Esileht » Online » Online artiklid »

8.12 Kaplan otsitakse üles, kui on vaja hingeabi

08.12.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Mustlast pärit Peeter Parts töötab kaitseväes kaplanina, pakkudes sõjast ja kaaslaste hukkumisest rusututele hingeabi.

Usu juurde leidis Peeter Parts tee juba siis, kui Eestis valitses ateistlik maailmavaade ja usklikku inimest vaadati kui kohtlast.

Peeter Parts, kuidas sai teist nõukogude ajal kirikuõpetaja? Mis selleks tõuke andis?

Olen õnnelik emapoolsete Mustla-Tarvastu juurte üle ning tänulik, et ma just seal üles kasvasin ja haridust omandasin. Privileegi uskuda Jumalasse sain tänu Mulgimaale, perekonnale, koolile ning kirikuõpetajatest abielupaarile Maimu ja Harry Haamerile. See kõige paremas mõttes nihkes olek või Juhan Viidingu väljendit kasutades teisipidine ilmavaade avaldas sovetiajal muljet ja pakkus inspiratsiooni. Nii sai minust Tarvastu luterliku koguduse liige.

Ma pole ennast kunagi tundnud valmis kirikuõpetajana. Olen ikka teel selle staatuse poole, kui minust üldse seda tüüpi kirikumeest-rahvameest tuleb.

Usu Jumalasse leidsin lasteaialapsena, kui isa jõuluajal Piiblist jõulujuttu luges.

See süvenes algklassides ja keskkoolis, kui klassiga salaja kirikus käisime.

Mosaiikpilt maailmast ja enesest selles loksus aga paika ühel 1979. aasta kevade imekaunil koolipäeva lõpul, kui astusin koduteel läbi oma naabrite Haamerite juurest.

Seal Maimuga elusamuse ees kummardudes leidsingi oma südames ja hinges selle tabamatu miski, mida alateadlikult olin kogu aeg otsinud. Seniajani on meeles müstiline rõõm ja rahu, mis mind nii jõuliselt valdas ja raputas, ning tunnen vajadust seda teistega jagada.

Mu töö sõjaväes on kinnistanud põhimõtet kõnelda sel teemal inimesega, kel on sügavam vajadus küsida selle miski järele, mis hinge puudutab.

Sellele, et pärast keskkooli lõpetamist leidsid Tarvastu koguduse inimesed mind kellalööja-kirikumehena, andis oma tõuke ka minu teatrihuvi — eelkõige Jaan Toominga lavastused Ugala vastvalminud teatrihoones, samuti Voldemar Panso viimase lennu diplomilavastus 1976. aastal, Samuel Becketi «Oodates Godot’d».
 
Millistes kogudustes olete töötanud?

Tarvastu pastoraadi kirikuklubis, kus sageli peatusid toonased kõrgintelligendid, nagu Jüri Lina, Tunne Kelam, Ivar Kull, Leo Normet ja Jaak Tuksam, soovitati mul keelduda teenistusest Nõukogude armees. Mul on seniajani meeles, kuidas toonane Viljandi sõjakomissar major Anissimov manitses mind suud pidama, et ta mind usulistel põhjustel rahuajaks Nõukogude armeest vabastas — sõja puhuks jäin ma teenistuskõlblikuks.

Usuteaduse instituut oli nõukogude ajal poolpõrandaalune õppeasutus, mis pidi välismaailmale tõestama, et nõukogude aja viljastavates tingimustes on võimalik isegi pappe koolitada. Sealt ei puudunud ka sovetlik ajupesu oma rahuvõitluse ja nõukoguliku töökultusega.

Aastatel 1984—1987 võisin juba Halliste ja Mõisaküla kogudust teenida. Koos rahvusliku ärkamise ja poliitilise aktiivsuse kasvamisega sai alguse toonase KGB huvi noorte kirikuõpetajate värbamise vastu. Minagi ei jäänud sellest puutumata.

Olen uhke, et ma ei murdunud ja võisin olla valitud hoopis Eesti Kongressi saadikuks. Tollal teenisin juba Järva-Jaani kogudust, kus olin ametis aastatel 1987—1997.

Kahjuks pidin seal üle elama oma vaimuliku ülema praost Harald Mere kaotuse koletu mõrva läbi ja hiljem ka oma abielulahutuse.

