Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

50 aastat vaimulikuna keset olmelisi metamorfoose

21.12.2011 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Jõulude aegu on Toomas Paul oodatud teenima Eesti vabaõhumuuseumi Sutlepa kabelisse.  Maarja Vannas

Eile, toomapäeva laupäeval sai emeriitõpetajal Toomas Paulil pool sajandit hingekarjasena ametis oldud. Eesti Kirik küsis sel puhul tähtpäevaliselt elu ja olemise järele.

Teid lugedes või kuulates ei jää küll muljet, justkui vajaks kirik avatumat diskussiooni või oleks kuidagi eemaldunud ristiusu põhisõnumist. Kas kuldse kesktee leidmine on Teie loomuses või on see kindel ja teadlik sõnavalik, et üldse inimest kõnetada?
Ma ei usu, et kuldse kesktee otsimine ja oponendile meeldida püüdmine saaks anda dialoogi. Stanisław Jerzy Lec hoiatab: Ära poe nahast välja, kui oled selgroota! Olen oma sõnavõttudes ja kirjutistes püüdnud kaasa mõtelda nende kategooriate raames, mis moodustavad adressaatide maailmapildi. Püüdnud jääda võimalikult intellektuaalselt ausaks. Ei saa väita: «Me soovime, et kirik ei igatseks nostalgiliselt minevikku, vaid keskenduks oleviku reaalsusele. Et ta hindaks haridust ja teadust», ja samas pühalikult deklareerida: «Me oleme veendunud, et kristlik sõnum peaks ühtlasi olema ka humanistlik, sest Piibli loomisloos lõi Jumal inimese oma näo järgi (1Ms 1:27), andes talle seeläbi erilise väärikuse.»
Oleviku reaalsuse ja evolutsiooniteaduse seisukohalt ei ole inimesel mingit «erilist väärikust». Ühismõõdutute paradigmade vahel ei saa tekkida avatud diskussiooni.
Eile möödus Teie ametissepühitsemisest 50 aastat. Milliste tunnetega Te vaimulikuteed alustasite?
Olin aseõpetajaks ordineerimise ajal 22aastane, noorim vaimulikkonnas. Kanooniline iga on 25, niisiis enneaegne. Kulus aastaid, et hingekarjase mõõtu välja anda. Tegin Ridalas väga palju asju valesti. Lohutuseks võib ju öelda, et õppida saabki ainult vigadest, aga kas neid vigu peab just inimeste peal tegema… Aga nii see oli.
Juta Siirak on oma hiljuti ilmunud mälestustes «Uus algus» kirjutanud, et peapiiskop Edgar Hark pidas oma võimalikuks järglaseks sel ametikohal just Teid. Kuidas seda kommenteerite?
Ega peapiiskop Hark olnud ainus, kes seda soovis. Mul tuli kogu jõud kokku võtta, et see karikas minust mööda läheks. Sest midagi ei ole teha, Petersi printsiip kehtib: võimekaid töötajaid edutatakse niikaua, kuni nad lõpuks saavutavad oma ebakompetentsuse taseme.
Teadsin üsna hästi, mis mind ees ootaks, olin olnud aastaid assessor ja konsistooriumi presiidiumi liige, kolm nädalat peapiiskopi puhkuse ajal tema toolilgi istunud. Juht olla ei ole minu kutsumus.
Olete kiriku teenistuses olnud pool sajandit. See tähendab enamat kui üht põlvkonda. Kas ootused kirikule on ajas kuidagi muutunud?
Ajad ja inimesed on pärast Teist maailmasõda igal pool väga palju muutunud. Minu lapsepõlves olid elus mitmed traditsioonid, mis nüüdseks on täielikult kadunud. Kuuskümmend aastat tagasi olid kirikud lisaks jõulupühadele täis veel kolmel korral aastas, mil tuldi suurte hulkadena armulauale – suurel reedel, surnutepühal ja vana-aastaõhtul.
Praegu mõnes kirikus enam suurel reedel armulauda ei kaeta, dogmaatilistel põhjustel. Surnutepüha on asendanud igavikupühapäev ja lahkunuid mälestatakse, kui mälestatakse, privaatselt küünla süütamisega hingedepäeval kodus või haual.
Vana-aasta jumalateenistus on üks tähtsusetumaid, sest televiisorist tuleb aasta parim programm. Praegu peetakse igal pühapäeval missat, mõnes koguduses iga päev. Osa võtavad samad inimesed, kord-kaks aastas lauapühal käijad on mullatoidul.
Loomulikult on ootused kirikule ajas muutunud. 1986. aastal, kui pidasin Tallinnas oma esimesi jõuluteenistusi, neid oli Jaani kirikus kolm, oli kirik iga kord puupüsti täis ja viimane puhtalt keskkoolinoorte päralt. Kirikusse kambaga tulek oli mässumeelsuse avaldus, tolleks ajaks suhteliselt ohutu, kellelegi midagi ei juhtunud, aga natukene närvikõdi oli ka midagi väärt.
Kümme aastat hiljem tuli hilisõhtune teenistus osavõtjate vähesuse tõttu ära jätta. Selle asemel hakati koolide (kinniseid) jõuluaktuseid-kontserte kirikus korraldama. Jah, sinna kutsuti ka vaimulik tervitust ütlema. Nii ei ole lastel vaja enam jõulukirikusse trügida. Kauneid jõululaule on nagunii juba nädalaid saanud kaubanduskeskustes tüdimuseni kuulda.
