Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

85 aastat Eesti kaitseväe kaplaniteenistust

/ Autor: / Rubriik: Uudis / Number:  /

Eesti kaitseväe kaplanaadil oli 22. veebruaril auväärt tähtpäev – täitus 85 aastat kaplaniteenistuse loomisest.
Seda päeva tähistasid sõjaväevaimulikud jumalateenistuse ja konverentsiga, kus oma ala vaieldamatud spetsialistid rääkisid nii kaplaniteenistusest endast kui ka kaitseväe teistest, peamiselt kaplanaadiga seotud teenitustest.
Algus jääb Vabadussõtta
Konsistooriumi viimase toolini täis saalis avas konverentsi kaitseväe peakaplan kolonel Tõnis Nõmmik, kes tegi ülevaate Eesti sõjaväevaimulike ajaloost. Eesti kaitseväe kaplaniteenistus loodi Vabadussõja päevil, kuna ilmnes, et sõjamehed vajasid rindel vaimulikku hooldust. Ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner andis oma käskkirjaga nr 76 22. veebruaril 1919 korralduse luua iga diviisi staabi ning Tallinna I sõjaväehaigla juurde sõjaväepastori ja -preestrite ametikohad, palgaga 750 marka kuus.
Juba napilt kuu hiljem, 19. märtsil nimetas Laidoner kaks esimest sõjaväevaimulikku – Keila koguduse õpetaja (hilisem piiskop) Jakob Kukk ja Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Friedrich Wilhelm Konstantin Stockholm, esimeseks sõjaväepreestriks määrati Matvei Tõnisberg. Tol ajal käibisid nii mõisted sõjaväeõpetaja ja -preester kui ka välipastor ja -preester.
Tänapäeval kasutusel olev mõiste «kaplan» pärineb 4. sajandist ja on tänapäeval palju laiema tähendusega kui varem. Kaitseväe vaimulike kõrval kutsutakse kaplaniteks ka näiteks haiglates, koolides, ülikoolides, vanglates jm teenivaid vaimulikke.
Sõjaväevaimulikele lõppes Vabadussõda õnnelikult, sest keegi neist haavata ega surma ei saanud. Rahuaegsetest koosseisudest kaotati peamiselt majanduslikel põhjustel sõjaväevaimulike organisatsioon alates 1. aprillist 1923. See aga ei tähendanud hoopiski sõjaväe ja kiriku sideme katkemist, vastupidi – vaimulikke kutsuti sageli väeosadesse, eriti tähtpäevade ja noorsõdurite vannutamise puhul.
Oli valmisolek võimaliku mobilisatsiooni puhul kohe taastada sõjaväes usuline teenistus. Välipastoratuur taastati 1935, kui selgus, et õpetajate ametikohtade kaotamine sõjaväest ei olnud õige samm. Tegutseda saadi 1940. aasta juulini.
Kaplanitele kõrge tunnustus
Napilt aasta pärast Eesti taasiseseisvumist 1992. aasta sügisel tõstatus ka kaplaniteenistuse küsimus ja kindral Einseln kinnitas 1994. aastal kaplaniteenistuse kontseptsiooni. Esimeseks sõjajärgseks peakaplaniks sai USA õhujõududes teeninud kolonel Michael Viise.
Vanemkaplaniks määrati Kanada kaitseväe reservkaplan E.E.L.K. Kanada abipraost Tõnis Nõmmik, kellele president Lennart Meri andis 12. jaanuaril 1995. aastal kui kaitseväe esimesele kaplanile Eesti vabariigi ohvitseri auastme. Kaplaniteenistuse mudeliks võeti Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas kasutusel olev oikumeeniline mudel.
Praegu on Eesti kaitseväe kaplaniteenistus arenenud kaasaegne oikumeeniline organisatsioon, omades hea väljaõppe saanud kaadrit ja küllaldasel hulgal reserviste. Kord aastas korraldatavad kaplanite kursused on jätkuvalt populaarsed, algselt ainult kaplanite koolituselt on nüüdseks laienetud juba meditsiinipersonali ja teiste kaitseväe teenistuste spetsialistide koolituseni. Meie kaplanid on saanud kõrgeid hinnanguid NATO selle ala tippjuhtidelt.
Toetada inimest
Üsna sageli küsitakse, miks peab üks vaimulik sõjaväes teenima. «Sellele küsimusele on väga lihtne vastata,» selgitab kolonel Nõmmik. «Kuna Eesti põhiseadus kindlustab oma kodanikele usuvabaduse, siis peavad kaplanid hoolitsema selle eest, et eriti ajateenijatel oleks võimalik kaitseväes olles täita oma usulisi vajadusi. Samal ajal ei tohi kedagi sundida jumalateenistustest osa võtma.»
Peakaplan lisab selgituseks veel, et Eestis on kujunenud kombeks, et jumalateenistustest osavõtt on vabatahtlik, kuid traditsioonilistest mälestusteenistustest võtavad osa needki, kes tavaliselt kirikus ei käi.
Kaplanite aastapäeva konverentsil esinesid huvitavate ettekannetega mitme kaplanitega lähedalt seotud kaitseväelise organisatsiooni esindajad. Kaitseväe peapsühholoog major Harri Ints tegi ülevaate psühholoogide tööst kaitseväes, puudutades kokkupuutekohti kaplaniteenistusega. Major nentis, et nii kaplanite kui psühholoogide ülesandeks on inimest toetada, et ta võimalikult kaua vastu peaks.
Meditsiiniteenistuse väljaõpe ja raviteenistuse ülem major Kersti Lea märkis, et igapäevane abi tagatakse laatsarettide kaudu. Tänapäeval on kaitseväes 40 arsti, 100 medõde ja 20 parameedikut. Kaitseväe valmivat eetikakoodeksit tutvustas viitseadmiral Tarmo Kõutsi nõunik jurist Maire Kurvits. Pikemalt rääkis ta kaitseväe kaheksast põhiväärtusest, milleks on: ustavus, distsipliin, vastutus, ausus, õiglus, inimväärikus, õppimine ja kaalutletus.
Ka kaplanite töös tuleb aeg-ajalt kokku puutuda majandusküsimustega. Kaitseväe audiitor Urmas Peterson rääkis tänapäeva majandusteadusest ja tõdes, et majandusteadus ei ole nii ühekülgne, et väärtustada ainult raha. Väga huvitava ja palju küsimusi esile kustunud ettekande tegi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsler Marika Priske.
Otseselt kaplanaadi teemadel olid ettekanded nooremleitnant Andrei Sõtšovilt, kes rääkis õigeusu kiriku kanoonilisest suhtumisest kaplaniteenistusse, Tsaari-Venemaa sõjaväevaimulikest ja Eesti kaitseväe õigeusu kaplanitest, ja leitnant Ago Lilleorult, kes tutvustas sõjaeetikat.
Kaplanite aastapäeva jumalateenistus peeti Rootsi-Mihkli kirikus, kus teenisid peakaplan Tõnis Nõmmik (jutlus), vanemkaplan Taavi Laanepere, kaplanid Ago Lilleorg, Aivar Sarapik, Raivo Nikiforov, Urmas Roosimaa. Orelil mängis Maris Oidekivi-Kaufmann. Osales Eesti Kaitseväe orkester, dirigent Peeter Saan ja solist Väino Puura.
Tiiu Pikkur