Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

80 aastat tagasi

11.06.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

19. juunil algasid Tallinnas kolm päeva kestnud X kirikupäevad. Esindatud olid nii vaimulikud kui ka kirikumuusikud. Palamuse õpetaja A. Kerem ütles raskeid sõnu Lauljate Liidu aadressil, sest see oli senist traditsiooni murdes vaimulikud laulud IX üldlaulupeo kavast välja jätnud.
Keremit täiendas Pärnu Elisabethi kiriku õpetaja A. Grünberg, kes leidis, et kirikul pole sobiv pakkuda end sinna, kuhu teda ei taheta, ja tuleb hakata korraldama eraldi vaimulikke laulupäevi. Ettepanek võetigi vastu ja moodustati ettevalmistustööde tegemiseks komisjon järgmises koosseisus: vaimulikud Hugo Bernhard Rahamägi ja A. Grünberg, kolonel Pinding ning muusikute esindajatena August Topman ja Karl Tuvike.
Köster – tähtis ametimees
Köstrite eestkõneleja H. Anniko teatas, et köstrite ühing on välja töötanud eelnõu, milles köstrite ülesanded on täpsemalt kirja pandud, nimelt: köster on vaimuliku muusika edendaja, õpetaja abiline vaimulikus töös ja koguduse majanduselu juht; lisaks teadmistele usu ja muusika alal peab tal olema vähemalt keskharidus. Otsustati materjalid köstrite asjus anda edasi õpetajate konverentsile seisukoha võtmiseks ja seejärel jätkata arutelu kirikupäeval. Aruandeaastal oli kiriku teenistuses 105 köstrit, 15 abikiriku köstrit, 28 organisti ja 7 köstri kohusetäitjat.
Endine Ilumäe abikoguduse ja Tallinna Pühavaimu kiriku köster, parajasti Järva Peetri kirikus töötav Gustav Bergmann tähistas aga oma 70. sünnipäeva. Juubilar oli sündinud 10. juunil 1858 Elistvere vallas Igavere koolimajas. Laulmist ja orelimängu õpetasid talle isa ja seejärel Pikaristi koolijuhataja Põld (kelle pojad olid muide prof Peeter Põld ja praost Harald Põld) ning Rakvere kiriku organist Hahn. 1877. aastal sai temast koolmeister Loobu vallas. Suure armastusega täitis ta Ilumäe abikoguduse köstri kohuseid. Oli vahepeal valitseja Kadrina kihelkonna mõisates.
Asunud Tallinna, töötas ta mõni aeg Päevalehes, oli Johannese vaestemaja juhataja, palvetundide pidaja ja köster-organist Pühavaimu kirikus. 27. augustil 1922 valiti ta Järva Peetri kiriku köstriks. Seal juhatas ta laulukoori, pidas jumalateenistusi ning võitles usuõpetuse eest. 1928 valiti ta Järva praostkonna köstrite vanemaks. Gustav Bergmanni kohta võis tema juubelipäeval öelda: «Kes Jehoova kotta istutatud, need haljendavad meie Jumala õue peal. Veel vanas eas kannavad nemad vilja, on täis elujõudu ja jäävad haljaks, et kuulutada, et Jehoova õige on, minu kalju, kelles mingit kõverust ei ole.»
Lauludest helisev jaanikuu
Üks suuremaid ettevõtmisi 1928. aasta muusikaelus oli muidugi 30. juunist 2. juulini ära peetud IX üldlaulupidu. Toosama, mille kava kokkuseadmisel vaimulikest lauludest oli loobutud. Siiski kõlas vaimulik muusika ka laulupeo päevil. Sellest aga lähemalt järgmine kord.
Küll oli aga omaette vaimulik kontsert 17. juunil ära peetud Võru laulupäeval. Taevaväravad olid sel päeval küll vihmale lahti, kuid kirikus aset leidnud kontserti see teadagi segada ei saanud. Kirik oli puupüsti rahvast täis ja vaimulike laulude ettekandmine õnnestus suurepäraselt.
Tartu Meestelaulu Selts tegi vaimuliku kavaga mööda Eestimaad väikese ringreisi. Alustati 17. juunil Palamuse kirikus kontserdiga, mis hästi õnnestus, nädal hiljem lõpetati kontserdireis Kambjas.
Valgas peeti 3. juunil Priimetsa kalmistul, kuhu 1925. aastal oli pandud mälestussammas Vabadussõjas langenutele, mälestuspüha. Idee pidada kalmistul eesti- ja lätikeelne isamaaline jumalateenistus pärines Valga Peetri ja Luke koguduse õpetajalt A. Tammikult. Laululehtki oli trükitud kakskeelsena. Lätikeelse vaimuliku kõne ja liturgia pidas Valga Jaani kiriku õpetaja K. Wehmann. Muusikat tegid Valga Kunsti Seltsi koor Klementi juhatusel ja raudteelaste orkester Pastaruse taktikepi all. Vägevalt kostis loojeneva päikese kiirte saatel üle kangelaste kalmude «Isamaa ilu hoieldes». Süüdati küünlad kõigi 254 langenu haual. Koorilt kõlas «Kuma, koit», mis veelgi süvendas palvemeeleolu. Mälestusteenistus lõpetati südamesse tungiva mälestuslauluga Ambrosiuse viisil «Igavene mälestus tormis langenud vendadele».
Mati Märtin

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)