Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

600aastast kella on Ristil hästi hoitud

28.04.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

Juhan Kilumetsa hinnangul on Eestis teada neli keskaegset kella. Viies keskaegne kell Püha Vaimu kiriku tornis, mis ligi 600 aastat oli löönud «õigesti nii teenijale kui sulasele, nii emandale kui isandale, seda ei või mulle keegi ette heita» – nagu kuulutas kiri, sulas 2002. aasta tulekahjus.


Juhan Kilumets koos «vanakesega» enne kella torniviimist.

Kunstiajaloolane Juhan Kilumets kasutab kelladest rääkides tema-vormi, andes sellega elutule esemele justkui hinge, heliseva pealegi. «Mina olen ajaloolasena kellast huvitatud kui ajaloolisest esemest, tema vormist, pealiskirjadest, dekoorist,» räägib mees, keda peetakse Eestis kirikukellade uurimise alal suurimaks asjatundjaks. Tema kõrval on Toomas Mäeväli, kes Kilumetsa sõnul «valdab kirikukella väga hästi kui muusikainstrumenti», ja see on üks oluline aspekt kellade uurimisel.

Haruldane leid Harjumaal

Praegu teadaolevalt Eesti vanima kirikukellani jõudis Kilumets tänu kolleeg Sirje Simsonile, kes paar aastat tagasi tegi Muinsuskaitseametile tööd kirikuvara inventariseerimisel. «Ta oli Ristil, helistas mulle tornist ja ütles: kuule, Juhan, 17. sajand selle kella puhul ei ole küll ilmselt õige, see on ikka märksa varasem,» meenutab Kilumets ootamatut telefonikõnet. Kell oli kõigis dokumentides dateeritud just selle sajandiga.

Kõne peale läks Kilumets appi kella üle vaatama. «Ja oli kohe selge, et tegu on keskaegse kirikukellaga.» Täpsemalt sai Kilumets kella uurida eelmisel aastal, kui ta tornist maha võeti ja töökotta puhastada toodi, siis täpsustati ka dateeringut. Ja see lubab öelda, et Risti kirikus on Eesti kõige vanem kirikukell, pärit 15. sajandi I poolest.

«Tavaliselt jätab valaja ka daatumi peale, kuid vanemad kellad on sageli aastaarvuta. Risti vana kell on üks nendest, seetõttu tuleb teda dateerida stiilikriitiliselt šrifti, tähekuju, dekoori ja vormi järgi ning täpset daatumit anda ei saa,» selgitab Kilumets, kes on Risti kella inventariseerinud.

Kell võeti maha, et teda uurida ja puhastada. «Tornikelladel on sagedasti lisaks ajalootolmule linnusõnnikut,» kirjeldab kellade olukorda Kilumets. «See kell oli hästi säilinud ja heas tehnilises korras: mõrasid ei ole, ainsaks vigastuseks on asendatud tila riputusaas. Täiesti kasutatav kell ja tema puhul on üllatav see, et vaatamata kõrgele vanusele on teda vähe helistatud.» Nimelt see koht kellal, kus tila tabab kellakorpust, on vähe kulunud. Kilumets näeb põhjust selles, «kas kell on olnud pikalt peidus ja kasutamata või on teda lihtsalt hoitud, kasutades rohkem teist kella».

Kilumets imestab, et suur keskaja sõber Villem Raam, kes uuris väga põhjalikult Risti kirikut, kellade vahele ei jõudnud ega pannud seetõttu ka tähele, milline haruldus seal on. «Kui me arvame, et leiud tulevad maa seest, siis nad võivad tulla ka meie endi silme alt,» arvab Kilumets ja kahetseb, et Eestis pole piisavalt inimesi, kes selle teemaga tegeleksid.

