Esileht » Online » Online artiklid »

31.05 Toomas Jürgenstein: mitmekesised jumalapildid ja vaba maailmavaade

31.05.2008 | | Rubriik: Online artiklid

 Toomas Jürgenstein. Foto: PM

Kas ja kuivõrd mõjutavad religioossed teemad koolis õpilaste maailmavaadet? Missugune religiooniteemade käsitlusviis laiendab, missugune kitsendab õpilaste maailmavaatelisi valikuid? Võib-olla pole neil teemadel õpilastele mingit mõju? Ma arvan, et nendele küsimustele ei tea keegi täpseid vastuseid. Mõningatest uuringuandmetest ja isiklikest kogemustest lähtudes püüan teha vaid ettevaatlikke üldistusi. Gümnaasiumi õpetajana käivad minu väited põhiliselt selle kooliastme kohta.

Kõigepealt seda, et kindlasti on maailmavaatelised valikud ja nende hulgas ka usulised eelistused õpilaste privaatsfäär. Põhiseaduse järgi on igaühel südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus, kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba, riigikirikut ei ole. Seda silmas pidades on endastmõistetav, et välistatakse õpilaste maailmavaate mõjutamine ühe religiooni või maailmavaate ülimuslikkuse rõhutamisega. Küll aga on kooli osa ja minu meelest ka kohustus õpilasele mõtestatud valiku tegemiseks teabe andmine.

Tahaksin siin siiski juhtida tähelepanu paarile küsitavale arusaamale, mis on kahjuks laialt levinud. Esiteks pole gümnaasiumis üldjuhul võimalik õpilasi mõjutada teatud maailmavaateliste väidete ainuõigeteks kuulutamisega – see annaks vastupidise efekti. Teiseks ei tähenda maailmavaateliselt või religioosselt tasakaalukas õpe tingimata kõikide maailmavaadete ajaliselt võrdset käsitlust. Väidan, et ka ainult nelja-viie religiooni või maailmavaate sügavam käsitlemine võib olla igati mõistlik ja avatud ning samas paljude religioonide paralleelne õpetamine võib olla selgete eelistustega.

Märgiksin veel, et ei käsitle oma artiklis religioossete lugude ehk «usulise tähestiku» tundmise vajadust. Nõustun selles küsimuses suuresti Lauri Leesiga, kes oma «Usundiloo» eessõnas kirjutab: «Euroopa ühiskultuur on üles ehitatud antiikkultuuri vundamendile. Seetõttu peabki iga haritud eurooplane tundma vanakreeka ja vanarooma mütoloogiat. Samas on euroopa ühiskultuur läbinisti kristlik kultuur, mistõttu on mõeldamatu, et noor eurooplane ei tunne kristlikku usundilugu. Et aga kristlus kasvas välja judaismist, tuleb tunda ka vana testamendi tuntumaid lugusid. Muidugi peavad eestlased tundma ja austama ka muistsete eestlaste usundit.»

Olen aastaid teinud õpilaste hulgas küsitlusi, kuidas nad suhestavad religioosseid väiteid ja koolis õpitavaid loodusaineid, ning tundub, et kõige altimad ollakse nägema konflikti. Konkreetsemale küsimusele evolutsiooni ja loomise omavahelise suhte kohta on ligikaudu 90% minu küsitletud ligi viiesajast gümnasistist vastanud, et need on vastuolus.

Konflikt pälvib alati rohkem tähelepanu, noored on kriitilised, kuid mulle tundub, et normatiivset religiooni esindab nendes küsimustes õpilastele eelkõige fundamentalistlik kristlus, kus konflikt teadusega tõepoolest eksisteerib. Teisalt on noorte seisukohtade kujunemisel oluline kaal ka autoriteetsetel «ärapanijalikel» ütlustel nagu näiteks Nobeli preemia laureaadi Steven Weinbergi umbes poolteise aasta vanune tõdemus konverentsilt «Beyond Belief», kus ta ütles, et religioon on sarnane vana hullu tädiga, kes räägib valesid ja õhutab pahandusi, kuid ta oli kunagi kaunis ja seetõttu igatsetakse taga, kui ta surnud on.

Loodusteaduste väidete mõistmisel liidavad õpilased sageli nendele teadustele vältimatule metodoloogilisele materialismile automaatselt ka filosoofilise materialismi. Tihti ongi see neile ainsaks loogiliseks võimaluseks, sest religiooni ja loodusteaduste sõltumatust või siis ka ettevaatliku sünteesi rõhutavad mudelid lihtsalt ei jõua õpilasteni.

Ebakindlusest ja teadmatusest enamiku religioossete teemade puhul annab hea ülevaate 2004. aasta sügisel ja 2005. aasta kevadel uuringufirma Saar Polli tehtud mahukas õpilaste küsitlus. Mitmed küsimused puudutasid ka religiooni ja teaduse temaatikat.

