Esileht » Online » Online artiklid »

8.05 Toomas Paul: Suuremeelsuse sära

08.05.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Kui vaadata vappe, siis on ilmne, et inimene peab ennast röövloomaks. Tiigriks või kotkaks. Kui on tahtmine teist solvata, võib öelda, et ta on siga ja teeb sigadusi või ta on loll kui lammas.

 

Sümpaatia kuulub kiskjatele. Ka siis, kui vahel kurdetakse: homo homini lupus est.

Toomas Paul

Foto: Postimees

 

Paraku ei pea kujutlus inimese “kiskjalikkusest” paika. Mis meil oleks viga elada, kui inimene tõepoolest käituks teiste inimeste suhtes nagu hunt hundiga! Tõsi, hunt murrab kitsi. Kuid see ei tule julmusest, vaid kitsed on ta toit. Mingit halastamatut omavahelist võitlust ei ole. Pigem on nii, nagu eesti vanasõna sedastab: hunt hunti ei murra.

 

Teisiti on lugu loomadega, kes ei suuda looduslikes tingimustes liigikaaslastele suuremat kurja teha. Nendel puuduvad röövloomade omavahelisi suhteid reguleerivad kaasasündinud pidurid, mis sunnivad allajäänule armu heitma. Puurikanad nokivad armetu liigikaaslase vähimagi tõrketa surnuks.

 

Ilma relvadeta oleks inimene väga abitu olend. Jonathan Swift kirjeldab “Gulliveri reisides”, kui raske oli houyhnmitel uskuda, et küünte ja kihvadeta yahood suudavad korraldada suguvendadele tapatalguid. Aga nad on suutnud aina edukamalt, sest – inimene ei ole röövloom.

 

Inimlaps peab kõike õppima. Mitte ainult kõnelema ja kahel jalal käima, vaid ka au- ja häbitunnet ning palju-palju muud. Homo sapiens’il puuduvad sotsiaalset käitumist määravad instinktid. Need tuleb tal omandada.

 

Suuremeelsus on õpitav

 

Hunt ei saa enam hammustada kaaslast, kes innaajal jõukatsumises allajäänuna sirutab talle vastu kaela ja jääb lootma halastust, usaldades oma elu võitja rüütelliku suuremeelsuse hoolde. Etoloog Konrad Lorenz, kes loomade kombeid on kaua jälginud, tunnistab: “Mina igatahes ammutasin siit uue ja sügavama mõistmise evangeeliumist pärit kauni ja sageli vääriti tõlgendatud ütluse kohta, mis seniajani oli minus üksnes tugevat vastuseisu äratanud: “Kui keegi sind lööb vastu su paremat kõrva, siis kääna temale ette ka teine.” Hunt õpetas mind: mitte selleks, et vaenlane sind veel kord lööks, ei pea sa talle oma teist põske ulatama, vaid hoopis selleks, et ta seda teha ei saaks!”

 

Halastust, hoolivust ja suuremeelsust peab inimene õppima. See ei ole kaasasündinud refleks, vaid kasvatuse vili, kui kaklevad poisid järgivad põhimõtet: maaslamajat ei lööda! Valge lipu ülestõmbamine on alistumise märk. Kui pärast seda ikkagi järgnevad tapatalgud, loetakse see alatuseks.

 

Sellised reeglid on küll kokkuleppelised, aga neid nõutakse absoluutsetena. Tsiviliseeritud rahvad ei ründa Punase Risti embleemiga autosid. Saadikupuutumatus on üks selliseid asju, mis on olnud kõrgemal kui tahes suurest himust teisele kahju teha. Isegi sõja ajal. Kuigi – mõni riik laseb ka rahu ajal oma hungveipingidel diplomaate mõnitada ja terroriseerida.

 

Vahel kurdetakse, et identiteediprobleemid vaevavad. Inimene ei tea, kelleks ennast pidada. See on muidugi ebamugav, aga määramatust ei tarvitse näha negatiivselt, vaid vastupidi, just võimalusena – vabadusena valida, kelleks inimene ennast peab, kus ja kuidas ta elab, millise lipuga kaetakse tema kirst.

 

Mis tahes kultuuri tuleb õpetada ja õppida. Talus õpetati lastele, et lepatriinu on Jumala lehm, keda peab hoidma. Kui teda käidavas kohas näed, pane ettevaatlikult eemale rohule, et teda ära ei tallataks. Aga ma olen näinud ema, kes korjas lepatriinusid, et lapsuke saaks neid sõrmede vahel laiaks litsuda. Mõnusa praksuga.

 

Ühelt poolt paistab kasvavat hoolivus ja lugupidamine teiste vastu, aga samas ei kao kurjus kuhugi. Möödunud sajandi sõjad olid eelnenutega võrreldes totaalsed hävitusvahendite võimsuse ja purustuste valimatuse poolest. Vähe sellest. Totalitaarsed süsteemid, olgu rahvussotsialistlikud või kommunismi ehitavad, on teadlikult püüdnud rookida välja halastust. Absoluutset riigitruudust nõudes lasti maha või saadeti laagrisse kogu pere, sest keegi oli halastusest varjanud vastaspoole põgenikku. Iga kaastunde märki tõlgendati reetmisena ja kahtlustatavad hävitati igaks juhuks.

 

Suuremeelsus ja halastamatus

 

Inimkonna tõeline probleem on selles, et meie vaimu plastilisus laseb kultiveerida nii suuremeelsust kui ka halastamatust. Pealtnäha on inimolendid mõlemad, ent nende kokkupõrge on traagiline. See on võrreldav kalkuni ja paabulinnu kohtumisega. Sugulasliikide esindajaina on mõlema isaslinnud oma väljendusliigutustelt sarnased. Suuremast jõust ja kaalust hoolimata jääb aga kalkun alati kaotajaks, sest paabulind lendab paremini ja kasutab teistsugust võitlusviisi. Sel ajal kui üks alles võitluseks valmistub, on teine juba üles lennanud ja lööb vastase kehasse oma nugateravad küünised. Kalkun peab sellist rünnakut liigiomaste võitlustavade rikkumiseks, ebaausaks mänguks ja kuigi ta on veel täies jõus ning selleks puudub vajadus, laskub ta alistumispoosis maha. Kuid paabulind ei mõista kalkuni zŽeste. Ta peksab ja tallab enda kaitsmisest loobunud kalkunit võiduka lõpuni.

 

Eestlased on olnud valmis tuhka pähe raputama, andeks paluma, süü enda peale võtma. Kui ZŽdanov nõuab, siis vahetama valitsuse uue vastu, kes oleks Nõukogude-sõbralikum. Teine pool ei ole iialgi süüdi. Tuletagem meelde aastakümneid kehtinud tõde: Tallinna pommitasid puruks fasŽistid.

 

Mõtiskledes sündmuste käigust pool sajandit tagasi, kirjutas Heinz Valk (Kodumaa, 21. juuni 1989): “Eestlaste pime usk oma riigi kestvusse sai täieliku nokaudi osaliseks. Pole ka ime, sest lihtsalt seisti ja lasti end lüüa. Ma ei suuda siiamaani aru saada, miks eesti rahvas oli nii lollilt aus. Miks arvati, et sellise lurjusega nagu Stalin on võimalik mingisugune aumehelik kokkulepe… Me olime juba 1939. a lõpul mättasse löödud.”

 

Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939. aastal ja lõppes kuus aastat hiljem, 2. septembril 1945. Kui ikka lõppes. Venemaa ja Jaapan ei ole siiamaani rahulepingut sõlminud.

 

Eesti Päevaleht, 8. mail 2007

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)