Esileht » Online » Online artiklid »

5.04 Toomas Jürgenstein: Tärkamine ja ülestõusmine on püha kõigile

05.04.2007 | | Rubriik: Online artiklid

 

Käesolev nädal peidab endas pühade jada, mida vastavalt veendumustele või peretraditsioonidele nimetatakse ülestõusmispühadeks, lihavõteteks, kevadpühadeks või munadepühadeks.

Küllap võib leida kõikides nendes nimetustes ka ühisosa: rõõm tärkavast loodusest ja valguse võidust pimeduse üle ning soovitus pühade ajal kärarikastest pidustustest hoiduda ja mõtiskleda on põhimõtted, millega erinevate maailmavaadete esindajad enam-vähem nõustuvad.

Ka mitmed kombed – munade värvimine, kohupiimatoidud, tibud ja jänesed või rahvatraditsioonis oluline kiikumine – sobivad ühiseks tegevuseks nii religioossetele kui ka mitteusklikele inimestele.

Tänavu tähistavad nii protestandid, õigeusklikud kui ka katoliiklased ülestõusmispüha samal päeval. Ülestõusmispüha on liikuv püha ja nii ida- kui ka läänekirik tähistavad ülestõusmispüha esimesel täiskuujärgsel pühapäeval pärast kevadist pööripäeva.

Et õigeusukirikus käib usupühade arvestus sageli Juliuse kalendri järgi, protestantidel ja katoliiklastel aga uuema, Gregoriuse kalendri järgi, ei lange pühad enamasti kokku. Ida- ja läänekiriku ülestõusmispühad langevad kokku keskmiselt kord viie aasta jooksul.

Loodus meile kõigile

Otsides kalendrilise ja maailmavaatelise mitmekesisuse tagant ühisosa, tundub mulle, et päris paljudele on üsna sarnane kevadpühade nimetuses peituv tunnetus.

End looduse osana tunnetavatele inimestele on uue eluringi algus mõistetavalt oluline, kuid ka kristluses on olnud üsna populaarne idee looduse religioossest potentsiaalist.

Kogukonda jääb keeruline inimsuhete maailm, kuid igaühel on võimalik minna puhtasse ja Jumalaga lähedases seoses olevasse loodusesse.

Küllap võib siin leida analoogiaid vanausu 17.-18. sajandi arusaamadega, mil «öeldi lahti siinpoolsest linnast ja mindi imekaunisse emakesse loodusesse», ja patukahetsusvormelis pöörduti mitte ainult jumalaema ja inglite, vaid kogu loodu poole: «Andke andeks, päike ja kuu, taevas ja tähed ja emake maamuld, liivad ja jõed, metsloomad ja metsad, maod ja ussikesed.»

Looduse kaudu Jumalani jõudmise mõtet võib lugeda ka tänapäeva õigeusu mõtlejatelt. Piiskop Kallistos Vare kirjutab: «Loodusekaemusel on kaks teineteist täiendavat külge. Esiteks me hindame asju, inimesi või hetki just sellistena, nagu need on. Me peame nägema iga kivi, iga lehekest, iga rohuliblet, iga konna, iga inimese nägu, nagu nad tõesti on, tema erilise olemuse omapärasuses ja jõulisuses /…/

Teiseks tähendab looduskaemus, et näeme kõiki asju, inimesi, hetki kui Jumala märke ja salasusi. Oma vaimuliku silmaga peame me nägema kõike mitte ainult selges eripäras teravalt esiletungivana, vaid ka läbipaistvana. Igas loodus ja iga loodu kaudu peame me nägema Jumalat.»

Aitab vaid kogemus

Kristluses lisandub looduse tärkamisele ülestõusmispühade põhisõnumina evangeeliumide jutustus Jeesuse surmast ja ülestõusmisest.

Ei emotsionaalselt ega intellektuaalselt pole seda sündmust lihtne omaks võtta, küllap olid ka jüngrid šokis ja nõutud ning nende meeleolusid kajastavad evangeeliumide jutustused ülestõusmisest on kohati raskesti kokkuviidavad.

Samas osutus kohtumine ülestõusnud Kristusega algkristlastele lõpmatuks jõuallikaks ja veendumuste aluseks, mida anti edasi ka teistele.

Apostel Paulus kinnitab paarkümmend aastat hiljem oma kirjades korduvalt, et Jeesus Kristus on inimeste jaoks surma kõrvaldanud ja ajaliku bioloogilise elu kõrval on nüüd avatud ka ajatu vaimne elu, lunastus ja ülestõusmine.

Ehkki pühakirja sõnum on paljuski antud edasi pildikeeles, on ikka leidunud inimesi, kes ülestõusmissõnumile on otsinud verifitseeritavat, tõestatavat tuge.

Nii füüsika kui ka keemia arengusse kaaluka panuse jätnud Robert Boyle (1627–1691) arutleb oma 1675. aastal ilmunud traktaadis «Mõningaid füüsikalis-teoloogilisi arutlusi surnute ülestõusmise võimalikkuse kohta» tõsiselt ja oma aja eesrindlikele seisukohtadele toetudes, kuidas lõpuaegadel inimkehade ülesehitamine siis ikkagi toimub.

Omaaegsest mehhanistlikust maailmapildist lähtudes on selline lähenemine mõistetav. Samas on see hea näide mööduvate maailmapiltide püüetest mõista intellekti abil mõistetamatuid asju, mille kehtivust saab inimene vaid kogeda.

Vaikne rõõm

«Suurel nädalal ei tohi rasket tööd teha, näiteks puid lõhkuda, pesu pesta ega muud sellesarnast, siis pidavat töötaja teises ilmas kära sees elama,» räägib Viljandimaa rahvapärimus.

18. sajandil Ida-Euroopas levima hakanud judaistliku liikumise hassidismi arusaam kõneles rõõmu vajalikkusest igapäevaelus, mis on tagatis rõõmuks ka pärast surma teispoolsuses. Tõsised inimesed saavad samuti teispoolsusesse sisse, kuid nad on ka seal tõsised.

Mulle tundub, et tänasel kosmopoliitse rahvusluse ajal on need kaks põhimõtet hõlpsasti ühendatavad. Vaikne rõõm on üks neist tundeist, mida ülestõusmispühade ajal otsida võiks.

Postimees, 5. aprillil 2007

 

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)