Esileht » Online » Online artiklid »

4.04 Kirik oli kindlaks alustoeks Eesti Vabariigi hällile

04.04.2007 | | Rubriik: Online artiklid

 

Järgmisel aastal täitub 90 aastat Eesti Vabariigi sünnist. Suhteliselt vähe teatakse aga seda, et Eesti kirik iseseisvus õiguslikult ligi kaheksa kuud varem.

Eesti omariikluseni jõuti paljude asjaolude imelise kokkulangevuse tulemusena, ent märkimisväärne osa oli ka haritlaste ja kirikuõpetajate aastatepikkusel eeltööl. Eesti Vabariik ja Eesti kirik on väga lähedalt seotud ning pole palju öelda, et kirik oli üks meie rahvusriigi hälli põhitugesid, kirjutab Roland Tulik Sakalas.

 

Keerulised olud pole alati võimaldanud rahulikult Eesti ajalukku süveneda, käsitlused on olnud suvalised ja katkendlikud. Pealiskaudsete käibetõdede tekkimisele on võimulolijad teadlikult takka tõuganud ning seeläbi on inimeste ajalooline mälu ähmastunud ja risustunud. Paljud tähtsad materjalid, eriti kiriku ajalugu puudutavad, muudeti nõukogude ajal kättesaamatuks.

Eesti asub õhtumaa kultuuriruumis, kus kristlus ja kirik on alati määravat rolli kandnud. Kiriku missioon pole olnud ainult sotsiaalset tuge pakkuda, vaid pigem rahvale vaimne orientiir anda. Seda tõestab nii eesti kui baltisaksa kirikumeeste tahe vajaduse korral olulistes küsimustes vastutust võtta. Neile inimestele on jagunud missioonitunnet. Näiteks ei jäänud eestlastest kirikuõpetajad tsaari ajal jõulise venestamise juures pealtvaatajaks, vaid seisid eelkõige vaimsel tasandil selle ohu vastu. Ja nad olid edukad.

Kiriku ja maarahva side oli peamine jõud, mis aitas võõrvõimu survest hoolimata tekkida eestlaste rahvustundel. Seega tuleb tunnistada kirikuõpetajate olulist osa rahva elujõu hoidmisel ja suurendamisel. Ajaloolased on rõhutanud, et kirikul tervikuna oli lihtrahva seas pikka aega laialdane kandepind: talurahvas tundis ennast vabana eelkõige kirikus. Ajaloolane Hans Kruus on leidnud, et eesti rahvas koguni samastas end XIX sajandil kirikuga.

Usulisest äratusliikumisest kerkisid esile esimesed eesti soost suurmehed, kes asusid rahvast suunama. Eesti rahvuse kujundamisel on tähtis osa ka vaimulikul rahvakirjandusel, eriti just XIX sajandil. Oluline oli see, et autorid olid inimesed rahva hulgast. Kolme mehe nime ei saa siinkohal kuidagi nimetamata jätta. Need olid Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson ja Villem Reiman. Nad olid nii kooli- kui kirikuõpetajad, aga ka viljakad kirjamehed.

Hurt virgutas rahvast haridust taotlema ja sõnastas iseolemise mõtte. Jakobson kutsus üles poliitilisele võitlusele ja ärgitas selle kaudu samuti eestlaste iseteadvust. Reiman, kellest sai Hurda mantlipärija, püstitas 1905. aastal võimsa visiooni. Selles esitas ta tuleviku kiriku kavandi, mis oli kokku võetud mõistena «vaba rahva kirik». See märksõna sai vundamendiks, millele toetusid poliitikud teel Eesti omariiklusele.

1917. aastal sai Vene tsaaririigist vabariik ning muutus ka riigi ja kiriku vahekord. Luterliku kiriku eestimeelsed vaimulikud olid varmad astuma samme kiriku viimiseks uutele alustele ning lipukirjaks pidi saama kohalike koguduste iseseisvus.

Rahvakirikuks nimetatakse kirikut, mille liikmed on valdav osa rahvast. Selle mõiste võttis esimest korda kasutusele Berliini ülikooli teoloog Friedrich Schleiermacher. Et Tartu ülikoolil olid 1917. aastal tihedad sidemed Lääne-Euroopaga, polnud sealsed lähenemised eestlastele võõrad. Rahvakiriku idee vaimseks isaks Eestis sai Kolga-Jaani kirikuõpetaja Villem Reiman, kes sõnastas luterliku kiriku uued põhimõtted. Need realiseerusid varsti pärast tema surma.

1917. aasta 3. ja 4. mail leidis Tartus aset suur koguduste esindajate koosolek, millel otsustati kokku kutsuda kirikukongress. Seal korrati taas eesmärki: kirik tuleb ümber korraldada vabaks rahvakirikuks. Sama aasta 31. maist kuni 1. juunini oligi koos esimene Eesti kirikukongress, millel astus üles 303 kiriku esindajat üle maa. Viljandist oli kohal Pauluse kiriku õpetaja Jaan Lattik.

Otsustati asutada ajaloo esimene vaba rahvakirik ehk Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik, mis lahutas ennast riigivõimust.

Siinkohal sobib meenutada, et kirikukongress oli üldse esimene eestlaste esindajate ülemaaline kogu meie ajaloos. Eesti sõjaväelaste kongress peeti 1917. aasta 17. ja 18. juunil ning esimene rahvuskongress sama aasta 3. ja 4. juulil. Järgmise aasta 21. jaanuaril olid Asutava Kogu valimised, millele järgnes veebruaris vabariigi väljakuulutamine. Kirikutegelased võtsid agaralt osa kõigist nendest üritustest.

Kui püüda määratleda kiriku positsiooni eesti rahva ajaloos, tuleb tunnistada, et see on muljetavaldav. Tänu järjepidevale rahva vaimsele harimisele jõuti senise ajaloo suuremate kultuuripoliitiliste saavutuseni ehk vaba rahvakiriku ja iseseisva riigini.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)