Esileht » Online » Online artiklid »

30.03 Andres Langemets: Kümne käsu kõlblus

30.03.2007 | | Rubriik: Online artiklid

 

Taasiseseisvumise algusest peale on lakkamatult räägitud eetikast ja moraalist. Kord on manitsetud lihtkodanikke okupatsiooniaegse moraalituse edasiviljelemise pärast, kord nuheldud poliitikuid ebaeetilisuse eest ning kõige selle kõrval pahandatud kiriku ja kirikuõpetajatega, et miks nood meie kirikust lahutatud riigiellu sekkuvad, kirjutab Andres Langemets Maalehes. Palju nördimust on tekitanud kavad viia koolidesse usu- või religiooniõpetus, aga ka kaitseväes tegutsevad kaplanid.

Lenini ja Mao jälgedes

Minu üllatuseks ja häbiks on selle uue kristlusevastase võitluse esirinnas ka mõni mu kirjamehest kolleeg, kelle sõnavõtud tuletavad meelde Lenini ütlust, et usk on rahvale oopium, või esimees Maod, kes Dalai-laamale sosistas kõrva, et usk on ikkagi vale. Tänaste eesti kirjanike suust on leninismi-mauismi tõdesid kuidagi eriti anakronistlik ja piinlik kuulda.

 
Kolleegide ja nende mõttekaaslaste harimiseks-kainestamiseks tsiteerin pigem suurepärast asjatundjat Kristiina Rossi. “Kogu eestikeelne maailmapilt, see, kuidas eestlane ümbritsevat kategoriseerib, on suuresti mõjutatud piibli maailmapildist. Nii et keele kaudu on piibel tänapäeva eestlasele olulisemaid alustekste, mille abil end ümbritsevast üldse mõelda ja selle kohta küsimusi esitada. [– – –]. Aja- ja kohalooliselt on nii kujunenud, ükskõik kas see kellelegi meeldib või mitte.” (Sirp 16.03.07)

 

Aga tagasi moraali juurde. Ajaloos ja maailmas on sõltuvalt kultuurist ja religioonist erinevaid kõlblusprintsiipe, aga alati on just need kaks – kultuur ja religioon – kõlbluse kujundamises ja jälgimises olnud põhilised. Kui seadused reguleerivad inimestevahelist välist suhtlust, puudutamata nende hinge- ja tundeelu, siis kõlblus on seotud just inimese siseeluga. Et seda siseelu mõjutada, selleks ongi vaja olnud usku või midagi selle asemel. Seadused on siin võimetud inimest juhtima.

 

Võtkem või kristliku eetika n-ö põhiseaduse, Moosese käsulauad oma kümne käsu ehk dekaloogiga. Mitteusklikud ei pööra tavaliselt tähelepanu neljale esimesele käsule, mis reguleerivad inimese ja rahva vahekorda Jumalaga. Tsiteeritakse muid igapäevaseid käske-keelde, mis minu mäletamist mööda jõudsid isegi mu koolipõlves NLKP kongressil vastu võetud “Kommunismiehitaja moraalikoodeksisse”.
Asi on siiski ka esimestes käskudes. Ristiinimene ei ole oma kümne käsuga kunagi kahekesi nagu riigikodanik seadustega, vaid tal on alati juures ja lähedal keegi kolmas – Jumal. Usklik teab, et isegi see, mis ta oma südames kõlvatut ja keelatut mõtleb, see kõik on alati teada ka Jumalale. Ta kõlblus on ses mõttes kogu aeg avalik ja nähtav. Ning viimselpäeval võetakse see arvesse.

 

Usk – reaalne inimlooming

Uskmatu inimese jaoks pole Jumalat kohal ega nägemas ning seda puudust on püütud eetikaõpetuses korvata kujutlusega südametunnistusest, inimhinge sisekohtust, heakskiidust ja hukkamõistust, mille eest meil ka ateistidena pole pääsu. Immanuel Kant, kes taipas ühiskonna sekulariseerumist juba ammu enne Nietzschet, püüdis oma nn kategoorilise imperatiivi abil siduda religioossed moraalipõhimõtted mõistuspärasusega – kõik moraalne peab olema inimmõistusele ka arusaadav ja vastuvõetav.
 
Sest lõppude lõpuks, kui ateistlikuks muutunud ühiskonna jaoks enam mingit Jumalat ei eksisteeri, tuleb ikkagi tunnistada, et inimteadvuses ja ajaloolistes ühiskondades on niisugune kategooria tuhendeid aastaid toiminud ning paljudes paikades toimib siiani. Kui hõlpsasti peame olemasolevaks, reaalseks ning ühtlasi ka vajalikuks selliseid nähtusi nagu alateadvus (mitteteadvus) või kas või ilukirjandus ja kunst, siis miks ei võiks reaalseks inimloominguks pidada ka usku Jumalasse. Ning kui seesugune usk aitab juhtida ja kontrollida inimhinge kõlbelisust, siis on ju tegu inimühiskonna oivalise loominguga.

 

Nii et kui ka koolidesse usuõpetus ei sobi, eriti selle kohalikul luterlikul kujul (arvan seda isegi), siis mingi religiooniõpetus geograafia- ja ajalootundide kujul on veelgi mõttetum. See, mis saaks ainsana usuõpetust ja religiooni asendada, oleks pigem südametunnistuse kasvatus, kõlbla siseeluga inimese kujundamine. Ning ka habras lootus, et see on ilma usuta kuidagi võimalik.

 

2 Kommentaari artiklile “30.03 Andres Langemets: Kümne käsu kõlblus”

  1. Külaline ütleb:

    See luterlus on tegelikult üks nõukogude usk. Kõik on piibli peal, aga kui midagi tuleb otsustada, siis mis siis, et piiblis naisi vaimulike hulka ei võeta – kama! Ja abielu ei lahutata – samuti kama! Ah et miks naised vaimulikuks – no tahavad hirmsasti! Teate, niisugust moraali ei ole mitte kellelegi vaja, seda saab ilma kirikuta ka ja ateism on niisugusele käitumisele palju ausam põhjendus.

  2. Külaline ütleb:

    Võrgus ringi kolades leidsin ühe vana asja kommentaari, mis ei jätnud mind mitte külmaks.
    Mina pean end ristiinimeseks, kuigi leeri mind ei lubatud. Olen Uku Msingu lähisugulane ja mind on ristinud Evald Saag. Raikkülast oleme kõik.
    Olen väga palju lugenud kõiksugu filosoofe ja tarku mehi, aga pole leidnud moraalile ühtki põhjendust peale selle, mis on Piiblis.
    Pole Piiblit, pole moraali, või teisiti – pole Koraani, pole moraali. Või buddhistlikud tekstid- millest jutt – ainult käitumisest.
    Olgu Issand teile armuline!

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)