Esileht » Online » Online artiklid »

30.09 Soome kiriku peretöö juht soovib piirata pihisaladust

30.09.2008 | | Rubriik: Online artiklid

Soome kiriku peretöö juht Martti Esko peab
ajalehele Ilkka antud intervjuus vajalikuks pihisaladuse piiramist, kui
pihil on teatavaks saanud lapse seksuaalse või füüsilise väärkohtlemise
juhtumid. Esko hinnangul tuleb politseil lapse seksuaalse ärakasutamise
puhul vältimatult sekkuda.

Käesoleva aasta alguses Soomes
jõustunud lastekaitseseaduse kohaselt on kõik lastega tegelevad
ametiisikud kohustatud teatama juhtumitest, mil lapse järelevalve,
ülalpidamine või areng eeldavad ametlikku sekkumist; sama seadus teeb
erandi preestrile pihil öeldu kohta. Kirikuseaduse kohaselt ei ole
preestril õigust avalikustada pihil või hingehoidlikul vestlusel
kuuldut. Kui pihiline tunnistab preestrile kavandatavast kuriteost, on
preestril kohustus õhutada pihilist teatama oma kavatsusest
ametivõimudele või inimesele, keda oht ähvardab. Kui pihiline sellest
keeldub, on preester kohustatud ametivõime aegsasti hoiatama, vältides
samas pihilise isiku otsest või kaudset ilmsikstulekut.

Eestis
kaitseb pihisaladust kirikute ja koguduste seadus, mille kohaselt
vaimulik ei või avaldada temale erapihil või hingehoidlikul vestlusel
usaldatut, samuti isikut, kes erapihil või hingehoidlikul vestlusel
käis.

http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=518&Itemid=1

27 Kommentaari artiklile “30.09 Soome kiriku peretöö juht soovib piirata pihisaladust”

  1. Anonüümne ütleb:

    Aga kuidas on siis juhtumikäsitlustega hingehoiuseminaridel?
    Kas see pole hingehoidliku vestluse sisu avalikustamine: kuigi inimeste nime otseselt ei mainita, ent siiski on nad mitmelgi juhul selgelt äratuntavad….

  2. Anonüümne ütleb:

    Kes hakkab siis pihtima, kui on teada, et piht ei ole püha? Aga tuleb teha katoliiklikult, st piht on püha ja kui pedofiil tuleb, siis kohe välja anda. Muidu nad ju ei tule kui teavad, et välja antakse.

  3. Magnus eelmisele ütleb:

    Luterliku kiriku jaoks pihti ei saa pühaks pidada- see pole sakrament. See et vahest pihisaladusest võiks mitte kinni pidada on õige. Sest tõesti kui tuleb mõrtsukas ja pihib, et on näiteks tapnud mitut inimest, last või sooritanud terroriakti. Arvan, et vaimuliku kohus on sellist välja anda võimudele, aidata juurdlust. See on püha asi. Arvan just vastupidi, et teades raskest kuriteost ja mitte välja andes politseile on patt oma moodi. Kui tuleb vägistaja, pedofiil sama moodi peab sellist välja andma. Loomulikult kui kurjategijad lõpuks saavad teada, et oma südant puistata pole mõtet, et ükskõik neid antakse välja võimudele ega siis nad ei tule pihile. Noh, ega kirik ei peagi mõrtsukaid ja pedesid varjama!

  4. Harri Kingo ütleb:

    Et mõista, kas pihisaladus on püha, puutumatu ja mitte ühelgi juhul avalikuks tehtav, või on siiski teatavad juhud, kus pihil avaldatu peab avalikuks tegema, selleks oleks vaja mõista meie maist elu ja suhteid käsitlevate normide olemust.

    Vanade heebrealaste arusaamade kohaselt oli jumalik käsk absoluutne, igavene ja muudetamatu. Käsk ju tuli otse Jumalalt eneselt – kuidas seda saaks siis muuta või rikkuda? Sellest arusaamast ka nende õpetused ja arusaamad – nn. käsuõpetus.

