Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

80 aastat tagasi. Veebruar 1929

18.02.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Veebruar oli Eesti Vabariigi sünnipäevakuu, mis avaldas mõju nii muusika- kui ka kirikuelule.
Iseseisvuspäeva varjutasid aga 15kraadine pakane ja gripitaud, mistõttu nii mõnigi üritus ära jäi. Pidulikud jumalateenistused luteri- ja ka õigeusu kirikutes siiski ära ei jäänud. Esinesid puhkpilliorkestrid ja laulukoorid. Kirikud olid kõikjal rahvast täis.
Iseseisvuspäeval oli Tallinna Toomkirikus vaimuliku muusika õhtu. Esines Toomkoor prl Helene Spulge juhatusel, kaastegev oli organist Herman Känd. Sõnalisi seletusi ettekantavate teoste kohta andis August Topman.
Üks Eesti riigile alusepanijaid, kunagine Eesti Päästekomitee liige prof Konstantin Konik kirjutas neil päevil 80 aastat tagasi: «Kunstidest seisab helikunst kõige lähemal rahva hingele. Praegusel ajal, kui Euroopa rahvaste hingeelu põeb suurt kriisi ja otsib uusi eetilisi väärtusi, on viimaste leidmiseks kunstil eriline tähtsus. Eesti rahvas võib olla õnnelik, et tema hinge lahutamata osaks on alati olnud muusika ja laul. Laul oli tema hinge kosutajaks pikkade orjaaastate murepäevil ja aitas mõjuvalt kaasa rahvustunde alalhoidmiseks. Muusika ja laul jäägu ka Eesti riiklikuse iseseisvuse ajal rahvale sõbralikuks toeks ja ühendavaks teguriks tema rahvuskultuurilistes ja rahvuspoliitilistes püüetes.»
Arutati köstrite kohustusi
Kirikumuusika osa meie muusikakultuuris oli aga endiselt arutelu all. Piiskop J. Kukk võttis sõna köstriameti teemal. Pidasid ju ühed seda ametit ülearuseks, teised hädatarvilikuks. Kostis ka köstrite süüdistusi õpetajate aadressil, et need kasutavad kirikumuusikuid mustatöölistena, näiteks saapaviksijatena.
Piiskop leiab, et köster peab olema õpetaja abiline ametitalitustel nagu ristimine ja matus, samuti peab ta olema võimeline õpetama leerilastele piiblilugu ja kirikulaule, võtma enda hooleks kodulaste koolikatsumise ja pidama õpetaja äraolekul jumalateenistusi, lisaks veel tegema kantseleitööd ja juhatama kirikukoori.
Et kõige sellega toime tulla, peaks kärpima köstrite kohustusi kiriku majanduselu korraldamisel ja loobuma meetrikaraamatu ärakirjade tegemisest. Köstri töö peaks välja nägema järgmiselt: laupäeval ja pühapäeval pidada koos õpetajaga jumalateenistusi jm ametitalitusi ning õpetada laulukoori, laupäeval, mis suurelt vabaks jääb, harjutada orelimängu, esmaspäeval on puhkus, teisipäeval kantseleitöö, kolmapäevast reedeni sõidud valdadesse, kus pidada palvetunde, õpetada noortele usutõdesid, koguda liikmemaksu, selgitada välja lauluandelisi, äratada ja kasvatada koguduse ühistunnet.
2. veebruaril rääkis prof August Topman Tartu ülikoolis teemal «Mis teeb muusika kirikumuusikaks?». Rohkete klaveril esitatud näidete varal seletas professor, kuidas ja kust vahetegemine peab algama. Piirid on hägustunud. Näiteks on üks Tallinna koor Mendelssohni «Jahilaulu» ette kandnud kui vaimuliku laulu, sealjuures ei pidanud Topman viisi «Kalla, kallis Isa käsi» sobivaks kirikumuusikasse, sest tegemist olevat ilmaliku armastuslauluga.
Küll ta lõhkus seda orelit…
Miina Hermann (Härma) oli 9. veebruaril saanud 65aastaseks. Tema tegevus meie muusikapõllul jätkus. Suure agarusega töötas ta nüüdki Tartus, võttis osa igast ettevõtmisest, juhatas koori, õpetas noorsugu, nendes isamaa-armastust kasvatades.
«Mäletan, kuidas minule Halliste kiriku juures üks maamees pääle Miina Hermann’i orelikontserti ütles, et «küll ta lõhkus seda orelit ja vihastas kuni viimati õige viisi kätte sai. Meil tuleb abi Jumalast».» Nii meenutas Mihkel Lüdig üht oma kokkupuutumist Miina Härma orelimänguga.
Selge, et maamehele oli võõras koraali eel kuulda ulatuslikku eelmängu. Hea seegi, kui kodukiriku organist paari akordiga helistiku kätte andis. Miina Härma oli aga esimese eesti neiuna tervelt seitse aastat Peterburi konservatooriumis prof Louis Homiliuse juures orelimängu õppinud. Ta oli ka esimesi, kes laiemaid rahvahulkasid kunstilise orelimänguga tutvustas.