Näitena tooksin välja õpilaste suhtumist väitesse, ristiusu seisukohad on vastuolus tänapäeva teadusega. 2004. aasta sügisel vastas religiooniõpetust õppivatest õpilastest 4,1% üldse ei ole nõus, 20,1% pigem ei ole nõus, 21,9% pigem nõus, 10,7% täiesti nõus ja 43,2% ei oska öelda, religiooniõpetust mitteõppivate õpilaste hulgas olid need protsendid vastavalt 3,3% üldse ei ole nõus, 6,7% pigem ei ole nõus, 27,8% pigem nõus, 7,8% täiesti nõus ja 54,4% ei oska öelda. (Diagramm 1).

Esmalt võib märgata, et religiooniõpetust õppinud õpilaste puhul vastandatakse vähem religiooni ja teadust. Teiseks aga võib õpilaste vastustest välja lugeda tohutut lünka teadmistes, mis eriti torkab silma religiooniõpetust mitteõppinud õpilaste hulgas. Ligikaudu pooled vastanutest ei osanud esitatud väite kohta seisukohta võtta.

Koolis töötades olen tähele pannud, et Jumala üle arutlemine jätab õpilased harva külmaks. Eriti avastuslik on paljudele õpilastele elementaar-ne tõdemus, et paljutki ei pea religioonis võtma sõna-sõnalt. Näiteks Jumala mõistetavamaks tegemiseks kasutatakse mitmeid mudeleid ehk jumalapilte. Need sobivad arutelude aluseks, meeleolu loomiseks, kunstiliseks inspiratsiooniks – näiteks 19. sajandil üleskirjutatud taevaskäijate hulka kuuluva noore neiu nägemus: «Jumal on üks vanakas, keskmise kasvuga mees, aga ei olnud tema ehetes ilu ühtegi leida; üks vana vesihall kuueke seljas ja kaabulotike peas.» Kui aga selline pelgalt inimesekujuline jumalapilt on ainus, millega õpilane kokku puutub, tajub ta õigustatult vastuolu loodusteaduste ja religiooni vahel.

Seda vastuolu teades olen esitanud analüüsimiseks ka jumalapilte, mis oleksid esitatud ka füüsika või bioloogia kaudu. Näiteks füüsik Kalev Tarkpea eristab religioossete ja mittereligioossete maailmavaadete aluseid, kasutades füüsika keelt.

Religioosse maailmavaate aluseks on tema käsitlus: «Usk sellesse, et maailma mitmekesisus ja korrapära tulenevad inimesest kõrgemal seisvast tahtelisest infoallikast. Seda maailma struktureerivat ja programme käivitanud (ja kontrollivat) infoallikat nimetatakse religioossetes tekstides Jumalaks.»

Ateistliku maailmavaate aluseks seevastu: «Usk sellesse, et maailma mitmekesisus ja maailma struktureerivad programmid kujunevad välja spontaanselt. Keskset tahtelist infoallikat (Jumalat) ei ole.»

Analoogilisi jumalapilte leiab ka bioloogiast, näiteks Teilhard de Chardini kujutlus evolutsioonist kui vaimsestumise protsessist ja liikumisest Kristuse suunas. Nii mõneski klassis on selliste jumalapiltide analüüs kulgenud vägagi inspireerivalt.

Üldiselt tundub, et erinevate jumalapiltide analüüs kõrvaldab teatud takistused, mis seisavad õpilaste vaba maailmavaatelise valiku ees. Olen tähele pannud, et pärast vastavate teemade analüüsi hakatakse sagedamini nägema religiooni ja teaduse suhet sõltumatuse või sünteesina ning see omakorda võimaldab ka religiooni tõsiselt võtta.

Hugo Treffneri gümnaasiumist on mul esimesed fikseeritud andmed 2001/2002. õppeaastast. Küsimusele, kas nende arvates on religioon ja teadus vaenlased ehk vastuolus, võõrad ehk sõltumatud või partnerid ehk teineteist täiendavad, vastati järgnevalt: 10. klassidest, kes ei olnud õppinud religiooniõpetust, arvas 62%, et religioon ja teadus on vaenlased, 22% võõrad ja 16% partnerid. 12 klassis, kus õpilased ei olnud õppinud religiooniõpetust, pidas 60% neist teadust ja religiooni vaenlasteks, 24% võõrasteks ja 16% partneriteks.

Seevastu12. klassi õpilastest, kes olid õppinud kolm aastat religiooniõpetust, kellega arutlesime mitmesuguseid jumalapilte, pidas religiooni ja teadust vaenlasteks 25%, võõrasteks 50% ja partneriteks 25% vastanutest (diagramm 2).

Vähemalt eelnev küsitlus näitab, et religioossetel teemadel on oluline mõju õpilaste suhtumisel religiooni ja loodusteaduste vahekorra mõtestamisele.

Praegu tundub, et ühiskonna poolt tugevasti võimendatud religiooni ja loodusteaduste vastandumise omaksvõtmiseks on õpilastel teadmised olemas, muudeks võimalusteks üldjuhul mitte. See aga viitab õpilaste maailmavaateliste valikute olulisele piiramisele.

Toomas Jürgenstein
religiooniõpetaja

Postimees, 31. mail 2008

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)