    Kui aga Jeesuse jüngrid said kriitika osalisteks, et nad läbi vilja minnes viljapäid võtsid ja teri sõid – rikkusid üht juutide poolt absoluutseks ja vääramatuks peetud käsku pidada hingamispäeva – siis vastas Jeesus etteheitjatele: “Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks”.

    Jeesus toob teisegi näite käsku relatiivsusest: “Kas te ei ole lugenud, mida tegi Taavet, kui tema ja ta mehed olid näljas? Kuidas ta läks Jumala kotta ja nad sõid ära ohvrileivad, mida ei tohtinud süüa ei tema ega ta mehed, vaid ainult preestrid üksi?”

    See on üldine valem ja arusaam, mis milleks hea on. Mitte inimene pole käsu jaoks, vaid käsk on inimese jaoks. Kuid pole aga parata – ka kristlus on paljus läinud seda teed, et on absolutiseerinud õpetust ja reegleid. Siit ka elust enesest kasvav konflikt ja kogu see probleem pihiga. Ja teisedki probleemid.

    Võtkem teadmiseks, et pole olemas absoluutseid käske, reegleid, norme. Ja et Jeesuse vaade käsule ja reeglitele oli dialektiline, lähtuv põhimõttest “Eesmärk pühastab abinõu”. Ja mitte, et abinõu pühastaks eesmärgi.

    Mitte piht pole püha ja mingi lõplik esmärk, vaid püha on inimese täisulikuks saamine – jumaliku tahte täitmine. Pihi pühastamine on vahendi pühaks pidamine eesmärgi pühaks pidamise asemel.

    Kui käsk, norm, reegel on takistuseks inimese poolt jumaliku tahte täitmiseks – eks siis tuleb sellest üle astuda ja seda rikkuda. Sest nii on inimesele parem. Sest:

    “Kui aga su parem silm ajab sind patustama, siis kisu ta välja ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu keha heita põrgusse. Ja kui su parem käsi ajab sind patustama, siis raiu ta maha ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu kehal minna põrgusse.”

    On olukordi, kui pihisaladust tuleks rikkuda. Millal, mis juhtudel… selle kohta võiks öelda, et see on fakti küsimus – pole võimalik kogu elu üheselt ja lõplikult ära reeglistada. Dialektika lihtsalt on dialektiline – kui me selle surume jäikadesse valemitesse ja normidesse, siis pole see enam dialektika. Jeesus õpetaski meid elu olukordi dialektiliselt mõistma, pidades ülimaks mitte vahendi – normi absoluutsust, vaid inimese elu ja olemise ülima eesmärgi absoluutsust.

  5. Enn Auksmann ütleb:

    Luterliku kiriku õpetuse järgi on meeleparandus (piht ja absolutsioon) sakrament ja vähemalt EELK vaimulik on kohustatud pihisaladust igal juhul hoidma.

  6. Magnus ütleb:

    Luterlikus kirikus on olemas armulaua sakrament ja pole eraldi meeleparanduse sakramenti… Luther oma Katekismuses ei räägi eraldi olevast pihi, ehk meeleparanduse sakramendist. Vaata Lutheri Väikest katekismuset ja usuõpetust. “Doktor Martin Luther Väike katekismus ja usuõpetus”.EELK konsistoorium. Kirjastuse ja informatsiooni osakond. Suomen Tunnustukselinen Luterilainen kirkko, 1992. Kuuendas peatükkis Luther räägib Püha armulaua sakramendist, mida on Jeesus Kristus Ise seadnud ja ei räägi eraldi pihisakramendist. Ka ristimine on sakrament, mida ka Jeesus on Ise seadnud. Sakramendiks on selline toiming, mida Jeesus Kristus on Ise seadnud ja mitte katoliku kirik hiljem! Aitab vast juba katoliiklikust õpetusest Luteri kirikus. See mis puutub pihisaladust raskeid kuritegusid toimetanud isikuid TULEB VÄLJA ANDA VÕIMUORGANUTELE! Kirik ei pea varjama kurjategijaid!