1897 oli ta rajanud 180-le lapsele suvekodu, mida peeti üleval tema orelikontsertide sissetulekutest. Kroonlinna perioodil esines ta sageli sealses Püha Nikolai kirikus. Aastail 1916–17 töötas ta Tartu Peetri koguduse koolis. Eestis ei leidunud vist ühtegi kirikut, kus Miina Härma polnud orelikunstnikuna üles astunud. Tema mängu oli põnev kuulata, aga sellest arusaamine võttis muidugi aega.
Heliloojana oli Härma põhiliselt laululooja, tema loomingu hulgas on ka vaimuliku tekstiga laule, näiteks juba 1882. aastal ilmunud «Kindla lootuse laul» (Psalm 121), 1884. aastal avaldatud «Pühadelaulud segakooridele», koraal «Looja kiitus» (1895), «Issand, jää!» (1925, Luuka 24.29), 1928. aasta vaimuliku laulupeo kogus ilmunud «Kristus, Jumala tall» ja «Hommiku laul» jne. 
Petseri kloostrikoor esines Tartus
Petseri kloostrikoori vaimulik kontsert Tartu Jaani kirikus ja ilmalik Bürgermusse’s olid huvitavaks näiteks vene vaimuliku koorikultuuri kõrgest tasemest säärases kõrvalises kolkas kui Petseri. Koori häälematerjal oli väga hea, iseäranis meeshääled oma mahlaka kõlatäiusega, kuna naishääled mõjusid paiguti pingutatult. Koorijuht Vjechnovski teeneks võis lugeda tundeküllast, rahulikku, veidi instrumentaalselt kõlavat häälevärvi.
Sellist lähenemist nõudvad laulud olidki koori hiilgenumbriteks. Orelisaatega helitöödes, mis ei kuulunud vene tüüpilisse kirikumuusikasse, nagu Glinka «Palve» ning «Tuba mirum» ja «Lacrymosa» Mozarti «Reekviemist», ei tundnud koor end päris vabalt. Orelil saatis koori kindlalt ja stiiliehtsalt E. Kiris.
Valga enamlastest vabastamise 10. aastapäeva tähistamiseks peeti 1. veebruaril linnakirikus kaks isamaalist jumalateenistust. Selliseid jumalateenistusi oli peetud juba 1925. aastast alates ja ikka oli see rohket osavõtmist leidnud. Nii ka nüüd. Oli tulnud ka paarsada noort soomusronglast. Teenisid kohalik õpetaja Tammik ja Tartu praost Rutopõld. Ilusate, hästi kätteõpitud lauludega rõõmustas kuulajaid Valga Tütarlaste Gümnaasiumi koor prl Kanguri juhatusel. Kirik oli köetud ja soe ning meeleolu ülev.
15.–17.veebruarini olid Valgas ja selle ümbruskonnas äratuspäevad, mis kulmineerusid Säde seltsi saalis, kus õpetaja Ostrov rääkis teemal «Uue testamendi saamislugu», õpetaja Lauri teemaks oli aga «Praegusaja ristiinimese ülesanded ja kohustused», mille jätkuks rääkis õpetaja Tammik teemal «Mis aitab meid meie suuri ristiinimese kohuseid täita». Vaimulikku koosolekut kaunistas koguduse laulukoor köster J. Pastaruse juhatusel nelja lauluga. Säde avar saal oli viimase platsini täis. Äratuspäevade lõpetus oli linnakirikus. Sealgi kaunistas jumalateenistust koguduse laulukoor.
Tähistati õpetaja ametijuubelit
26. veebruaril tähistati Raplas õpetaja Joosep Liivi 25aastast ametijuubelit. Juubilar oli sündinud 4. mail 1870. aastal Alatskivil. Tartu ülikooli usuteaduskonna oli ta lõpetanud 1901. aastal. Järgmisel aastal täiendas ta end Berliini ülikoolis. 1904. aastal pühitseti ta Riia Jakobi kirikus õpetajaks. Pärast paariaastast töötamist Kärus oli Joosep Liiv 1907. aastal asunud Raplasse, kus tema karjatada oli 13 000 hinge. Tema ajal sai ehitatud Järvakandi kabeli juurde köstrimaja ja pandud ametisse ka alaline köster. Kuid õpetaja Liiv ei hoolitsenud mitte ainult vaimulike asjade eest, vaid oli ka agar seltskonnategelane, olles Põllumeeste Seltsi ja Ühispanga juhatuse esimees.
Juubelipäeva hommikul oli kirik pärgadega kaunistatud. Avakõnega esines piiskop J. Kukk, jutluse pidas juubilar, kes tuletas meelde oma senist elukäiku, rõhutades, et ainult Jumala arm on teda juubelini aidanud. Pidulikul talitusel osales ka Jaan Tõnisson kui Eesti Üliõpilaste Seltsi esindaja. Muusikalise osa eest hoolitsesid segakoor ja Järvakandi puhkpilliorkester. Pidulaud oli kaetud 50 inimesele. Arvukad tervitused näitasid, et õpetaja Liiv oli lugupeetud ja armastatud oma koguduses.
Väike-Maarja leinas oma õpetajat. 4. veebruaril oli Paul Eberhard läinud Porkuni misjonitundi pidama, sai aga teel südamerabanduse. 13. veebruaril oli matusele tulnud suur osa Harju, Viru ja Järva õpetajatest, rääkimata kohalikust rahvast. Eeskujuliku hingekarjase ärasaatmisel laulsid kohalik sega- ja meeskoor.

Mati Märtin

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)