Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

30 aastat kirikutööl on möödunud kui üks päev

22.02.2012 | | Rubriik: Kirikuelu, Persoon kaasajast

17. veebruaril 1982. aastal ordineeriti Tallinna piiskoplikus toomkirikus vaimuliku ametisse Juta Siirak, Urmas Arusoo ja Jaan Jaani.

Juta Siirak (82) meenutab ordineerimispäeva oma mälestusteraamatus «Uus algus» (2011): «Toomkirik oli rahvast täis. Info oli kuidagi levinud ja tervitama olid tulnud paljud tuttavad ja kaastöölised endistest töökohtadest ning õpingute kaaslasi.»

Kiriku ülesehitaja
Juta SiirakJuta Siirak õnnistati Harju-Madise ja Nõva koguduse aseõpetajaks, kus ta pensionile arvamiseni ennastsalgavalt koguduse ülesehitamisse ja arengusse panustas. Kirikutööst sai eluviis, millesse kaasati pere ja sõbrad-tuttavadki. Kui esimesed sammud 1980ndatel sai astutud hillitsetult riigivõimu liigselt ärritamata (kuigi siia jääb olulise etapina Madise kiriku restaureerimine aastatel 1982–1988), siis õige hoo sai tegevus sisse uuel ärkamisajal, kui kirik kogukonnas taas tähtsat rolli mängis. Tunnetades aja kutset, osales Juta Siirak muinsuskaitse- ja kodanike komiteede liikumises ning kandideeris Eesti Kongressi.
Oma elutööks nimetab ta Eesti Kirikule aga pühapäevakooliühenduse tegevuse käivitamist. «Kust tulevad kirikule liikmed, kui mitte pühapäevakoolist,» kannab ta toonast veendumust praeguseni.
Viimastel aastatel on Juta Siirakul tervisega mure: «Väsin väga kiiresti ja kõigest.» Seetõttu eelistab ta väljas käimisele tubast olemist, kus meelistegevuseks raadio kuulamine. Meeldib Pereraadio oma elavate ja kaasa mõtlema ärgitavate saadetega. Kirikusse tahaks eakas vaimulik tihemini jõuda. «See on seotud transpordi, tervise ja ilmaoludega,» nendib ta nukralt, pannes lootuse saabuvale kevadele, mil libedus kaob ja päev pikeneb. Jumalasõna on aga eluõhtule jõudnu igapäevaseks kosutavaks kaaslaseks.

Oma õpetajaks tunnistatud
Urmas Arusoo«Kogudusi ei saa vahetada nagu kindaid, sest võimaluse kogudusega kokku kasvada ja igale koguduse liikmele omaseks ning tuttavaks saada tagab ju ainult aeg,» kinnitas diakonõpetaja Urmas Arusoo (58) allakirjutanule aastate eest, mil ta veel teenis Risti kogudust, kus ta alates ordineerimisest 1982 kuni emerituuri siirdumiseni 2004 töötas.
«Mõtlik, samas muhe; enesesse tõmbunud, kuid aldis vestlema; tasase kõnniga, aga selge silmavaatega; oma lähedastest pidav ning oma kogudusest ülivõrdes rääkiv,» nõnda iseloomustatakse Arusood 2000. aasta juunikuu Eesti Kirikus ilmunud artiklis.
Jaan Jaani«Oli üks püha hetk, mil aeg viivuks peatus,» meenutab aastatetagust ordineerimispäeva praegune politsei- ja piirivalveameti peakaplan Jaan Jaani (60). Eesti Kiriku usutluses tunnistab ta, et üksikasjad on meelest võetud. Ei mäleta, milline oli ilm või palju rahvast kirikus, ka selle, millele keskendus oma jutluses ordinatsiooniõde Juta Siirak, on aeg kalevi alla pannud.
Hetkest, mil peapiiskop Edgar Hark oma õnnistuse andis, algas argipäev Issanda viinamäel, mis nüüd tagasi vaadates tundub kui üks päev. Stuudium usuteaduse instituudis sarnaselt teiste ordineeritavatega veel pooleli, algas praktiline töö Viru-Nigula ja Kunda koguduses.
«Rassimist on olnud, aga olen ka selle vilja näinud,» kinnitab mees. Seitsme aastaga sai Viru-Nigula kirik seest ja väljast valgeks, kogudusemaja töökorda ja oma õpetaja staatus kogukonnas välja teenitud. Viimase väite illustreerimiseks räägib Jaani, kuidas maapiirkonnas on tavaline, et vähemalt esimesed kolm aastat kõneldakse umbmääraselt «ühest õpetajast», keda eriliselt jälgitakse, ja kui «vaatlustulemused» positiivsed, tunnustavalt «oma õpetajaks» vastu võetakse. «Olin noorem, kel hakkamist enamaks. Palju oli organiseerimist, mis oli põnev,» räägib õp Jaani, kes politseitööle asus Keila koguduse teenistusest.
Liina Raudvassar

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)