Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

80 aastat tagasi. Oktoober 1928

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Kaheksakümne aasta tagusesse oktoobrikuusse jagus hulganisti tähtpäevi. Tähistati sünnipäevi ja ametijuubeleid ning meenutati lahkunuid.
28. oktoobril 1928 möödus 50 aastat päevast, kui Viljandimaa tuntud seltskonnategelane, koorijuht ja organist David Birkenthal koolipõllule tööle asus. 1881 valiti D. Birkenthal Peterburi Anna kirikukooli õpetajaks, millele järgnes Peterburi Jaani kiriku koolijuhataja koht. Tema ajal asutati seal laulukoor, peeti hulk heategevaid peo- ja näitemänguõhtuid vaeslaste maja toetuseks.
1893. aastal valiti Birkenthal Tarvastu kihelkonnakooli juhatajaks ja kiriku organistiks. Ta oli juhtiv jõud peaaegu kõikides kohalikes kultuuriseltsides, kuid siiski jäi tema lemmikalaks koorijuhtimine ja laulu edendamine.
Möödus kümme aastat Rudolf Tobiase surmast
29. oktoobril oli Rudolf Tobiase 10. surma-aastapäev. Mart Saar kirjutas Muusikalehes: «Vali, karm, peaaegu koloriidita – niisugune on Tobias. Tema templid ehitatakse ühest ja samast tugevast, kõvast graniidist, värvitu hallist materjalist. Tema on graafik, aga mitte kolorist… Tema meloodia ja harmonia on vaimukas, terav ning otsejooneline…Tobias mõtleb täiskõlaliselt.»  
Tobias on loonud suurejoonelise oratooriumi «Joonase lähetamine» ja kantaadi «Johannes Damaskusest», koraalivariatsioonid orelile ja orkestrile, hulk vaimulikke koorilaule (nende hulgas «Otsekui hirv», «Ecclesia» ja «Eks teie tea») ning oreliteoseid. Lõpetamata jäi oratoorium «Sealpool Jordanit».  
Omal ajal äratas tähelepanu Tobiase ulatuslik artikkel «Andante religioso», milles ta esitas oma vaateid kirikumuusikale. Ta annab selles ülevaate kirikumuusika ajaloost ja analüüsib uuema aja kirikumuusika olukorda.
Tobias kirjutab: «Vaimulik muusika on juba kord olemas, võimas tegur on ta, millisega iga tõsine muusikamees peab rehkendama, tahab ta seda või mitte. Saladuslikud niidid ühendavad nägematult helikunsti ja usuilma, hargnevad üliinimlikkuse ja müstika vahel.» Ta leiab, et XX sajandi alguse heliloojatel puudub võime tajuda seda helikunsti ja usuilma sidet, et nad ei suuda leida sobivat sisu kirikumuusika traditsioonilistele vormidele ning vähe on sobivaid tekste: «Kui piiratud ja kui vaene mitmekesiseiks tunneteväljendusiks on tänapäeva vaimulikule muusikale aluseks olevad tekstid.»
Samuti on Tobias sõna võtnud kirikliku orelimängu teemal, olles rahulolematu just organistide puuduliku improviseerimisoskuse suhtes.
Vaeti kirikulaulu edendamise võimalusi
1. oktoobril oli Tartu ülikooli pastoraadis koos 1928. aasta kirikupäeva loodud komisjon, kes kaalus võimalusi kirikulaulu edendamiseks. H-B. Rahamägi võttis veel kord kokku momendi olukorra: vaimulik laul meie kirikutes on langemas, koolis õpetatakse seda vähe ja kirikukooride tegevus jätab soovida. Kohal olid lisaks A. Grünberg, kolonel S. Sinding, prof August Topman, köster Karl Tuvike ja organist Joosep Aavik.
Leiti, et leerilapsed peaksid suutma neljahäälselt laulda. Vanematel tuleks koolilt nõuda lastele vaimulike laulude õpetamist. Varem õpetati lastele vallakoolis selgeks 90 koraali, nüüd on see hea komme kadunud. Praostkondades tuleks korraldada kursusi köstritele ja organistidele. Kogudustele peaks koostama noodiraamatud neljahäälseks laulmiseks. Ka liturgia vastulaulud peaksid olema neljahäälsed. Vahetevahel võiks kogudus pärast jumalateenistust kirikusse jääda uusi koraale õppima. Igal kogudusel peaks olema laulukoor, milleks tuleks asutada kiriklikud lauluseltsid.
Tartu praostkonna nõukogu otsustaski 16. juunil 1929, enne kirikupäeva, korraldada vaimulik laulupäev. Kõne all oli ka köstrite-organistide kooli asutamine, sest konservatoorium ja muusikakoolid neid ette ei valmista.
Idee vaimuliku laulu edendamiseks leidis sooja vastuvõtu usuteaduse üliõpilaste seas. Esimene neljahäälse laulu harjutus 1. oktoobril ülikooli kirikus äratas elavat huvi. Edaspidi otsustati koguneda kord nädalas. Sel ajal õppis Tartu ülikoolis usuteadust 135 üliõpilast.
Rõõm ja kurbus käivad käsikäes
Eesti Misjoni Selts tähistas 26. oktoobril üheksandat aastapäeva. Misjoni majas Kentmani 6 aset leidnud piiblitundi oli kogunenud arvukalt huvilisi. Jumalateenistust kaunistas kiriku laulukoor. Õhtul oli linnamisjoni saalis perekonnaõhtu koorilaulu ja kõnedega.
Keila kirikus pühitseti 7. oktoobril kirikusse elektrivalguse sissepanemist. Viimastel aastatel oli ehitatud uus köstrimaja ja Ranna abikirikule uus käärkamber.
31. oktoobril oli Karja kogudusel rõõmupäev – seati ametisse noor õpetaja A. Fromhold-Treu, kes aasta jooksul siin töötades oli võitnud koguduse lugupidamise. Ametisse seadmist toimetas piiskop J. Kukk. Kirik oli pärgade ja lilledega kaunistatud ja halbadele teedele vaatamata rahvaga täidetud. Piiskopi kõnele järgnes koor «Kiida, mu hingeke, Issandat» ja «Võta Sa, armas Jeesus, armust meie palved kuulda».
4. oktoobril lahkus 87 aasta vanuses oma Looja juurde Tartu Jaani kiriku köster ja kantor Hermann Lange.

Mati Märtin