Esileht » Online » Online artiklid »

7.10 Persoon: EELK Valga Peetri-Luke kogudus palkas tegevjuhi

07.10.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Viienda põlve tallinlanna Ester Liinak ütleb, et kirikusse jõudis ta muusika kaudu ja Valga Peetri-Luke kogudusse õpetaja Heino Nurga kutsel. Kogudusel pole varem tegevjuhti olnud ning Ester Liinak pole ka sellist ametit varem pidanud.

Ester Liinak on üks neist, kes tuli Tallinnast nn maapiirkonda tööle. Valga Peetri-Luke koguduse õpetaja Heino Nurk vajas abilist, kes aitaks kiriku ja koguduse tegevust arendada.

«Õpin EELK Usuteaduse Instituudis ja hakkan kirjutama lõputööd. Õpetaja Heino Nurk on minu juhendaja. Kui õpetaja ja õppija vahel tekib hea kontakt, siis arenevad mõtted ning võib sündida palju laiem koostöö. Nii juhtuski, et olen Valgas ja püüame koos õpetajaga kirjutada projekte ning teha muudki koguduse ja linna heaks,» rääkis Ester Liinak.

Tallinlanna Valgas

Septembrist tööle asunu on uue elukorralduse ja uue ametiga püüdnud kohaneda. Valgast Tallinna ja vastupidi on samapalju maad. Ester Liinak pole loobunud Tallinna kodust. Tööpõld on tema sõnul aga väga lai ning et ta on täiskohaga tööle võetud, siis tuleb ka täie pingega töötada. Põhiline töövahend on arvuti. Loodud on MTÜ Domus Petri Kogu ja selle kaudu kirjutatakse projekte.

«Kirikusse jõudsin muusika kaudu. Nädal enne 18aastaseks saamist tuli mul kirikus orelit mängida. See pill ja kirik oli minu jaoks täiesti uus maailm. Leidsin, et saan mängimisega hakkama,» lausus Ester Liinak.

Muusikakooli jõudis ta nii nagu lapsed ikka, vanemate soovitusel. Ta lõpetas Keilas klaveri eriala.

«Muusikakool on tore, toimuvad individuaaltunnid ja see on väärtus, mida ei saa rahas mõõta ega suuda ka kinni maksta. Muusikakooli tulevad muusikalembesed lapsed, kuid õppetöö käigus selgub, et nende hulgas on ka väga andekaid. Muusikakoolis õppinu jääb ka siis muusikat armastama, kui ei tööta muusikuna,» rääkis kiriku tegevjuht.

Tallinnast Keilasse sattus pere seepärast, et ehitajana töötanud isa sai sinna uue korteri. Nüüd juba kakskümmend aastat vanematekodust eraldi elanud Ester Liinak on Tallinnas mitmes ametis töötanud.

«Mäletan esimest omateenitud raha. Lapsed käisid koolivaheajal Keila aiandis ja metskonna puukoolis tööl. Võib-olla sealt saingi iseseisvuse ja -majandamise vajaduse. Olen elus hakkama saanud ja suutnud ka teisi aidata.

1992. aastal läksin tööle aasta varem loodud kiriku kriminaaltöö keskusse. Neil aastail oli vaja vanglasse sissepääsu iga kord taotleda. Luba ei tähendanud veel, et vanglaametnik oleks seda tunnistanud. Tollal olid valvurid harjunud iseolemisega ja hoidsid jõuga korda.

Ma ei arvagi, et vanglasse sattunu on lillekene. Peaaegu kõik nad rääkisid, et pole milleski süüdi. Ometi oli vanglas olevale inimesele täiesti uus olukord, kui tema juurde tuli inimene vabadusest.

Väga raske on vangis istuvale inimesele selgitada, et Jumal armastab sind. Küllaltki sageli on need inimesed lapsena isa käest peksa saanud või on lapsepõlvemälestused perevägivallast nii kohutavad, et ta ei seosta isa mõistet millegagi. Taevane Isa on sellise inimese jaoks mõistetamatu,» rääkis Ester Liinak.

Kui üheksakümnendate aastate alguses ei mõistnud ka riigiasutused, et vanglas olijad vajavad hingeabi, siis nüüd on vanglates erinevate konfessioonide kaplanid. Vangide hulgas on erinevate uskude inimesi ja nii on kaplanite näol pea kõik Kirikute nõukogu liikmeskirikud esindatud.

«Olen ohvriabi ühingu üks juhatuse liikmeist. Kuriteo läbi ei kannata kaks inimest: kurjategija ja kannataja. Ohvriabi vajavad mõlemate perekonnad ja isegi kaugemate sugulaste ring,» vestab Ester Liinak

Ohvriabi andjad on kättesaadavad ja abivajaja otsib abiandja ise üles või läheb abistaja hingehätta jäänu juurde. Eks ohvriabi andja peab taipama, kas see, mida tema juurde tulnu räägib, on usaldatav, vajalik või tullakse niisama manipuleerimise mõttega.

Kahekordne kõrgharidus

Ester Liinakul on sotsiaaltöö kutsekõrgharidus ja nüüd taotleb ta teoloogilist kõrgharidust.

«Püüan elada oma ristiinimese elu nii, et just selle kaudu olla kellelegi teenäitajaks või -kaaslaseks. Nagu iga inimene, mõnikord ärritun, ei tee alati üllaid tegusid. Kuid ma palun andeks ja ka saan andestuse.

Ma ei loe süstemaatiliselt iga päev Piiblit. Instituudis üks Vana Testamendi õppejõud ütles, et tema ka ei ole jõudnud Piiblit läbi lugeda. Kuid ta on korduvalt lugenud mõningaid kohti ja nii olen ka mina teinud. Lugedes erinevatel aegadel, tekib teine tunne,» rääkis Ester Liinak.

Valgamaalane, 6. oktoobril 2007

4 Kommentaari artiklile “7.10 Persoon: EELK Valga Peetri-Luke kogudus palkas tegevjuhi”

  1. Külaline ütles:

    Urmas Nõmmik arvatavasti.

  2. Külaline ütles:

    kes on see Vana Testamendi õppejõud, kes ei ole \”jõudnud\” Piiblit läbi lugeda? ja miks ta Usuteaduse Instituudis õpetab? ja mida?

  3. Külaline ütles:

    milliseid kohti ta lugenud on?

  4. Külaline ütles:

    Tänan kommenteerijaid selle eest, et U. Nõmmik on \”see Vana Testamendi õppejõud\”…

    Palun teine kord mitte oletada huupi, et see õppejõud ongi see või teine. Ma ei saa mitte kuidagi olla öelnud ei loengus ega muul ajal, et ei ole jõudnud Piiblit läbi lugeda.

    Tulles aga selle inimese juurde, kes väidetavasti nii olla öelnud (ehkki ma selles kahtlen), siis ei mõista ma, mis kriteerium see Piibli läbilugemine on? Kas läbilugemine tähendabki Piibli tundmist? Oluliste kirjakohtadega süvitsi tegelemine aga mitte?

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)