inimese alateadvuses. Seda lootust ma üritangi aidata oma kuulajatel üles leida.
Meie ajastu üks suurimaid raskusi on teadmiste pidev uuenemine, mis kõigutab meie siirast usku põhiväärtuste püsivusse. Meile on selgeks saanud, kui palju on maailmas pettust ja manipuleerimist. Osta siit, see on hea ja odav! Aga kohe selgub, et kusagil oli veelgi parem ja odavam, või saavutati odavus näiteks orjatööjõu kasutamise arvelt.
Tänu naisõiguslaste tegevusele tuuakse avalikuks julmi pereprobleeme. Migratsiooniprobleemidele ei leita lahendust, kuid selle üle vähemalt arutletakse. Vanglakaristuste põhimõtted – kõik saavad aru, et asi on valedel alustel, kuid keegi ei julge teha radikaalseid otsuseid. Asi pole ju karistuste pikkuses, vaid selles, kuidas muuta kurjategija ühiskonnale ohutuks … Paraku aga ütlevad uued teadmised neurobioloogiast sedagi, et mõni inimene ei parane kunagi.
Inimene tunneb end kõige selle taustal sageli nõutu ja naeruväärsena, mis kulutab hingejõudu ja väsitab, killustab, tühjendab. Peame leppima sellega, et kõige tähtsamates asjades siin maailmas pole kindlust ega tõenäosust. Lootus on viimane õlekõrs, aga mõnikord väga kandev.
Usult on oodatud sageli liiga palju ning kahjuks on loogiline arutlus religioonikäsitlustes pahatihti asendatud soovmõtlemisega. Vastukaaluks niisugusele religioossele virtuaalreaalsusele keskendubki minu ilmuv raamat lootusele, mis võimaldab probleemidest rääkida neid ilustamata.
Lugude jutustamine, näidete varal selgitamine on otstarbekas just selleks, et oskaksime elus praktiliselt rakendada põhimõtteid, mille peale me loodame, ilma et armastus muutuks isiksust allasuruvaks eestkosteks või allaheitlikuks ärakasutatavuseks.
Juune Holvandus

Rein Õunapuu
Sündinud 1957. aastal
On roomakatoliku preester, moraaliteoloog, ajakirjanik ja tõlkija
Elab ja töötab aastast 1996 Põhja-Saksamaal Niedersachseni liidumaal
Õppinud EELK Usuteaduse Instituudis
Lõpetanud Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri erialal, roomakatoliku Vaimuliku Seminari Riias ja jesuiitide ülikooli Frankfurdis väitekirjaga «Andestus inimeste vahel»
Pühitsetud preestriks 1985
Teeninud Eestis preestrina 1986–1996
Andnud välja kuukirja Kiriku Elu 1989–1995
Eesti Kristliku Liidu (1988) ja Eesti Kirikute Nõukogu (1989) asutajaliige ja Eesti Piibliseltsi taasasutajaliige (1991)