Esileht » Online » Online artiklid »

8.02 Anu Väliaho: Et Marimaal on kõige rohkem viina ja poomisnööri, ei ole minu välja öeldud

08.02.2008 | | Rubriik: Online artiklid

Marimaal on kõige rohkem viina ja poomisnööri. “See ei ole minu öeldud lause, olen seda kuulnud ja tunnistan: vastab tõele,” ütles Marimaa eestlasest misjonär Anu Väliaho. 

Anu Väliaho. Foto: Pärnu Postimees

Anu Väliaho. Foto: Pärnu Postimees

Anu Väliaho (55) töötab Venemaal Ingeri kiriku töötegijana Uurali praostkonnas alates 1993. aastast. Abikaasa Juha on Uurali praostkonna praost. Ehkki EELK ja Soome misjoniseltsi misjonäridest abielupaari teenida on terve Uurali praostkonna territoorium, suunasid nad oma põhienergia kuni 2005. aasta sügiseni Joškar-Ola kogudusse Marimaal. Praegu töötavad Väliahod peamiselt Baškortostanis Birski linna luterlikus koguduses.

Hiljuti viibis Anu seoses õpingutega – ta taotleb diakooniatöö korralduse magistrikraadi – Tallinnas. Pärast külastas ta Pärnu Eliisabeti kirikut, kus pidas piiblitundi ja näitas slaide Marimaast.

Pärnu inimesed said teist kuulda, kui hakkasite kahe aasta eest

vahendama Eliisabeti kirikus tehtud jõulupakke Marimaa lastele. Kas tänavused pakid jõudsid kohale?

Sel aastal juhtus see, mida kartsin esimesel aastal. Posti, piiri ja tolli olukord on väga keeruline. Kui kaks aastat tagasi helistas mulle Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Enn Auksmann ja ütles, et neil on soov aidata mari lapsi, uskusin, et pakid küll tehakse, aga kas nad ka kohale jõuavad … Uskumatu, aga esimesel aastal saime õigeks ajaks kätte kolm 20kilost pakki. Olin ise neid vastu võtmas ja küladesse viimas.

Sel aastal jõudsid pakid kohale suure hilinemisega, 28. jaanuariks. Nii et ostsime lastele varukommipakid ja rääkisime: küll jõuluvana tuleb, tal on Eestist kauge tulla. Nüüdseks on ka selle aasta pakid jagatud. On heameel, et kõik, mis saadeti, olid Eesti asjad.

Pärnu Eliisabeti kogudus on ainus Eestimaal, kes mari lastele jõulupakke teeb.

Vanemad inimesed Eestis mäletavad veel, milline elevus valitses, kui Soomest, Ameerikast või ükskõik millisest heaoluriigist pakke saadeti. Isegi kommipabereid hoiti alles, volditi sirgeks ja pandi raamatu vahele. Nii on nüüd Marimaal.

Näiteks Eestist saadetud kindad-sokid on pehmemad kui maride kootud. Need on ju poevillast ja pannakse kätte-jalga pidupäevadel. Kõige tähtsam on aga see, et väikesel kaugel Eestimaal on mari lastele mõeldud. Pealegi on marid meie hõimurahvas.

Ometi olete päri, et viina ja poomisnööri on rohkesti …

Enesetapud on väga levinud ja mitte üksi alkohoolikute juures, et võttis näo täis ja läks naisega riidu. Näiteks 15-16aastased noormehed poovad end üles, neil ei ole perspektiivi. Samamoodi ei ole seda tüdrukutel. Nad võivad koolis õppida, aga selle haridusega pole midagi peale hakata – tööd ei ole.

Enesetapumõtteid hauduv inimene jõuab ummikteele. Teda on vaja aidata. Ja see aitamine ei tähenda üksi seda, et anname talle raha. Kui inimesel on kurb, panen talle kas või käe õlale, nutan koos temaga.

Uskliku inimesena usun, et Jumal on olemas. Usun ja ütlen neile: Jumal ei jäta oma lapsi hätta. Piiblist on leida kohti, mis annavad juhiseid, kuidas edasi elada. Et me ei teeks üksteisele haiget, ei astuks varvastele, ei oleks omakasupüüdlikud ega trambiks üle vaeste õnnetute vanade ja laste.

Kindlasti on teil tuua palju näiteid.