Rääkige palun pisut oma praegusest perest.

Mul on kaks täiskasvanud last, Pamela ja Vootele, ning noorem poeg Karl. Nemad toetavad mu uut elu koos hooldusravikliiniku hingehoidja Airega, kelle poole olen kogu oma teadliku elu teel olnud ning kellega koos on ülim rõõm ja au oma elu teist poolt jätkata ning luteri kiriku teedel matkata.

Vanem poeg Vootele on Tartus jõusaalitreener, tütar Pamela töötab «Järva Teataja» ajakirjanikuna ja õpib Tartu ülikoolis suhtekorraldust ning Karl tegeleb muusikaga. Koos Airega kasvatan tema kuueaastast tütar Annit, kellel on plaanis saada kirjanikuks.

Kuidas te koos aega veedate?

Et leidsin oma teise abikaasa Aire neli aastat tagasi maletoast, veedan praegugi temaga palju põnevaid tunde ruudulise laua taga. Ka tema on teoloogilise haridusega ning unistame sageli koos tuleviku Eesti kirikust, kus lauldakse regilaule oma kandi murdes, austatakse eestipärases vormis väge ning Jeesust, kes teeb meid vabaks võõrast, valelikust ja silmakirjalikust.

Õpime, õigemini tuletame aeg-ajalt meelde ka mulgi keelt. Ütleb ju laulusalmgi: «Om maid maailman tuhandit ja rahvit mitmit miljunit, üitsainus Mulgimaa!»

Mis on kiriku fenomen? Kas Eesti noored käivad kirikus?

Kiriku fenomen on kummaline seletamatu miski, mida ei saa kunagi lõpuni selgeks rääkida. Nii puudutab Jumala sõnum inimesi maiste institutsioonide suhtumistest hoolimata ka praegu, mil kõik on lubatud. Identiteediküsimused on nüüdki aktuaalsed. Inimeses on lihtsalt üks oluline osa, mis vajab toitu.

Oma tegelikku missiooni kandev kirik pole kunagi otsinud odavat populaarsust ega noori moosinud. Arvan, et alati leidub nende hulgas niisuguseid, kes esitavad endale ja oma õpetajaile sügavamaid küsimusi, kui oskab esitada tüüpiline tarbimisühiskonna inimene.

Kui kirik ei kanna ühiskonnas prohvetlikku aadet, pole ta enam kirik, vaid üks klubi teiste samasuguste hulgas.

Kuipalju vajavad sõdurid hingekarjase toetust, näiteks missioonidel?

Sõjavägi on ju tegelikult ühiskonna vähendatud mudel.

Õnneks ei vaja sõdurid sundajateenistuses kaplani toetust kuigi sageli. Siiski tuleb peaaegu iga nädal väeosades ette olukordi, kus otsitakse üles moraaliohvitser, et ta toetaks või kuulaks ära. Kaplan on just nagu piksevarras, mis pingeid maandab, olgu siis tegu sõduri või ohvitseriga.

Te teenisite ka Afganistanis. Mis muljed teile sellest jäid?

Afganistan on Talibani islamiliikumise ja terrorismi sünnimaa. Tegemist on ühe maailma vaesema, sõjast kurnatud piirkonnaga.

Leidsin oma üllatuseks Afganistani talibite propagandas ja tegevuses üllatavaid sarnasusi nõukogudeaegse kaksikmoraaliga.

Ka islami fundamentalism põhineb autoriteedi pimedal usul ja jäägitul idee teenimisel.

ARVAMUS

Pamela Parts,

tütar

Mu isa on väga mitmetahuline inimene. Nii võõraste kui tuttavatega suheldes meeldib talle filosofeerida ja lõputult rääkida. Ta uhkustab oma lugemuse ja laia silmaringiga ning jätab tõsise mulje. Kodus on ta pigem pullitegija.

Vaimulik selle sõna tavapärases mõttes pole isa kunagi olnud. Ta pole kunagi sundinud meid palvetama ega Jumalat uskuma. Ta on pigem Vigala Sass preestrirüüs.

Isa ümber on alati eriline aura. Ta võib kukkuda aknast alla või kõndida pommide all, aga temaga ei juhtu midagi.

Sakala, 8. detsembril 2007

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)