Esileht » Online » Online artiklid »

7.05 Randar Tasmuth: Identiteet on turvatunde alus

07.05.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Nii üksikisikud, inimrühmad kui ka rahvad näevad maailma suures osas oma teadvustatud või teadvustamata identiteeditunde alusel.

 

Identiteeti mõjutavad ka huvid ja ideaalid ning nende omavaheline suhe. Aprillikuu sündmused Randar Tasmuthäratasid mõnedes poliitikutes kasulõikamise illusiooni, samal ajal kui teised rakendasid oma jõu olukorra normaliseerimiseks. Praegu, 8. ja 9. mai päevil, on vaja säilitada julgus, enesekindlus ja eneseväärikus, viisakus ja rahu ning pärast seda keskenduda tuleviku kujundamise üle peetavale diskussioonile ja sihikindlate plaanide tegelikule elluviimisele.

 

Praegu ei tea me, missugune on olukord kahe nädala pärast. Kaugeltki ei oska keegi ennustada aastatepikkusi sise- ja välispoliitilisi arenguid. Äkki tekkinud protsessi juhitamatus üllatas ju ka poliitika ja jõustruktuuride professionaale. Terve enesekriitika ei tohi kunagi ununeda, kuid enesesüüdistamisele ja valitsuse vigade otsimisele ei tohi praegu ruumi anda. Selja sirgu ajamine on oluline osa rahva taasleitud identiteedist ja see tähendab saavutatu kinnistamist. Samas ei tähenda see teise kogukonna halvustamist, aga ka mitte uut reveranssi hüljatud sümbolite ja ideoloogia ees.

 

Seepärast tuleb kõigepealt tänada ja tunnustada politseinike tööd, kes tegelikult püüavad nende ressursside piires ja sellel hulgal, kui neid on, korda tagada. Just nemad on otsesel rindejoonel, ei istu ametkondades ega kommenteeri asju sealt. Loodan, et elanikkond mõistab, et kodanike kohus on politseid nüüd ja edaspidi moraalselt toetada. Anonüümsete “turvaspetsialistide” tagantjärele esitatud tarkust ei maksa praegu kuulata, sest riiklike korrakaitsjate tunnustamine ja toetamine on meie kohus ja ühine võlg. Ning politsei kohus on toimida selle usalduse vääriliselt. 

 

Omad ja teised

 

Kokku on põrganud kahe erineva identiteedi kandjad, kes on elanud küll lähestikku, kuid kelle kujunemine on toimunud pikka aega eri seaduspära järgi. Identiteet on eksklusiivne mõiste. Rahvustunne pole identiteedi kujunemisel küll ainus, kuid ikkagi oluline tegur ning identiteedi mõiste sisu ehk “isesust” rõhutav loomus eeldab igal juhul piiride tõmbamist ja enda suhtes “teise” välistamist. Välistatu ja tõrjutu tunneb end ebamugavalt või ebaturvaliselt, olgu siis põlisrahvana omal maal või siin sündinud võõrana.

 

Praeguses konfliktis tunnevad end ebaturvaliselt mõlemad rahvad, eestlased kaua kannatanutena oma ainsal päris omal maal ja venelased kuidagi “teiseks” peetutena ja endise positsiooni kaotanutena. Kui eestlaste puhul on tegemist läbi raskuste säilinud ja nüüd postmodernse muutuse läbi teinud ajaloolise identiteediga, siis siinsete venelaste identiteet on kaotanud oma aluse ja on raskesti sõnastatav.

 

Pronksmees ei olnud konflikti vallandamisel tähtsaim, kuid ka mitte tähtsusetu tegur ja see ei kaota oma rolli ka tulevikus. Korraga kahte või kolme sümboolikat kandva kuju teisaldamine pealinna keskselt kohalt oli ainuvõimalik käik, öö ajal toimimise tingis tänavail valla päästetud mürgel. Praegu on aga oluline tagada kuju ümbruses neutraalne ja viisakas õhkkond tähtpäevade jaoks, mida kogunevad tähistama suured hulgad. See teeb usutavaks märksõnaks just teisaldamise kalmistule kui rahulikku paika, mis on kontrastis Venemaal aset leidnud omaenda mälestusmärkide kõrvaldamisega. Väärika rahu säilitamine on järgmine samm olukorra esialgse normaliseerimise suunas.