  7. Anonüümne ütleb:

    See on umbes sama kui seadustada piinamine. Et siis kui näiteks kidnäppaja ei soovi avaldada, kuhu ta näpatu on peitnud, siis peab ülekuulav politseinik ise otsustama, kas ta läheb seaduse vastu ja võtab enda kanda tagajärjed, või elab järelejäänud elu teadmises, et ta oleks võinud päästa inimese (politseitöös teab ju igaüks, et võib ka tööl surma saada), kuid puges seaduse kirjatähe taha ja laskis ohvril surra. Aga kui riik seadustaks piinamise, siis poleks enam otsa ega äärt, igaüht saaks sundida end süüdi tunnistama mistahes kuriteos. Nii on ainus soovitus, ärge minge üldse ja kunagi luteri kirikus pihile, sest see on ainult kosmeetika küsimus, kuidas bürokraadist hingehoidjad sinu probleeme hindavad, sest antud tingimustes nad ei riski ise millegagi. Katoliku kirikus toob pihisaladuse väljaandmine küll kaasa ekskommunikatsiooni ja normaalsetes maades seda ka kõik teavad, ainult eestis töötavad neokatehumenaalid ja opus deilased, nemad ei hooli millestki. Seega soovitan, parem on üldse mitte pihil käia inimeste juures, kes sind vähegi tunnevad ja saavad väljaspool pihti välja uurida, kes sa oled.

  8. Preester Amalie ütleb:

    Probst eksib rängalt – luteri kirikus on kaks sakramenti : ristimine ja armulaud. Ärgu lisagu midagi oma peast!

  9. Magnus ütleb:

    Kõik ikka sõltub sellest, kes on pihil. Kui on nö tavaline inimene, kel on probleeme ja mitte mingi raske kuritegu, tema pihisaladus loomulikult peab saladuseks jääma. Jutt käib pedofiilidest, mõrtsukatest, vägistajatest, ehk raske kuriteo sooritanud inimestest. Kui mõni ütleks, et ta on mitu inimest tapnud… noh sellisele ma leian nagu nii pole andestust ja tema PEAB oma karistse saama! Sellisel parem minna vabatahtlikult üles anda politseile ja ainult sel juhul see on enda süüdi tunnistamine ja mitte vaimuliku juurde minek, teades, et tema ei anna pätti üles, ega selline tegu pole andestust väärt. Kui inimene tunneb end tõepoolest süüdi, küll ta käib nii pihil, kui ka annab ennast üles võimudele.

  10. Anonüümne ütleb:

    ei ole isegi Õhtulehel midagi kirjutada, igav värk, keegi ei osta seda ka.

  11. Enn Auksmann ütleb:

    Luterliku kiriku õpetuse aluseks on Piibel ning luterlikud usutunnistuskirjad, mis on kogutud Konkordiaraamatusse.

    Meeleparandust nimetatakse väga selgelt ja kindalt sakramendiks nimetatud usutunnistuskirjade hulka kuuluvas Augsburgi usutunnistuse apoloogias, kus seisab:

    “Kui me nimetame sakramente riitusteks, mille kohta on olemas Jumala käsk ja millele on lisatud armu tõotus, siis on lihtne mõista, mida õiged sakramendid endast kujutavad. Sest inimeste poolt sisseseatud riitusi ei nimetata õigeteks sakramentideks. Armu tõotamine ei ole inimese võimuses. Seepärast ei ole ilma Jumala käsuta seatud märgid kindlateks armu märkideks, isegi kui nad ehk harimatuid õpetavad või on neile meeldetuletuseks. Niisiis on tõelisteks sakramentideks ristimine, armulaud ja pattudest lahtimõistmine, mis on meeleparanduse sakrament. Nende riituste kohta on olemas Jumala käsk ja armu tõotus, mis on iseloomulikud Uuele Testamendile. Kui meid ristitakse, kui me sööme Kristuse ihu, kui meid vabastatakse patust, peab meie süda olema kindel, et Jumal annab meile Kristuse pärast tõepoolest andeks.”

