Esileht » Online » Online artiklid »

7.12 Algav aasta

07.12.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Vaadates kalendrisse, saab igaüks aru, et jälle hakkab üks aastaring lõppema. Kuid kiriklikus maailmas algas eelmisel pühapäeval juba uus aasta. Ja nii nagu ikka uue puhul, kogunes Valjala rahvas uut kirikuaastat tervitama. Hilisel õhtutunnil rõkkas vanas ja auväärses kirikus ühendkooride võimas „Hoosianna“, alustades nõnda traditsioonilist, järjekorras juba kuuendat, kontserdiõhtut „Lauludega jõulude ootuses“.

Kiriku võlvide alla kogunesid nii oma valla muusikakollektiivid kui ka külalised. Paljuks ei pidanud kohale tulla Leisi segakoor ja segakoor Helin Kuressaarest. Pärast kontserdiõhtut kirikus lookles samuti traditsiooniks kujunenud pidulik küünlaid kandev rongkäik vallamaja ette, kus vallavanem Kaido Kaasik kõnet pidas ja inimestele magusaid piparkooke pakuti. Piparkoogid olid seekord Karja ja Nasva pagariäri poolt just selle ürituse puhuks kingitud.

Traditsioonil on oma võlu. Kuid eriline oli seekord advendiaja alguse sidumine meie vabariigi 90. sünnipäeva pidustustega. Küllap paljude inimeste elus on numbritel tähtis koht. Olgu see siis tingitud inimestele hästi tuntud turumajandusest (raha lugemisel on numbrid tähtsal kohal) või aastanumbri vahetumisest, mis jätab ilmselt vaid väheseid ükskõikseks. Arvude vahetumisel on oma võlu: saabub järjekordne traditsiooniline üritus, uus aasta jne… ja me soovime üksteisele õnne, tervist, edukust. Kirikurahvas ka Jumala õnnistust. Loodame, et seda kõike meile ka antakse.

Ja kui vahel kõik ka viltu kipub minema – maailmas, meie armsas Eesti riigis või isegi kirikus, koguduses ning lõpuks meie oma eluski –, suudame elada seni, kuni meil on lootust. Iseküsimus on, kui kaua me suudame loota? Kellele me loodame? Kas oma jõule ja tarkusele? Rahale? Saatusele? Õnnele? Samas teame, et õnnemängus on kaotajaid tuhandeid kordi rohkem kui võitjaid.

Püha Paulus on kirjutanud (1Kr 13:13): «Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.» Apostel õpetab meid, et lootus ei jää kunagi püsima üksi, vaid ta vajab enda kõrvale ka usku ja armastust. Usku elavasse Jumalasse, armastust Tema ja oma ligimeste vastu. See on inimkonna ja inimeseks olemise seadus! Inimesed vajavad üksteist. Ja nad vajavad Jumalat.

Millega siis seletada, et inimeste vahel on tihti nii vähe armastust ja nii palju vihkamist? Ja rohkem kui neid, kes Jumalat armastavad, on neid, kes Teda ei tunnista, usu ega armasta.

Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva lävel lähevad mõtted meie, eestlaste peale. Oleme viimaste vabaduseaastate jooksul otsekui kaotanud oma armastuse. Kas vabadus ja armastus on pöördvõrdelised? Kui vabaduse kättesaamiseks pöörasime silmad Jumala poole ja ulatasime ligimesele käe, siis selle kättesaamine andnuks nagu vabaduse nii ühest kui teisest hiljem jälle ära pöörata. Kui tahame näha selle põhjust, siis ei peitu see üksnes meie rahva viimaseid põlvkondi kasvatanud võitlevas ateismis, vaid ka Läänest pealetungivas ükskõiksuses.

Mida võime oodata järgmisel kirikuaastal, kui meie kodumaa saab 90aastaseks? Kas liigume aina kiirenevas tempos vastu kristluse lõpule meie kodumaal? Milliseks saab see maa ilma Kristuseta? Mis hoiab me kodumaad (perekonda, kogudust, riiki) koos, kui Jumalat enam ei pea austama ja armastama? Või on algav kirikuaasta ja meie kodumaa 90. aasta hoopis uue ja tõelisema kristluse algus, sest kas saamegi kõiki aastakümneid meie kodumaa ajaloost kristlikeks pidada?

Kuhu pöörab meie rahvas uuel, pea algaval aastal oma pilgu? Meie Eesti Vabariik? Kas tohimegi seda küsida? Ega me ometi sellise küsimusega viimaks kedagi riiva? Tunneb ju nii mõnigi end just praegu hästi ja mugavalt. Aga kas sellest siis piisab?
Õnnistatud advendiaja meelemuutuse ja südamepuhastuse aega meile kõigile!

Hannes Nelis,
Valjala Martini koguduse õpetaja

Meie Maa, 6. detsembril 2007

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)