Esileht » Online » Online artiklid »

3.02 Toomas Paul: tõe tagamaad

03.02.2008 | | Rubriik: Online artiklid

Image

Mida peetakse silmas, kui räägitakse tõest? Kui küsida seda filosoofidelt, vastavad nad, et tõde on üldmõiste, ning see, mille kohta ta käib, on kokkuleppeline.

On mitu nn tõeteooriat. Igapäevaelus rakendame nendest ühte või teist, seda muidugi enesele teadvustamata, olenevalt olukorrast.

Tõe vastavus- ehk korrespondentsiteooria kohaselt on tõene väide, mis on vastavuses tegelikkusega. Aga mida tähendab «vastavus tegelikkusega»? Väide või otsustus on mõte, abstraktsioon, ent tegelikkus on sündmus või asi. Kas väite ja tegelikkuse vastavus on samasugune nagu poldi ja mutri vastavus?

Tõe kooskõla- ehk koherentsiteooria kohaselt on tõene väide, mis on kooskõlas teiste tõeseks tunnistatud väidetega. Kooskõlas olemine tähendab vasturääkivuste puudumist. Nii on see matemaatikas. Eukleidese aksioome ei pea tõestama. Ent kui põhiparameetrid muutuvad – näiteks sfäärilises geomeetrias –, peab kogu süsteemi uutele aksioomidele ümber ehitama. Pärast üleminekut sotsialistlikult plaanimajanduselt kapitalistlikule vabaturule ei tulnud mitte ainult majandusteadlastel, vaid ka õigusteadlastel vanad põhimõtted, eeldused ja järeldused välja vahetada. Tõde nõuab, et mis tahes süsteemi sees kõik kokku hakkaks.

Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis töötavad, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Arvamus, et «sinine» või «raskusjõud» eksisteerib kuidagi teisiti kui «õiglus», on eksitus, mis peegeldab vaid tõsiasja, et selles osas, mis asi on «sinine», jõuab kokkuleppele kergemini kui küsimuses, mis on «õiglus». Seda entiteeti, mida «raskusjõud» endast kujutab, ei osata tänini lõplikult mõista. Siis, kui (ja juhul, kui) kunagi jõutakse gravitatsiooniks nimetatu taipamiseni, võib minna nii, nagu on läinud «flogistoni» ja «eetriga», et ta saadetakse kolikambrisse.

Tõe liiasus- ehk redundantsiteooria kohaselt on tõe mõiste ülearune. Tõesus ei ole väite omadus. Väita midagi ning öelda, et väidetu on tõene, on selle arusaama kohaselt üks ja seesama. Võin öelda: «Tulin täna koju jala» või kinnitada: «Tõesti, ma tulin täna jala». Sisus vahet ei ole.

Võib jätta filosoofid vaidlema oma teooriate õigsuse ja sobivuse üle, kuid tõe probleemist ei pääse keegi üle ega ümber. Ja siin võib näha, kuidas ei ole ükskõik, millises keeles mõeldakse.

Kreeka tõde on alêtheia, «mittevarjatu, paljastatu» (a-lêthês, verbist lanthanô «varjama, peitma»). Tõde on ilmutatu, päevavalgele toodu, paljastatu. See, mida saab näha. Vastand on ühest küljest pseudos, «vale, pettus», teisest küljest doksa, «näivus». Vanakreeka mõttemaailma siinkohal süüvimata mainin vaid, et alles nende keele taustal on võimalik aduda, mida see tähendab, et tõelist teadmist on Platoni järgi võimalik omada üksnes tõeliselt olevast, s.t ideedest. Nähtava maailma ontoloogiline karakteristika põhjustab seda, et temast ei saa olla tõelist teadmist, vaid parimal juhul midagi sellist, mis tõele sarnaneb.

Heebrea keeles on tõde midagi hoopis muud. Verbi ’aman «kindel, usaldusväärne olema» derivaadid on ’oman «tõde», ’emet «kindlus, truudus» jt, nende hulgas ka liturgias kasutatav «aamen» (’aman «tõesti, kindlasti»). Niisiis oluline on eksistentsiaalne kindlus. Tõde ja tõeline on see, millele võib toetuda.

Eesti keeles on kaks sõna, «tõde» ja «tõsi». Ikkagi näib, et eestlane ei võta tõde tõsiselt. Kui keegi räägib uskumatut juttu, küsime: «Tõsi ka või?» Kahtlustame, et teine teeb tõsise näoga nalja. Meile ei ole tõe vastand vale, vaid altvedamine, pullitegemine.

Kui lüüa lahti Alo Rauni «Eesti keele etümoloogiline teatmik» ja vaadata, kust tuleb sõna «tõde», on seal vaid «vt Tõsi». Viidatu juurest saab teada, et tüvi esineb läänemeresoome keeltes ja laplastel. Rohkem infot annab Kaisa Häkkineni toimetatud paks soome keele etümoloogiline sõnaraamat.

Selgub, et tosi pärineb indoeuroopa tüvest *tomte, millest on häälikulooliste muutuste järel tulnud ladina domitus, rootsi tam, saksa zahm jt, mis on ka algse tähenduse «taltsas» säilitanud. Meie tõde on taltsutatu. See jutt, millele on päitsed pähe pandud.

Keeleteaduse tulemusi kinnitab kirjandusteadus. Teatavasti on A. H. Tammsaare «Tõde ja õigus» oopus, mis lõi tänapäeva eestlase. Tuletagem meelde kõrtsistseeni, kus mehed hakkavad ärplema, kellel on kõige rohkem raha. Tõsine mees Vargamäe Andres laseb sõber Hundiaugu Tiidul salaja raha koguda ning lööb oma kahe tengelpungaga Oru Pearut. Pearul ei jää muud üle kui kümnerublasega piipu süüdata. Kuni Kassiaru Jaska tuleb paljajalu saksakambrist, varbavahed katariinasid täis. Mäletate, kuidas kõrtsmik tunnistas tunnustavalt: «Litsid mehed need Vargamäe mehed.»