Seda küll. Räägin mari poisist Artjomist, kes on praegu 20aastane. Ta pere elas meie naabruses ja Artjom õe Nadjaga käis tihti külas. Nende isa jõi pidevalt. Ja kord, olles ise purjus, andis autorooli oma 18aastase õepoja Sergei kätte, kes oli äsja juhiloa saanud. Sergei tegi avarii. Surma said Artjomi ja Nadja ema, samuti tädipoeg. Isa sai ainult põrutada. Nadja ja Artjom otsisid kodusooja meilt, isa jätkas joomist.

Oli vaja matta ema ja Sergei, kuid terve suguselts jõi. Aitasime matuseid korraldada. Istusin lastega, teine teises kaenlas, ema kirstu ees kolm ööd ja päeva. Venemaa traditsioon nõuab, et lapsed peavad istuma ema kirstu kõrval, kuni surnu ära viiakse ja maha maetakse. Üks sugulastest võttis ühe, teine teise lapse enda juurde puhtalt rahateenimiseks – orvud saavad riigi toetust. Lapsed käisid meilt nõu küsimas, nad vajasid hingetuge, tahtsid süüa ja riiet selga – raha võeti neilt ära.

Nüüdseks on need kaks last saanud täiskasvanuks. Nadja on abielus ja elab Moskvas ning õpib raamatupidamist, Artjom jäi meile misjonitööle appi. Õppis autot juhtima, sest suutis endale väikese sõiduki muretseda. Putitab seda, aitab meid ehitustöödel, ei joo ega suitseta, teeb sporti. Ma ei imestaks, kui temast saaks kirikuõpetaja.

Neljateistkümne aastaga on paljud lapsed minu silme all saanud täiskasvanuks, loonud pere. Algul tulevad nad pruuti või peigmeest näitama, siis lapsi. Marimaal hoiab mind rõõm, mida näen inimeste silmis, kui nad on saanud julgustust edasi elada.

Milles näete Marimaa vaesuse põhjusi?

Kui Vene ajal oli Marimaal tagatud, et lapsed käivad koolis, inimestel on töö, palk, pensioniraha, siis nüüd seda ei ole. Kui alkohoolik saadeti Vene ajal viinaravile, siis seda ka enam ei ole. Puskarist juuakse end surnuks. Riigikassas ei ole seda raha, mida inimesed maksavad maksudeks ja mille abil saaks anda sotsiaalabi.

Nüüd võib öelda, et pensionärid juba saavad pensioni kätte, kuid oli aastaid, kus nad ei saanud seda kuude kaupa. Ikka on veel tööandjaid, kes ei maksa inimestele kuude viisi palka. Seepärast ongi paljud piirkonnad vaesed ja Marimaa on üks neist.

Rikkaid on vähe, vaeseid rohkem. Ka keskklass on vaene. Näiteks õpetajad, meditsiini- ja kultuuritöötajad ei saa endale midagi lubada. Õpetajad, muide, peavad äraelamiseks lehma. Metsast korjatakse seeni ja marju, käiakse kalal ja jahil. Tavaline on, et korrusmaja elanikel on aiamaa, õues põrsas või mõni kana.

Marimaa suurim väärtus on mets. Seda on ka Pärnusse toodud. Ettevõtja Jaanus Saar rajas seal metsatöötlemise firma, lõi mitukümmend töökohta, õpetas inimestele uut tehnoloogiat. Marid polnud enne lintsaage ega muud tehnikat ihusilmaga näinudki. Firma töötab, ehkki Saar müüs selle ära.

Teised tööstused lõpetasid tegevuse, sest tooraine tuli tuua kaugelt ja polnud rentaabel.

Miks teist misjonär sai?

Pean tunnistama: kui alustasin, ei teadnud ma, mis töö see on. Läksin halastusest ja armastusest nende inimeste vastu, sest nägin: nad vajavad, et keegi nendega suhtleks.

Olen vastuvõtlikkuse pärinud emalt. Ometi olen ka isasse, kes oli Väike-Maarja Avispea kolhoosi esimees. Meil käis alati rahvast, ööbiti palju. Kui töötasin Tabasalu lasteaias kasvatajana, lõin aktiivselt kaasa kirikutöös. Siis tulid soomlased meid õpetama, teiste hulgas Juha. Ta oli väga tark.

