Esileht » Online » Online artiklid »

31.03 Ainulaadne Türi orel kõlab taas vanas headuses

31.03.2007 | | Rubriik: Online artiklid

 

Suure Bachi sünnipäeval peeti Euroopas tänavu esimest orelipäeva. Eri riikide organistid mängisid sel puhul tema loomingut. Nii ka organist Janika Oja, kelle hooldada ja hoida on äsja uuenduskuuri läbi teinud Türi orel, kirjutab Eesti Päevaleht.

Üleskutse kolleegidele tähistada Euroopa esimest orelipäeva tegi Itaalia organist, pianist, viiuldaja ja vioolamängija Mauro Papagallo. Kelleni Eesti organistidest tema hõige ulatus, need sel päeval Bachi ka mängisid. Küllap muud ka, et niiviisi end ametikaaslastega ühtsena tunda ning anda oma pillile võimalus teistega koos kõlada.

Türi orel on saanud kodukirikuga taas kohaneda umbes neli kuud. Eelmisel aastal võttis orelimeister Hardo Kriisa ta lahti, viis töökotta ja tegi korda.

Tähelepanuväärse pilli algusots on rohkem kui saja aasta taguses Eberharh Friedrich Walkeri orelitööstuses Saksamaal. Pillil, mis maksis kogudusele 2550 kuldrubla, oli algselt 12 helisevat registrit ja üks manuaal. Aja jooksul kasvasid kuulajate nõudmised ning 1931. aastal ehitasid vennad Kriisad koguduse soovil pilli ümber kontsertoreliks.

Sama aasta 6. augusti ajalehes Eesti Kirik seisab: “Töö anti möödunud sügisel välja tuntud oreliehitajatele vendadele Kriisadele, kes ka hakkasid kohe eeltöid tegema oktoobris. Uuendatud orel on 25 registri ja 1500 vilega. Viimastest on pisemad ainult kolme neljandiku tolli pikkused, kuna suuremad on 16-jalalised hiiglased. Üldse on Türi kiriku orel praegu üks suuremaid provintsis, suuremaks provintsilinna kiriku oreliks on Põltsamaa oma, millel on 33 registrit, Rakvere omal on 32 registrit. Mõlemad on ehitatud Kriisade poolt.” Toonane ümberehitus läks maksma 6000 krooni.

Oreli hingeelu

Hooldajad ja orelimeistrid on pillile alati, läbi aegade tähelepanu pööranud. 1966. aastal hindas professor Hugo Lepnurm oreli seisundit ja kirjutas: “Oreli intonatsioon ja häälestus on normaalne. Teises manuaalis tuleb põhjakonstruktsiooni tõttu ette vilede hüüdmajäämist või vaikimist, muidu on enam-vähem korras.”

Enam on säilinud oreli saatust puudutavat kirjavahetust viimasest 15 aastast. See on aeg, mil Türi oreli hooldaja ja hoidja ametit on pidanud koguduse organist Janika Oja.
Kodukirikus oli mängijaist puudus ja nii nooruke klaverit õppinud tüdruk pilli taha istuski. Oreli võimas kõla puudutas teda hetkega ja otsustaski saatuse. Edasi algasid õpingud Merike Saaremetsa ja Rolf Uusväljajuures ning diplom saadi kirikumuusika koolist.

Erilise imetlusega hääles kõneleb noor naine orelite hingeelust.
“Orel on partner. Tal on hing. Alati tuleb tema hingega arvestada, muidu ta ei mängi. Eri orelitel on erisugune iseloom ja sageli ka kehv tervis. Siis peab kombineerima ja püüdma pilliga kokkuleppele jõuda,” teab ta. “Enne Türi oreli remonti minekut tuli pilliga isegi võidelda,” naerab organist. “Kui üks klahv keeldus mängimast, tuli mängida oktav alt- või ülaltpoolt. Kui mõni register loobus häält tegemast, tuli proovida teist või kopeldada.”

Viimati mainitu tähendab võimalust eri registreid eri manuaalides ja pedaalis üheaegselt mängida.
Janika Oja näitab kausta, millele on kirjutatud sõna “Orel”. Organist on sinna püüdlikult kogunud materjalid, mida tal on õnnestunud Türi oreli kohta leida või säilitada. Üksikasjalikke kirjeldusi sisaldavad orelimeistri Olev Kentsi aruanded pilli häälestamiste ja pisiremontide kohta. Mida aasta edasi, seda pikemaks orelimeistri kirjeldused ja tähelepanekud muutuvad. Ilmneb järjest uusi ja uusi puudusi, sest aeg teeb pilli kallal oma töö.

Olev Kents kirjutab kogudusele 1995. aastal: “Arvatavasti on orelit sõja ajal mürsukild tabanud ja rebinud esimese manuaali diskandi osast ära manuaali roobid. Seetõttu ei mängi poole esimese manuaali registrite osa klahve. Praegu vajavad väljavahetamist väikesed lõõtsakesed, mis on enamjaolt auklikud või katki minemas. Neid on umbes 300. Vaja oleks valmistada ka puuduvad roobid, samuti üks puitvile. Kaugemas tulevikus tuleks vahetada kõik nahkosad, sest saja aastaga läheb igasugune nahk hapraks.”

Oreli kapitaalremondile hakkas kogudus mõtlema 2001. aastal. Remontimiseni jõuti viis aastat hiljem.
Türi kiriku orel on üks suuremaid oreleid Eesti maakirikutes ka praegu. Pneumaatilise traktuuriga pillil on kaks manuaali ja pedaal.

Türi oreli võimalusi hindab organist Janika Oja väga kõrgelt.
“Selle oreliga on võimalik tõepoolest mängida piano pianissimo’t ja forte fortissimo’t. Tavaliselt aga juhtub seda orelite puhul harva. Kriisade ehitatud pillil on tohutult huvitav registrite valik, mida saab omavahel kombineerida,” selgitab oreli hooldaja ja hoidja. “Tore, et paljud organistid on selle pilli võimalusi endale teadvustanud ning soovivad Türil kontserte anda.”

Türi kiriku orel


•• Esimese oreli sai Türi kirik 1840. aastal. See maksis 3000 rubla, mille tasusid mõisnikud.
•• Praeguse oreli ehitas 1986. aastal Walkeri tehas Saksamaal. Orelil oli algselt 12 helisevat registrit ja üks manuaal.
•• 1926. aastal lisati orelile tuule tallamiseks elektrimootor.
•• 1931. aastal ehitasid vennad Kriisad pilli ümber kontsertoreliks.
•• 2006. aastal tegi pillile kapitaalremondi orelimeister Hardo Kriisa.
•• Praegu on pneumaatilise traktuuriga orelil 1500 vilet, 25 helisevat registrit, kaks manuaali ja pedaal.
•• Kunstimälestisena on kaitse all Türi oreli prospekt.
•• Kunstimälestisena on kaitse all Türi oreli prospekt, mille laius on neli meetrit ja 64 sentimeetrit. Selle eritunnus on pommikillu auk, mis 2006. aasta kapitaalremondi käigus suleti.
Allikas: Türi kogudus ja kultuurimälestiste register

 

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)