    Armsad sõbrad, õppige tundma, mida luterlik kirik tõeliselt õpetab, mitte ärge uskuge kõike, mida krüptokalvinistid ja liberaalprotestandid on salamahti sisse toonud.

  12. Enn Auksmann ütleb:

    Kulla Jaan Tooming, lugege mu ülalolevat kommentaari, siis näed, et ma ei lisa midagi “omast peast”.

  13. Preester Amalie ütleb:

    Ma ei tea, mida Jaan Tooming mõtleb, kuid preester Amaliena kinnitan ,et praost, kes Lutheri usklike preesterluse põhjal on ka lihtlabane preester, eksib rängalt.Toetugu Lutherile, mitte tühjale paberile.Kui muidugi Lutheri õpetust ei tunne ,siis võiks kiriku teenistusest lahkuda.

  14. Preester Amalie ütleb:

    Eelnev oli nn. praost Auksmannile.

  15. Preester Amalie ütleb:

    Tundub ,et preester Auksmann on unustanud koolitunnid :Lutheri katekismuse ja nt. Salumaa poolt kokku pandud raamatu “Dogmadelugu”, kus lk.248 on kirjas:…jõuab Luther peagi järeldusele, mis nõuab kiriklikule pihisakramendile järsult kriipsu pealetõmbamist.Kirjutises “De captivitate Babylonica” (1519) põhjendab ta seda asjaoluga,et sellel sakramendil puudub välispidine märk, misttõttu ei saa tunnistada sakramendina.”
    Samuti tuntud teoloogi Paul Tillchi raamatus “A History of Christian Thought” ütleb autor lk.215:With respect to the number of sacraments, which had been reduced by Luther (!) an Calvin to two sacraments…” (seega ei saa kuidagi sõimata tõelisi luterlasi krüptokalvinistideks!).Ja hiljem, lk .233 kirjutab Tillich pikemalt pihist ning ütleb ,et sellekse ei pea minema preestri juurde,vaid iga kord, kui me palume “Meie Isa”, siis me pihime oma patte: see on , mis loeb, mitte sakramentaalne piht. Selleks ei pea isegi minema kirikusse.

  16. Enn Auksmann ütleb:

    Üldpreester Jaan Amalie Tooming vist ei tea, aga kiriku õpetust ei rajata mitte sellele, mida keegi on kuskil arvanud või kirjutanud, olgu selleks või Luther, Salumaa või Tillich, vaid konkreetsetele usutunnistuslikele tekstidele. EELK põhikiri sätestab nende tekstidena Pühakirja ning Konkordiaraamatu.

  17. Harri Kingo ütleb:

    Kena on teie mõttevahetust dogmaatika üle jälgida, et mis on sakrament ja mis pole, aga hea oleks meenutada, et enne 12. sajandit (kui mu mälu mind nüüd alt ei vea) oli sakramente vist kusagil ligi 40, varasemal ajal oli aga iga inimese tegevus – mõte, sõna, tegu – mõistetav sakramentaalsena.

    Aja kulgedes on inimmõte aga sakramendi üle pikalt mõtisklenud ja teinud neist omad valikud. Mõnes kirikus on neid kaasajal enam, mõnes vähem, kuid peame tunnistama – valikud, mida sakramendiks tunnistada, mida mitte tunnistada, on ikka ja alati teinud inimene. Sest valikute alused kui meile järgimiseks jäetud eeskirjad on kirja pannud inimene oma inimliku käe ja arusaamaga.

    Inimene võib end piirata reeglitega ja tavaliselt on see talle otseselt vajalik, lausa möödapääsematu, kui ta tahab saavutada head endas ja head teistele. Kas aga ka Jumal end mingite inimlike reeglitega piirab, see on vaieldav.