Jah, tõde ja õigus. Vene keeles kõlab see kenasti: pravda i pravo. Siia sõnaperre kuuluvad veel pravilo, pravota, pravyj, spravedlivost jne. Loomulikult on nende assotsiatsioonid hoopis teised. Pravitelstvo vsegda prav.

Niisiis valitseb keeltes paabeli segadus tõde konstitueerivate tunnuste suhtes. Võiks arvata, et globaliseeruvas maailmas on see tähtsusetu, sest teadus kui selline on rahvusvaheline. Kummatigi, see ei ole nii. USA füüsik, Nobeli preemia laureaat Steven Weinberg selgitab: «Nii nagu on olemas sügavad matemaatilised teoreemid, mis näitavad võimatust tõestada, et aritmeetika on kooskõlaline, näib olevat tõenäoline ka see, et me ei suuda kunagi tõestada, et enamik fundamentaalseid loodusseadusi on matemaatiliselt kooskõlalised. Ent see ei valmistagi mulle muret, sest isegi kui me teaksime, et loodusseadused on matemaatiliselt kooskõlalised, ei oleks me ikkagi kindlad, kas nad on tõesed.»

Tavakodanik lööb käega ning usub seda, mis «teised». Postmodernistlikus multikulti maailmas ei ole ühendavaid metanarratiive. On käibetõed, aga ei ole mingit transtsendentset Absoluuti. Ei saagi olla, põhimõtteliselt.

Briti kliimauurija James Lovelock nendib nukralt: «Me elame ajastul, mil emotsioonid ja tunded loevad rohkem kui tõde ning teadust ignoreeritakse ääretult suurel määral.» Tema püüab läheneda holistlikult eri teadustele, kuigi tal ei ole üheski nendest doktorikraadi. Lootusetu, õigupoolest lubamatu ettevõtmine.

Päristeadlane langetab tema kohta hävitava hinnangu: «Kui kirjutatakse, mida ette võtta, siis muidugi ei kirjutata tõest, tõe kriteeriumid sellele ei kehti.»

Selline on taust, millele tuleb paigutada islami missioon ja misjon. Üleküpsenud lääne tsivilisatsioonis kipub aina rohkematele suhtelisusest ja relatiivsusest tüdinud inimestele imponeerima lihtne, selge ja kindel.

«Tõde» – araabia keeles haqq, «tõde; õigsus; õigus», on sünonüümne samast sõnajuurest tuleneva sõnaga haqiqa, «tõde, tõelus, tõsiasi; tegelikkus, reaalsus; tõeline olemus; sisu, tähendus».

On loomulik, et «Tõde» kasutatakse koraanis paljudel kohtadel al-Lahi nimetusena ning et ta on üks Jumala 99 «kauneimast» nimest. Ja moslemid võtavad selliseid asju maru tõsiselt. Al-Husain ibn Mansur al-Halladþile (858–922) said saatuslikuks värsiread: «Mina olen tõde, ja tõde on tõese jaoks tõe(li)ne. Ta on rõivastatud iseendaga, ning pole mingit erinevust.» Selles al-Halladþi värsis nähti jumalateotust ning ta hukati avalikult.

Kaks tuhat eestikeelset koraani läks letilt nagu soojad saiad. Kaunilt kujundatud kinkeraamat. Aga muidu on praeguses Eestis islam peaaegu et märkamatu. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elab Eestis 1397 moslemit. Arvukuselt on moslemid kristlaste järel teisel kohal. Meie moslemid on peamiselt tatarlased – eesti ja vene rahvusest islamiusulisi on kokku vaid 162.

Usu otsing on ühtaegu ka identiteediotsing, sest nii globaliseerumine kui ka individualiseerumine on kaasa toonud identiteediprobleeme. Budismi tutvustamine ja sellega tegelemine kandis Nõukogude ajal teisitimõtlemise oreooli, mis aitas kaasa budismi populaarsuse kasvule Eestis. Selle prestiiþ on praegugi kõrge, millest annab tunnistust end rahvaloendusel budistidena määratlenud elanike arv – 578 isikut, mis ületab mitmekordselt budistlike koguduste liikmete arvu – see jääb alla saja.

Igal aastal abiellub üle viiesaja eestlanna välismaale, ja märkimisväärne osa nendest muhameedlastega. Need noorikud võtavad innuga omaks uue usu. Mõni kukub muidugi sisse ja talle selgub, et mees on mustatöölisest immigrant. Aga kes sattub tõelisse haaremisse, elab nagu või sees. Kahtleja peaks lugema ühe Saudi Araabia printsi prantsuse keele õpetajanna Denise Zintgraffi vaimustatud olukirjeldust «Naine tuhande ühe öö muinasjutust» (e.k 2002).

Kas saab pragmatistlikust seisukohast vaadates öelda, et neil neofüütidel ei ole tõsi taga? Miks peaks «tõesemaks» tõeks pidama emantsipatsiooni edenemist? Kuigi soome-ugri keeltes puudub grammatiline sugu, on üleilmastumise mõjul võimalik ka meie keelest otsida ja leida seksistlikku sõnavara. Näiteks, et «esimees» ametinimetusena on naistele alandav. Inglise keeleruumis on history asemele nõutud – veel ei ole küll läbi läinud – her-story.

Kui ühte suunda ei saa enam kõrgemale, peab pendel hakkama liikuma vastassuunda, vt Andrei Hvostov «2008 maailm – religiooni tagasitulek ja mõistuse lahkumine» (EE 03.01.2008). