Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

65aastase pasunakoori pillimehed ei pane pille kotti

07.11.2012 | | Rubriik: Kirikuelu

EELK vanim järjepidevalt tegutsenud Hageri koguduse pasunakoor on taas vanemaks saanud ning jõudnud pensioniikka. Rõõm on tõdeda, et keegi ei soovi veel «pilli kotti panna» ning rahulikult pensionipõlve pidama jääda. Pigem otsitakse uusi väljakutseid ning neid on dirigent Joel Ots varmas välja pakkuma.

Ei ole vist palju neid pasunakoore, kes jumalateenistusel pillilooga teenides mitte ainult ei puhu pilli, vaid vahelduseks ka laulavad või siis jätavad paar pilli saateks puhuma, mille ajal kõlab mitmehäälne meeskoor. Üks viimaseid õnnestunud katsetusi oli pasunakoori mäng koos elektrikitarriga. Tulemus oli nauditavalt võluv, sest kõla, mis ühismängust tekkis, oli üllatav ning samas hõrk ja huvitav.

Mis asi on pasunakoor?
Siinkohal oleks vast paslik ära tuua ka selgitus, mis asi on pasunakoor. Traditsiooniliselt tähendab pasunakoor sellist koosseisu, kus mängivad vaid vaskpuhkpillid, mis tegutseb peamiselt koguduse juures ja mängib reeglina neljahäälselt – sopran, alt, tenor, bass. Ehk siis see ongi koor, mida on muidugi võimalik veel mitmehäälsemaks teha või topeltkooriks jne. Selles koosseisus ei kasutata puupuhkpille. Peamiselt kuuluvad pasunakoori trompet, metsasarv, tromboon ja tuuba, kuid ka nende «sugulased» kornet, altsarv, baritonsarv, eufoonium jt.
Olukorras, kus kirikule ajalooliselt nii omane kollektiiv nagu pasunakoor on hääbumisohus, tuleks temast pikemalt rääkida. Mis ülesanne on üldse pasunakooril koguduses? Või peaks küsima, mis ülesanne tal oli, kui arvestada, et praegu nimetab end ise kiriku pasunakooriks vaid kolm: Hageri, Kose ja Rapla pasunakoor.

Kasvas välja palvemajast
Ajaloost teame, et kunagi olid vägevad pasunakoorid Tormas ja Väägveres ning pasunakooridel oli oluline osa ka esimestel laulupidudel 19. sajandil. Pasunakooride traditsioon tuli kirikusse vennastekoguduse kaudu, kelle palvemajades polnud üldjuhul orelit ning koraalide saateks mängis keelpilli- või pasunakoor.
Pasunakoori ajalugu algab Hageri koguduses 1947. aastal, kui koguduse keelpilli- ja meeskoori juht Paul Pilves selle ideega välja tuli. Palvemaja jutlustaja Johannes Grünberg oli ostnud neli pasunat, paar muretseti juurde ja nii sai alguse kuueliikmeline pasunakoor, mis hakkas koos käima pühapäeviti Hageris Paul Pilvese kodus Leemeti talus.
Sama aasta usupuhastuspüha õhtul koguneti esimest korda proovi ning juba surnute mälestuspühal mängiti jumalateenistusel. Pasunat oli varem mänginud vaid üks meestest, Anton Lindve Rabiverest, kes siis teistele ette näitas, kuidas pilli hoida, kuidas puhuda ja millisele ventiilile pillil vastab noot noodireal.
Pasunakoori juht Paul Pilves ei olnud muusikat õppinud, elukutselt oli ta hoopis sepp. Ilmselgelt oli aga tegemist andeka inimesega, sest pasunakoori nootide kirjutamine pole lihtne, igal pillil on oma häälestus ning seetõttu tuli iga partii partituurist vastavalt transponeerida. Tänini on kasutusel vähemalt üks komplekt Pauli kirjutatud noote.
Hageri pasunakoori tuli mängijaid aina juurde ja ka esinemiste arv kasvas. Mängiti vennastekoguduse palvemaja aastapäevadel, surnuaiapühadel, suurematel kirikupühadel, matustel. Selline tegevus aga ei sobinud tookordsele riigikorrale ning kuna neli esimest pasunat olid koguduses arvel, sai riik need riigistada ja koguduselt ära võtta. Need pillid, mis olid pasunameeste isiklikud, jäid alles ning ka äravõetute asemele muretseti uued ja tegutseti edasi.
Peamiselt mängis pasunakoor koraale, teisi lugusid oli raske leida ning kui oleks isegi leidnud, siis polnud nii kõrget mängutaset, et nõudlikumat repertuaari esitada. Siiski leidub vanades Hageri pasunakoori käsitsi kirjutatud nootides ka tuntud klassikute laule: Beethoveni «Palve», Schuberti «Püha» jne.
Aastate jooksul on Hageri koguduse pasunakooris mänginud väga palju pillimehi. Päris esimesest koosseisust elab veel Martin Nauri. Esimestest tegutsemise aastatest on meie hulgas veel Endel Viiul, Valter Grünberg, Helmut Hirs, Erich Mäenurm, Avo Maasalu, kuid nemad siiski kaasa enam ei mängi.