    Võib vist öelda, et Jumala ainsaks reegliks on tema enda tahe, ja selle jumaliku tahte kohta võime vaid väita, et see tahe on oma headuses täiuslik. Niisiis, inimene võib endale seada reegleid, piiranguid, juhiseid, võib neid luua enamal või vähemal arvul, jäigemaid või lõdvemaid, neid kehtestada ja kaotada, muuta ja teisendada… aga kokkuvõttes inimlikuks tegevuseks see kõik jääbki. Jumala tegemistes ja Jumala silmade läbi polegi seda, mis poleks sakramentaalne, püha, täiuslik. Ja kas meie ülim kohus pole ola täiuslik, nagu on täiuslik Meie Isa taevas?

    Ma tean vastuväiteid – et sakramendid on küll eeskirjana kirja pannud inimkäsi, kuid selle käe taga ongi jumalik tahe… Sinnapoole peaks vastuväide mu öeldule minema.

    Jajah, nagu ütlesin, reeglid on vajalikud, sest me pole täiuslikud. Nagu on vajalikud reeglid lapsele, kes ei saa veel ise aru suure maailma asjadest – tal on targem ja parem järgida oma vanemate juhiseid, õpetusi, ettekirjutusi ja ka piiranguid, et oma maailmas asjadega toime saada ja areneda. Ja kes tunneb, et ta pead kõrvalekaldumatult, isegi punktuaalselt teatavaid ettekirjutusi järgima – eks see järgigu. Sest sellisele oleks mittejärgimine lausa kahjulik.

    Kuid meie arusaamade arengu üldsuund on siiski asjadega sedapidi, et mida suuremaks laps kasvab, seda enam on ta võimeline ise otsustama, mida võtta, mida jätta – seda enam selginevad temas endas ja tema enda jaoks tema olemise ja tegemiste alused. Kui väikelaps oskab ette näha oma tehtu lähimat tagajärge, tähendust ja väärtust, sis täiskasvanu pilk ulatub iga teo hindamisel juba märksa kaugemale. Usus elava inimese pilgu horisont peaks aga ulatuma lausa elu ja surma piiri taha… omama ka igavikulist perspektiivi maiste ja ajalike asjade hindamisel. Teisisõnu – meie pilk maailmale ja iseendile peaks saama üha jumalikumaks.

    Kui tulla tagasi sakramentide juurde, siis näen arenguna mitte seda, et üha vähem oleks sakramente või et need oleks üha enam normeeritud, vaid vastupidi – et inimene hakkab mõistma sakramentaalsena üha enamaid oma tegusid, ja mõistma tervet oma elu ühe suure sakramendina – et inimene pühastab üha enam maailma ja ennast selles maailmas.

    Kui Jeesus õpetas, et me ei saa õigeteks Jumala ees mitte oma tegude läbi, vaid Jumala armust avatuses oma usus, siis kuigi selline arusaam tühistas range käsu järgimise, muutis see arusaam terve maailma ja inimese elu selles maailmas üheks terviklikuks käsu järgimiseks. Kogu käsk ja prohvetid osutusid kokkuvõetavaks vaid kahe lausega – tegelikult ühe tervikliku suhtumise, arusaamise ja elamisega.

    Areng sakramentaalsuse mõistmises võiks meid juhtida üha enama sellise sakramentaalsuse mõtestamise poole, mis pole seotud kindla, fikseeritud, reeglistatud ja reguleeritud tegevusena, vaid avaldub igas meie mõttes, sõnas ja teos. See vaade ei heida kõrvale ühtegi sakramenti – vastupidi: avardab arusaamist sakramendist ja muudab kogu inimese elu sakramendiks.

  18. Preester Amalie ütleb:

    Kui Eesti luterlik kirik ei tugine Martin Lutheri õpetusele, siis milleks Lutheri nimi? Ärge ajage totrust!Muutke nimi ja ma jään rahule.Nt. auksmanlik eesti kirik või augsburglik eesti kirik.Ja Salumaa “Dogmadelugu” pole tema isklik vaade ,vaid just Lutheri õpetust valgustav nagu Tillici raamatki. Katoliku kirikus on piht sakrament, milleks vedelete luterlikus kirikus , minge katoliku kirikusse üle.Soovitan soojalt, jääksid segadused ära.