 

Tänavatel kuuldud retoorika kinnitas taas, et 15 aasta jooksul on venekeelse elanikkonna maailmapilt ja ajalootunnetus kujunenud nii, nagu ei olekski Eestis oma haridussüsteemi ja selle poolt kujundatavat humanitaarset ideoloogiat. Äsja keskkooli lõpetanute üldhariduse lüngad tulevad välja arvamuses, et Saksa okupatsiooni ajal oli Eestis fasŽism. Teadmata on, et Adolf Hitleri ideoloogia oli natsionaalsotsialism ja et fasŽism eksisteeris vaid Itaalias Benito Mussolini rezŽiimi ajal. Kuna ideoloogia päritakse suures osas kodu kaudu, on haridussüsteemil seda suurem ülesanne uuesti kujundada Eestis õpetatav ajalookuvand, mis selgelt sedastab, kuidas nägid ajaloo jõujooned ja võõrvägede teod välja selle rahva ja maa jaoks ning selle pinnal, kus praegu nii hästi elatakse.

 

Ühised mõisted

 

Ajaloo selgitamise seisukohalt oleks suur samm juba seegi, kui Eestimaa elanikkonna kõik keelegrupid oskaksid selgelt eristada Suurt Isamaasõda ja Teist maailmasõda nii daatumite, osalenud riikide, kummagi protsessi tulemuste kui ka tähenduse osas. Siis on lootust hakata mõistma, et venelaste jaoks oli tähtsaim esimene, eestlaste ja paljude väiksemate rahvaste jaoks aga teine. Sel ajal kui esimene neist seostub ajalooliselt ja psühholoogiliselt eelkõige Venemaa vabastamisega, tõi teine endaga kaasa mitmete rahvaste vabadusekaotuse võrreldes sõjaeelse ajaga, osa puhul – nagu Eesti – aga varasema okupatsiooni taastamise.

 

Eriline hool ja tähelepanu peab kuuluma Eesti enda vabaduse monumendi läbimõeldud ja väärikale rajamisele. Saagu sellest protsess, mis ei lõpe avamisega, vaid mille ajaloost tõusev sümboolika leiab oma koha kõigi koolide õppekavades. On vaja, et rajatav keskne mälestusmärk oleks alati hooldatud ja selle juures peetav rituaal korraga nii rahvalik kui ka riiklik.

 

Positiivne jutustus

 

Praegu on kõik võimalused rajada eesti rahva identiteedi sümbol kui kuvandi kandja, sellele toetuv ajaloo mõtestatus ning positiivne jutustus – jutustamiseks nii omal maal kui ka teistele rahvastele Brüsselist Moskvani. Identiteet on tugev siis, kui ta ei ole ainult end kaitsev, vaid kõigepealt vaba, teadlik ja armastav, jutustab oma seesmisest vabadusest ning suundub väljapoole. Meil on ühine ülesanne kujundada siin elavate venekeelsete inimeste mõtteviisis teadlikku lojaalsust, mis on midagi muud kui lihtsalt väline tsiviilkuulekus.

 

Miski ei toimu aga ilma eetilise transformatsioonita. Majanduskeskse tulevikunägemuse asendamine inimkesksega teenib nii eesti kui ka vene identiteedi eneseleidmist. Kui sõnade tasandil olekski olemas hea ja kokkulepitud tegevusskeem, ei realiseeru see ilma moraalse meeleparanduseta.

 

Kui aastakümnete eest näidati kinos Sõprus Abuladze filmi “Patukahetsus”, siis väljusid inimesed kinosaalist tänavale raputatuna ja äraseletatud nägudega. Kuulsin, et nii oli see olnud ka Moskvas. Praegune ühiskonda tabanud raputus võib olla parandav, kõik eeldused selleks on veel olemas. Kas see saab tervendavaks, oleneb meist endist. Olgu kogetud hoiatus meile niisuguseks kiviks teel, mis ei pane kukkuma, vaid kaugemale ja kõrgemale vaatama.

Professor dr Randar Tasmuth, EELK Usuteaduse Instituudi rektor

Eesti Päevaleht, 7. mail 2007

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)