Dirigendiks professionaalne muusik
Praegustest pillimeestest on kõige kauem pasunakoori liige olnud Agu Kaljuste, kes on Hageris trompetit mänginud 48 aastat. Kui Agu ristiisa Paul Pilves 1985 igavikku lahkus, jätkas Agu esimese trompeti mängijana pasunakoori juhtimist.
Järjest rohkem liitus pasunakooriga noori mängijaid, kes õppisid ka muusikakoolis, ning nii kasvas pillimeeste seast välja ka järgmine dirigent – omakorda Agu ristipoeg Joel Ots.
Joeli puhul on tegemist esimese professionaalse muusikuga Hageri pasunakoori ees, kes on magistrikraadi omandanud Eesti muusika- ja teatriakadeemias ning täiendanud end Taanis ja mujal. Sellest asjast peale on proovides hakatud tähelepanu juhtima õigele hingamisele, suuremat rõhku panema täpsemale pillide häälestamisele, õigetele mänguvõtetele ning ka repertuaar on tunduvalt laienenud.
Kahtlemata aitas arengule kaasa 1990ndatel alguse saanud aktiivne koostöö Saksamaa Westfaaleni liidumaa kiriku pasunakooridega eesotsas dirigent Werner Benziga, tänu kellele on Eestimaale toodud kümneid väga häid pasunaid. Koos korraldati Eestis pasunakoori seminare, kus osalesid nii sakslased kui eestlased. Sakslaste abiga anti välja ka koraaliraamat pasunakooridele.
Kahjuks on praegu pasunakoorid Eesti kirikus madalseisus, vaatamata sellele, et pillid on olemas (EELK kirikumuusika liidu käest saab laenata), nooti tundvaid inimesi piisavalt, repertuaar saadaval jne. Selleks, et pasunakooris kaasa lüüa, ei ole vaja muusikalist kõrgharidust. Hageri pasunakooris mängivad elektrik, apteeker, filmimees, arhitekt, mööblitisler ja autoinsener, kes on õppinud lastemuusikakoolis või võtnud eratunde. Vaid dirigent on elukutseline muusik.

Koosmängu võlu
Hageri pasunakoori pidupäeval 4. novembril olid kohal kõik kolm kiriku pasunakoori: Hageri, Kose ja Rapla. Nad paigutusid kolmele erinevale rõdule. Sellegipoolest sujus koostöö suurepäraselt. Jumalateenistuse koraalid kõlasid pasunakooride saatel, kusjuures muusikalise kõla mitmekesisuse demonstreerimiseks mängis koraali iga salmi erinev pasunakoor. Nii sai ilmseks iga koori erinevus, kuid ka see, mis neid kõiki ühendab. Koraali mängides on igaühel oma tempo, oma dünaamika ning karakter. Kõik see tuleneb eelkõige dirigentidest.
Rapla koguduse 15aastase pasunakoori ees on algusest peale olnud Aigar Kostabi ning Kose 12aastase pasunakoori ees Kahro Kivilo. Kose pasunakoori mäng nii koraalide saateks kui ka eraldi oli väga barokilik, õhuline, kerge ja särav. Neil oli väljas ka kõige väiksem koosseis.
Rapla pasunakoori kiituseks võib öelda, et rõõmu teeb järelkasvu nägemine. Oma osa on selles kindlasti dirigent Kostabi õpetajarollil, sest tema kaudu jõuavad õpilased pasunakoori ja saavad koosmängu praktikat. Rapla pasunakoor kõlas kõige koorilikumalt, sest nende koosseis oli suurim.
Hageri mänguga olen kõige rohkem harjunud, seetõttu tundus nende koraalisaade kõige tuttavam. Küll aga üllatas ja samas ka rõõmustas puhtalt ja kaunilt mängitud jumalateenistuse alguspala ning A. Vivaldi «Talv».
Hageri pasunamuusika päev oli väga võimas. Eriti suursuguselt kõlas liturgias «Püha, püha», kui koguduselaulu saatsid koos kolm pasunakoori. Pasunamuusikat kuulsime veel nii jumalateenistusele järgnenud kontserdil kui ka koosviibimisel. Teades, et pasunakoorijuhtide töö ei ole kerge, tuleb nende panust tunnustada ning neid esile tõsta. Need kolm pasunakoori on elus tänu oma professionaalsetele dirigentidele, kes teevad oma tööd südamega, teades, et see, mida nad teevad kirikus ja Jumalale, ei ole asjatu töö.
Jätkuks neil vaid jõudu ja tervist, et seda rasket rada edasi rühkida, ning oleks vaid rohkem neid, kes leiavad endas julguse võtta mõni vaskpuhkpill kätte. Siis on, nii nagu meie dirigent Joel ütleb, võimalik «meil pasunaga kaasa teenida jumalateenistusel».
Sigrid Põld

Hageri kiriku pasunakoor
Asutatud 1947. aastal.
Dirigendid: Paul Pilves (1947–1985), Agu Kaljuste (1985–1995) ja Joel Ots (alates 1995. aastast).
Praegune koosseis: Ruben Lend, Joel Ots, Ester Lend, Agu Kaljuste, Elari Lend, Tõnu Lend ja Juhan Põld.
Esinetud oma kirikus ja mitmel pool Eestis, osa võetud vaimulikest laulupidudest, käidud esinemas ka Saksamaal.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)