Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tunneb Eesti arhitektuuri­mälestiste hingeelu

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Muinsuskaitseameti restaureerimisosakonna juhataja Ülo Puustak on tegutsenud muinsuste kaitsel 42 aastat.Nüüd on ta otsustanud minna pensionile.

Peapiiskop Andres Põder määras Ülo Puustakule EELK tunnustusmärgi, mis antakse neile, kes «on ustavalt järginud EELK aateid ja neid silmapaistvalt edendanud».
Kogu tööelu toimetanud ehitusinsenerina ehitades, taastades, nõustades, õpetades või erialast seadusloomet luua aidates, tahab ta nüüd anduda hobile – ise ja endale ehitada. Jätkata suguvõsa uurimist, mis praegu ulatub 17. sajandi lõppu. «Edasi on juba raske, adramaarevisjonidest tuleks uurida, kuid need on puudulikud,» määratleb ta oma uurimistöö staadiumi.
Toon siinkohal ära mõned ettevõtmised, kus Ülo Puustak on olnud eriti silmapaistev ja asendamatu.
1980ndad. Vahetati ja parandati katused Puhja ja Rannu kirikus. «Terved tänase päevani,» ütleb Puustak uhkusega. On põhjust, eriti kui mõelda, et Pöide kirikul vahetati katus palju hiljem ja nüüd on juba katki. «Rannu kirikut on hea meenutada, seal on koguduse hooldavat kätt kogu aeg tunda olnud. Ei iial rämpsu maas. Kui tuul sindleid räsis, kohe ka koristati.»
1982–1983. Tallinna Niguliste hävinud torni taastamine. Põlenud kiiver rippus kui halba ennustav sümbol, ähvardades kukkuda majade katustele. «Torni taastamise käigus piltlikult öeldes minu elu lühenes viis aastat. Kahtlustati süütamist. Päevad enne taastustööde algust olid eriti pikad ja kurnavad. Tollal oli poliitika ohtlik mäng, ja ehkki Niguliste oli juba siis muuseum, oluline arhitektuurimälestis, jäi ta siiski kirikuhooneks.» Vähem kui aastaga saadi töödega valmis.
1987. Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaliige, valitud juhatusse, kus on tänini. Loodud selts ühendas Eesti vaimsete ja materiaalsete kultuuriväärtuste eest seisjad mitmes vallas.
1990. Väärikaim töö, millest endal on tagantjärele kõige paremad tunded: Konstantin Pätsi säilmete ümbermatmise korraldamine. «Nagu nuga läbi või kulges töö, sest kõik tulid kaasa, ka veel tollane ministrite nõukogu. Ei enne ega hiljem pole ma niisugust üldrahvalikku konsensust kogenud, ükskõik kuhu või milleks pöördusin, kohe avanesid uksed.» ARSi tekstiilitöökoda katkestas muud tööd ja tikkis käsitsi kahte presidendi lippu, seifist leiti vajalik must excelsior-siidriie. Eesti esimene president sai väärikalt sängitatud.
1993. Riikliku muinsuskaitseameti loomine, töö käivitamine.
2000. algas Anneli Randla ideena riikliku pühakodade programmi loomine. Kirikute ja nende juurde kuuluvate ehitiste seisundi uurimine, parandamine, selleks raha taotlemine, jagamine, vajalike tööde tegemine. Kus on palju inimlikkust, seal ka palju pattu – raha ei piisanud nagunii kõigeks ja ka pisku jaotamine läks teiseks otstarbeks, kui programmi loojad kavandanud olid. Aastal 2007 taandas Ülo Puustak end selle tõttu programmist.
Eestis vist polegi muinsusehitist, mille seisukorda Puustak ei tunneks ega mäletaks.
Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Jaan Tamm: «Ülo on tsaariaegse isa tööeetika ja kodanikujulgusega mees. Tema teadmistega nii restauraatorina kui administraatorina käivitati muinsuskaitseamet ja korraldati sellealast seadusloomet. Selge kodanikujulgusega: kui miski on valesti, siis ütleb kõva häälega välja.»
Restauraator Juhan Kilumets: «Lipsuga muinsuskaitse ja kääritud käistega muinsuskaitse – Ülo Puustak on tugev mõlemas. Siiski naudin rohkem lipsuta Ülo seltsi, mis tähendab muhedaid jutte, põnevaid nurgataguseid, tihedat kultuurilugu. Meenuvad tööpäevad Ambla kirikuaias ja Kudjape kalmistul, ideede sünd Vastseliina linnuses, Karja vanal kalmistul.
Ülo on restaureerimise elav leksikon, meie tsunfti üks auväärsemaid mehi, sild «vanade heade aegade» ja «kutsikate» vahel, minule hea õpetaja ja kolleeg.»
Juune Holvandus