Kellad vajavad kaardistamist

Samast ajajärgust võrdväärset kella Eestis nimetada ei ole. «Kui pealiskirja poolest Euroopa üks vahvamaid kelli, valatud 1433, Püha Vaimu kiriku tornis ära sulas, jäi 15. sajandi I pool tühjaks. Vanuselt järgmine kell võib olla 15. sajandi II poolest, mis on minu isiklik,» selgitab Kilumets kella päritolu, mille ta vanakraamikaupmehelt ostis. «Neid ikka on müügis ja jõudumööda ma ostan. Järgmisena tuleb Ruhnu Nikolause kell, valatud umbes 1500. aastal.» Uues kirikus eksponeeritud «pensionil» kella nimetatakse niimoodi kellal oleva Nikolause figuuri järgi, selgitab Kilumets. Neljas keskaegne kell on lähemalt uurimata ja selle kohta ei julge Kilumets midagi täpsemalt öelda.

Luterliku kiriku kellavaramust vaevalt ühe kolmandiku kohta on Juhan Kilumets oma kartoteegis põhiandmed kirja pannud. Parem on olukord Saaremaa kirikukelladega, sest saarel on Kilumets muude asjade pärast sagedamini tööl olnud.

«Aga sellise põhjalikkusega nagu Risti vana kirikukella, on veel ainult üht kella inventariseeritud. See töö ongi mõeldud kellade inventariseerimise alguseks, näidiseks.»

Erilised väikesed figuurid

Risti kiriku kellal olev ingli tervitus Maarjale – «AVE MARIA GRACIA PLENA» Luuka evangeeliumist – on levinumaid kella pealiskirju keskajast tänase päevani. «Oluline võti kella dateerimisel oli tema figuraalne dekoor – kokku kümme miniatuurset figuuri,» ütleb Kilumets. Nende leidumine keskaegsetel kelladel on suhteliselt haruldane. Risti kella figuurid paiknevad pealiskirja lindil kõikide sõnade vahel ja samuti kella külgedel.

Omapäraste figuuride deshifreerimine on Kilumetsal käsil: «Kui tõsiselt tööd teha ja otsida analooge, siis võimaldab see kella positsiooni paremini määratleda.» Lähemaid analooge on Kilumets leidnud Gotlandilt ja ta usub, et «need võrdlusnäited viivad üsna lähedale kella päritolukohale ja valamise ajale».

Päris anonüümne kella valamislugu siiski ei ole. «Kella peal on meistrimärk, see on suhteliselt haruldane motiiv. Ma ei ole leidnud ühtegi sarnast märki kusagilt mujalt. Kell on suhteliselt väike, kaalub u 80 kilo ja ostmine kusagilt kaugemalt ei saanud olla probleemiks,» selgitab Kilumets. «Lähem koht, kus siis kelli valati, oli Tallinn. Sama mees valas nii kelli kui suurtükke. Kui oli rahulik aeg, valati kelli, kui sõda – suurtükke. Sõja tulekul võidi kellad valada kahureiks ja kui sõda läbi, uuesti kelladeks.»

Kilumetsa sõnul on Risti kell valatud klassikalisest kellapronksist, mis on konservatiivse koostisega sulam alates keskajast: 78% vaske, 22% seatina. «Ideaalne sulam, kus materjal ei ole liiga pehme ega liiga rabe. Muid metalle võib olla lisaks, näiteks tsinki või hõbedat.»

Muuseum kirikutornis

Kella hea seisukord lubab teda «rahulikult ja mõistlikult kasutada», kuid inimene, kes hakkab kellasid helistama, peab teadma, kuidas seda teha. Kuna uus kell on töökorras ja elujõuline, võiks vana kella helistada eriti pidulikel hetkedel, arvab Kilumets.

Risti kiriku tornis hakkavad kellatalade peal rippuma kaks kella kõrvuti. 26. märtsil pühitsetud kõige uuem kell on kohal, kus rippus 1613. a valatud väga suure mõraga kell. Ja tema kõrvale hästisäilinud haruldus 15. sajandi I poolest.

Kilumetsal on mõte, et mõraga kell läheb «pensionile» ja seda eksponeeritakse kirikutornis, kuhu on võimalik juurde pääseda. «Oleme valinud ühe kambri, mis sobib väikese ekspositsiooni jaoks: mõnus kellateemaline muuseuminurgake. Sinna läheb ka vanema kella kohta uurijate kogutud materjal, pealiskirjade kipsmudelid jmt, mida oleme võtnud uuringute käigus; mõni kella tila, mis kogutud kirikust.»

Sirje Semm

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)