Need on vaid kaks näidet, täiesti juhuslikult võetud, võiks lisada kümneid. Ootused kirikule ja otse nõudmised, milliseid teenuseid ta peaks ühiskonnale osutama, on pidevalt teisenenud.
Nõukogude aja lõpul oli selleks osalemine rahuvõitluses (2010. a soovis seda veel vaid 28,5%), praegused sotsioloogilised küsitlused näitavad, et kirik peaks vaesusesse ja probleemidesse sattunud inimesi rohkem aitama (vastavalt 65,6% ja 62,2% arvates).
Olete öelnud, et olukorras, kus kiriku roll on sajanditega lahjenenud, hulk funktsioone on üle antud riigile, vajame tõenäoliselt taas tunnistavat kirikut ka läbi märtrite. Kas tänapäeva märter erineb kuidagi oma varasemaist eelkäijaist?
Mõtlen pigem saksa natsiaegsele Bekennt­nis­kirche’le. Julgusele lähtuda mitte rahva või riigi nõudmistest kirikule kui kodanikeühendusele, vaid kiriku kui Kristuse ihu missioonist. Kirik võiks olla sakrament maailmale. Rahvakiriku aeg on möödas, ja nagu ei ole tagasiteed lapsepõlve külaühiskonda – kust võtta hobuseid saanisõiduks või heinaküüne hullamiseks, kui selle asemel on traktorid ja kiletatud heinapallid? –, nii ei ole virtuaalmaailmast tagasiteed tahvli ja krihvliga poolpimedasse kihelkonnakooli, kus köster jagab elutarkust.
Või kui see tuleb taas, siis mõni aeg pärast kultuurikollapsit. Aga postkristlikust maailmast ei ole tagasiteed ka varakristlikku. Rooma keisririik ise aitas kaasa märtrite ja pühakute kultuse tekkele, lavastades hukkamised ja tehes nii veretunnistajatest ususangarid, lastes neil avalikult demonstreerida oma meelekindlust.
Miks märtreid enam ei saa olla, võib lugeda George Orwelli raamatust «1984». Surmanuhtluse asemel on kasutusel palju efektiivsem täielik infosulg.
Diakooniahaigla juhataja Jelena Leibur ütles, et nad isegi ei tea veel, kuidas täpselt Teie annetatud Aadu Luukase missioonipreemia raha kulutada, vajadusi on hulga. Igatahes on nad õnnelikud. Kas meedia loodud kirjeldus vastab tegelikkusele sellest, mis on inimesele tema elus viimselt oluline?
Meedia on meelelahutus. Päevauudistes on otse kohustuslik näidata mõnda laipa – kusagil laias ilmas on ikka mõni lennuõnnetus juhtunud või terroriakt kellegi ära tapnud. Kui seda «teavet» tõsiselt võtta, jääb mulje, et normaalne surm ongi kiire. Vägivaldne, seda küll, aga teeb kohe otsa peale. Dementsed ülieakad ei ole telegeensed ja nendest suurt juttu ei tehta, pildile pääsemisest rääkimata.
Mis on inimesele tema elus viimselt oluline? Mina ei tea. Kui enam mõistust ei ole, omasid ära ei tunne – mis on sellisele inimvarele oluline või vajalik? Kuidas saab teada, kas ta kunagisest sügavast usust on midagi veel alles jäänud? Ja kui ta Jumala palge ette jõuab, siis millisena – kas sellisena, nagu meie teda näeme hinge vaakumas? Või on ta elu juba varem lõppenud ning igavikku jõuab ta mingis varasemas ja adekvaatsemas olekus?
Need ei ole meedia teemad. Ainus, keda tean Eestis sellest kirjutanud olevat, on Mari Saat, kelle lood on koondatud raamatusse «Surija üksildusest». Siiski, ka Toomas Raudam pühendab oma «Essees sõprusest» inimese viimastele sõnadele mõned leheküljed (lk 170 jj).
Kuidas Teile sel aastal jõulud tulevad? 
Jõulusid ei ole vaja enam oodata, need on juba tüki aega käes. Pidasin 2. detsembril oma Sutlepa kabelis vabaõhumuuseumis ühe firma jõulupeo alguspalvuse, möödunud pühapäeval oli nende aasta tähtsündmuse, Jõuluküla lõpu teenistus, traditsiooniline jõulujumalateenistus on seal II jõulupühal. 9. jaanuaril pean kabelis Jaani koguduse töötegijate jõulupeo palvuse armulauaga. Ega ma palju enam ei jaksa, aga 40–50 jumalateenistust aasta kohta koguneb siiski.
Mari Paenurm

Toomas Paul
Sündinud 29. oktoobril 1939
Õppinud Kursi algkoolis, Tartu ehitustehnikumis, Tallinna polütehnikumis ja EELK Kõrgemas Katsekomisjonis (UI)
Ordineeritud 20. detsembril 1961
Teoloogiadoktor (1994)
Teeninud Ridalas, Martnas, Lihulas, Valjalas, Pühas, Mustjalas, Karjas, Saaremaa Jaanis, Tallinna Jaanis
2011. aastal pälvinud nii Aadu Luukase missioonipreemia kui Eesti Kirikute Nõukogu aastapreemia apologeetika valdkonnas

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)