  19. Preester Amalie ütleb:

    Ma ei tea, millal me Sina peale läksime, mina külla Teid sinatada ei kavatse. Teie ja teie kamba poolt loodud veebileht MEIE KIRIK (Augsburgi Usutunnistuse Seltsi väljaanne) on mudugi kavalalt deklareerinud end Põhikirjas traditsioonilise kiriku edendamise seltsiks.Sõnagi pole seal luterlusest.Ja uudised kalduvad enamasti katoliku kiriku uudisteks.Eriti naljakas on lugeda katoliku kiriku käsku välja visata kirikust kõik ordineeritud naised ja ordineerijad.Siin peaks luterlik kirik toetudes algkristluse põhimõtetele jääma kindlalt ketserlikuks. On aeg ilmselt luua vastukaaluks Martin Lutheri Sõprade Ühing, mis julgelt vaatleb kogu kristlikku pärandit kriitiliselt ning püüab jääda tõeliselt protestantlikuks, s.t. prohvetlikuks, aga mitte libedate sõdemulinaga preestrikeste seltsiks.

  20. Tantu Mergo ütleb:

    kõik protesteerivad kõikide vastu ja katoliiklus on parim protest, millega protestantismi vastu protesteerida. Ühesõnaga võta üks ja viska teist ning eksimisvõimalust ei ole, küll Jumal pärast omad ära tunneb.

  21. Tantu Mergo ütleb:

    Kui Luther ütles, et paavstlased on idioodid, siis on väga luterlik öelda, et Luther on idioot, tark saab olla alati ainult viimane ütleja.

  22. Tantu Mergo ütleb:

    EK kommentaariumis on tark tavaliselt Harri Kingo.

  23. Kaido Soom ütleb:

    Vist kivi minu kapsaaeda. Tegelikult ei tohi need vestluskirjeldused olla äratuntavad – olen seda alati tudengitele rõhuitanud. Ka ei tohi mainida õigeid nimesid ja konkreetset taustinformatsiooni. Rühm eeldab konfidentsiaalsust ja seda, et väljaspool antud rühma seda teemat ei käsitleta. Ka arst ei tohi oma patsiendi haiguses rääkida, kuid kolleegidega võib ja peab ikka konsulteerima. Nii vajab ka hingehoidja hingehoidjat ja juhendamist. Antud artikkel aga räägib millestki täiesti muust: politseisse pöördumisest kui tegu on teatud laadi asjas pihtimisega. See on midagi täiesti uut ja kiriku praktikale vastuvõetamatu.

  24. Kaido Soom ütleb:

    Tõesti, Luther oli valmis pihti pidma sakramendiks ja sellele vihjavad ka usutunnistuskirjad ning Pühakiri, kuid sakramentide loetelust jäi ta siiski välja mateeria puudumise tõttu.

  25. Enn Auksmann ütleb:

    Usutunnistuskirjadest leiab erinevaid sakramendimääratlusi, ent üldiselt on seal valdav seisukoht, et sakrament on riitus, mille kohta on olemas Jumala käsk ja tõotus.

    Juhin siinkohal tähelepanu sellele, et kui Luther rõhutab korduvalt püha Augustinuse sõnu selle kohta, et kui Sõna astub elemendi juurde, siis sünnib sakrament, siis paraku on nn. kahe sakramendi teoreetikud selle väite sisuliselt pahupidi pööranud ning esmatähtis ei ole enam mitte Sõna, nagu Lutheri jaoks, vaid element. Justnagu teeks element Sõnast sakramendi, mitte vastupidi.

    Muide, ka eesti keeles tuntud teoloog Horst Georg Pöhlmann kinnitab oma kommentaarides usutunnistuskirjadele (Unser Glaube: Die Bekenntnisschriften der evangelisch-lutherischen Kirche.) korduvalt, et meeleparandus on usutunnistuskirjade mõistes kindlalt sakrament.

    Millist sakramentide loetelu Sa, Kaido, silmas pead?

  26. Harri Kingo ütleb:

    Tantu Mergo – kes keelab teil olemas tark? Kordi targem kui mina!?

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)