Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

80 AASTAT TAGASI

15.12.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

Detsember 1926

Mäletame ju, mida tõi meile 1. detsember 1924. Kommunistide võimuhaaramine ei läinud küll läbi, kuid traagikat tõi see verine sündmus nii mõnessegi peresse. Muidugi meenutati seda kurba tähtpäeva meie kirikutes.

Avar Tallinna Kaarli kirik, kust kaks aastat tagasi langenud viimsele teekonnale saadeti, ei suutnud ka 1. detsembril 1926 kõiki mälestuspäevalisi ära mahutada. Esimest korda oli kirikus nii palju kaitseväelasi. Kohal olid riigivanem, vabariigi valitsus, diplomaadid. Piiskop J. Kuke jutluse teemaks oli võitlus valguse ja pimeduse vahel, milles Jumala riigile peab jääma võit. Kõlas päevakohane muusika.

Taasesitus taas nurina saatel

Palmipuudepühal, 28. märtsil oli Estonia Muusika Osakonna segakoor Juhan Aaviku juhatusel kuulajate ette toonud Enrico Bossi oratooriumi «Kaotatud paradiis». Teos oli värvikas, kontrastide ja kõlaefektidega, kujutades nii põrgut selle valitseja Saatanaga, paradiisi inglikooridega kui ka Aadama ja Eeva pattulangemist. Esitusel poleks vigagi olnud, kui mitte dirigent poleks osa solistipartiisid andnud vähekogenud kooriliikmetele. Puudujääke sai aga vabandada asjaoluga, et noodid jääolude tõttu liiga hilja pärale jõudsid. (Vt Eesti Kirik 8. märts 2006.)

Nüüd taheti asja parandada, värvata võimekamad solistid ja teos uuesti kuulajate ette tuua. Kuid ka seekord oli arvustajate ringkondades kuulda nurinat. Kaduma läks teoses peituv värvikas rütmika. Metsikult ruttavas fugaatos, mis eelnes alguse põrgukoorile, ei tabatud õiget tempot, inglikoor paradiisis polnud küllalt läbipaistev, Jumala hääl liiga vähe pühalik, Jeesust ülistaval kooril puudus veenvus.

Kuid oli ka midagi head: mõjuv oli tõus esimese koori lõpus ja täis hiilgust rõõmsad aamenihüüded finaalis. Aadama ja Eeva suur duett Karl Viitoli ja Mathilde Lüdig-Sinkeli (Mihkel Lüdigi abikaasa) esituses leidis väga häid tõlgitsejaid, võimsalt ja hoogsalt laulis Viitol Saatanat, suurt õrnust ja loomulikku soojust arendas Ludmilla Hellat-Lemba (Artur ja Theodor Lemba õde) Beliali ja Urieli osades, rahuldas ka Mooloki episoodiline osa Sergei Hermanni esituses.

Aasta viimased kontserdid

Prof August Topmani eestvõttel jätkusid Tallinna Jaani kirikus vaimuliku muusika õhtud, esinejaiks konservatooriumi õpilased ja teised noored jõud. Need pakkusid sama suurt huvi kui konservatooriumi ilmalikudki õpilasõhtud.

Viimased esinejad lõppeval aastal olid Jaani kiriku muusikaõhtutel lauljanna Margarete Pomerants ja organist Helene Spulge. Eriti hea mulje jättis läinud aastal konservatooriumi lõpetanud pr Pomerants, kelle puhul märkis ajaleht Vaba Maa, et «andekas laulja ikka edasi töötab, sest tema kaunis hääl on veel arenenud ja kõlas väga selgelt ja puhtalt Haydni aarias oratooriumist «Loomine» ja «Nelipühi kantaadi» soolos». Rahvast oli tema kontserdil «kaunis palju».

5. detsembril oli Tartu ülikooli kirikus J. S. Bachi muusikale pühendatud õhtu. Esinesid Paula Neuman-Puusepp (laul), Artur Saat (viiul) ja August Topman (orel). Kava tähtsaima osa moodustasid suure klassiku oreliteosed: Fantaasia ja fuuga, Passacaglia ning a-moll Kontsert. Topman sai kõigist raskustest mängeldes üle. Tema esinemist iseloomustas kohane registrite tarvitamine, maitsekas fraseerimine ja briljantne tehnika. P. Neuman-Puusepp ilmutas oma häid laulja-eeldusi, mis eriti ilmsiks tuli laulus «Oh õnnis surm». Tema hääl kõlas ühtlaselt nii ülemises kui ka alumises registris, ettekanne oli võluv. A. Saat mängis aaria kenasti, kuid adagio E-duur Kontserdist oleks pidanud mahedamalt kõlama. Soliste saatis orelil A. Topman.

Wirkhausi mälestuse jäädvustamiseks

Tartus oli mõne aasta eest organist Ilves vastutöötamisele vaatamata teinud algust suuremate kontsertidega, milleks ühendas ümbruskonna ja kirikukoorid. 12. detsembril oli pärast pikemat vaheaega Maarja Kiriku Lauluseltsi eestvõttel Pauluse kirikus jälle vaimulik kontsert, millest olid osa võtma kutsutud kihelkonna ja kirikukoorid 200 lauljaga, pasunakoorid 100 mängijaga ja kaks lastekoori 150 esinejaga – kokku rohkem kui 400 tegelast. Kontserdi sissetulek läks 1912. aastal surnud David Otto Wirkhausi mälestuse jäädvustamise kapitali muretsemiseks.

Ettekandeist avaldas suuremat mõju ühendatud jõul ette kantud «Siioni tütar». Kaunilt kõlas tütarlastekoor oma painduvate ja intonatsioonilt puhaste häältega, seevastu aga «Karjase pühapäevalaul» pasunakooride ettekandes ei pääsenud mõjule – mängijaid oli kuidagi väheks jäänud. Ju siis olid kooliõpilastest pasunapuhujad koju rutanud. David Otto Wirkhausi mälestuseks pidas värvika kõne prof Johan Kõpp.

Mati Märtin

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)