Esileht » Online » Online artiklid »

5.04 Lunastussinusoid

05.04.2007 | | Rubriik: Online artiklid

 

Kevadise pööripäeva järel toob esimene täiskuu pühapäev endaga kaasa iga-aastase ülestõusmispühade tähistamise. Tegemist on ainsa pühadetsükliga aastas, mida kuukalendri järgi arvestatakse ja millest lähtuvalt saavad oma nihke mitu teistki tähtpäeva – alates vastlapäevast ja lõpetades suvistega.

Kirikuaastast sõltuv

Ülestõusmispüha tähtsust rõhutab veelgi asjaolu, et ligi kolmandik kirikuaastast on sellest pühast sõltuv. Paastuaeg koos seda ennetava eelpaastuga, ülestõusmisaeg, taevaminemispüha, nelipüha ja kolmainupüha – kõigi nende tähistamise ripub ära lihavõtetest.

Ristirahva jaoks ei ole aga primaarne mitte niivõrd päevade kokkulugemine, kuivõrd nendesse päevadesse kätketud sisu – Kristus on surnud ja üles tõusnud. Ollakse üsna ühel meelel, et see sõnum pani ristikirikule vundamendi.

Ilma ülestõusmissõnumita räägiksime vaevalt kristlikust usust kui maailma suurimast religioonist.

Vaevalt oleks üldse midagi tänase kiriku laadset olemas. Küllap oleks Naatsareti Jeesuse õpetust kantud edasi tema jüngerkonnas ja tasapisi oleks tollest judaistlikust sektist saanud ehk üks paljudest vaimulikest koolkondadest, millel laiem mõju puudunuks.

Ent just ülestõusmispühadega seotud sündmustik ja sellest kõnelemine pani Jeesuse jüngerkonna liikvele ning tegi ristiusust ilmselt ühe vitaalseima ja intensiivseima sõnumiga religiooni üldse.

Mil määral seda vitaalsust praegu rakendatakse ja kui paljudele kristlastele ülestõusmise sõnum nende eneste elujõu lättena pulbitseb, on iseasi. Ent iga-aastane teekond, mis palmipuudepühaga algab kannatusteena Jeruusalemma, Kolgata mäele ja päädib imestava seisatamisega tühja haua juures, paneb igaühe, kes neil päevil kirikusse satub, taas kord kohtuma inimeseks olemise sügavaimate realiteetide – elu ja surmaga.

Aasta kõige pühamad päevad juhatavad meid läbi omalaadse sinusoidse, ülevat alla ning taas üles kulgeva teekonna: suure neljapäeva armulauarõõmust jumalatapmise sügavikku suurel reedel, et ülestõusmispühal taas tõusta kõrgele Võidu mäele, kust Surm on alla tõugatud ja Elu ainsana alles jäänud.

Muidugi on ka ülestõusmislool oht muutuda lihtsalt õnneliku lõpuga disneylikuks muinasjutuks, millel inimelu tegelikkusega vähe pistmist. Ent eks iga sündmus, mida vaadatakse kõrvalt, eemalseisja pilguga, jääb vaid etenduseks.

Kristusega ühes rütmis

Mida sügavamale ühe sündmuse sisse astutakse, seda tõelisemaks see muutub. Läbi teleriekraani sõda näha on midagi muud kui lahinguväljal viibida.

Püüdes kuidagi kirjeldada suure nädala sündmustiku tähtsust kiriku ja kristlaskonna jaoks, võiksime seda võrrelda lainetuse või võnkega, mis paneb ristirahva Kristuse surma ja ülestõusmise rütmis pulseerima.

Lunastussinusoid jätkab oma lainetamist igal ülestõusmispühale järgneval nädalal, igal järgneval päevalgi. Surm ja ülestõusmine saavad meeleparanduse ja andeksandmise kaudu üha uuesti reaalseteks, inimeseks olemise tuuma puudutavateks antusteks.

Nõnda on nii nendesse pühadesse kätketu kui kogu kristliku kuulutusega.

Tegemist on millegi enama kui pelga vaatluse või mõtisklusega. See on kogemine ja elamine.

Kristlik usk on tee. Kristlik tõde tähendab tee käimist. Lunastussinusoidi näol nähtavaks saav tee on selleks, et sellele astutaks.

Vaid nõnda saab ülestõusmispühadel kogetav pulsilöögiks, millesse kätketud väge võib inimene oma elutegelikkusena kogeda. Parimat kohtumiseks Kristuse surma ja ülestõusmise saladusega!

Tauno Toompuu, Simuna koguduse diakon

Virumaa Teataja, 5. aprillil 2007

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)