Juha ei ole mu esimene abikaasa. Esimene suri ja mul on juba suured lapsed, kaks tütart ja poeg. Mulle meeldivad targad mehed ja ilmselt nägi Juha minus töökat abilist – jäimegi kokku. Hoolimata, et olin endale sõna andnud enam mitte abielluda. Nüüd olen kuuekordne vanaema.

Tütre Marika Metsalaga, kes minuga Pärnusse kaasa tuli, käisin 1992. aastal isegi Marimaad vaatamas. Minu lapsed on harjunud sellega, et sebin pidevalt pühapäevakoolidega ja pean kedagi aitama. Jumal on mu oma lapsigi aidanud, ma ei kurda, sest nad elavad hästi.

Olin taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene eestlasest misjonär. Nüüd tegutsevad veel Omskis Liliann Keskinen koos abikaasa Hannuga ja Kenyas Rael Leedjärv.
 
Uued kogudused avavad uksi. Kes finantseerib praostkonna ehitustegevust?

Oleme rajanud neliteist aastat Uurali praostkonda. Enne meie tulekut oli vaid üks kogudus ja seegi Mordvas. Meie sealoleku jooksul on registreeritud 12 kogudust, niisama palju on niinimetatud misjonijaamu – kohti, kus inimesed koos käivad –, aga need ei ole registreeritud kogudustena. Tööpõld on 700 kilomeetri raadiusega ja kogu tegevus on eesmärgiga, et misjonär võiks sealt kord ära tulla.

Misjonär saab ära tulla kahel juhul: kas kogudused on otsa saanud või toimivad hästi koos oma rahvusest kirikuõpetajate, kirikumuusikute, lastetöö tegijatega jne. Kui see on olemas, võib misjonär edasi minna.

Kaksteist aastat töötasime Joškar-Olas, kus kerkisid kirikud, kogudusehooned ja misjonimajad, olid ametisse seatud omad kirikuõpetajad. Sealt võisimegi siirduda edasi Baškortostani Birski linna. Nüüd oleme kaks aastat elanud Birskis, kus alustasime isegi teoloogilise koolitusega – Birskis on nüüd teoloogia instituudi filiaal, mille esimene seminar oli selle aasta jaanuaris.

Oleme saanud alustada teoloogilise koolitusega, ka Birskis on nüüd teoloogiline instituut. Esimene seminar oli meil selle aasta jaanuaris.

Meid toetavad need, kes on meid saatnud. Nemad korjavad ka raha. Näiteks kui peetakse lahinguid, on alati ühed eesliinil ja teised tagalas, kes aitavad. Meie tagala on usklikud inimesed paljudest kogudustest.

Põhiliselt saame oma materiaalse abi Soomest, ka Eestimaalt tugikogudustest – Simuna, Lääne-Nigula, Tartu Maarja kogudusest. Tallinna Vennaste koguduse harud on üle Eestimaa laiali ja nemadki on meid toetanud.

Usun Marimaa looduse võrratu olevat.

Imeliselt ilus. Elame Volga jõe ja Uurali mägede vahel. Marimaa on Volga jõe käärus ja üks pool jõekallast on kõrge – seal elavad mäe-marid. Teisel kaldal elavad niidu-marid. Neil on isegi keel erinev. Niidu-marid paiknevad madalama poole peal, kus metsad, sood ja järved.

Mäe-marid asuvad kõrgema künka otsas, kliima on täiesti erinev madalama maa-alaga võrreldes. Näiteks mäe-maride alal kasvavad õunad ja ploomid, aga niidu-maride juures ei kasva.

Volga on suur ja lai, aga Venemaa jõgedega on nii, et vabatahtlikult sina ujuma ei lähe. Olen siiski käinud ja elan edasi. Volga, Vjatka ja Kama – need kolm suurt jõge on seal, kus elame.

Uurali mägedes on koht, kust algab Euroopa – selline siltki on üleval.

Mis ootab teid Marimaal?

Esimesena vist koristamine. Tänavalt tulnud mehed, kes joomise maha jätnud, on majas elanud. Aga kui hakkan koristama, tulevad kõik kohe appi. Väga tublid! Iga päev on üritused – piiblitunnid, lastetunnid. Tuleb mõni vanainimene või noor oma murega.

Elan 24 tundi kirikus, alati on kolm mobiili ööpäev läbi ootel, et olla inimestele kättesaadav.

Pärnu Postimees, 8. veebruaril 2008

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)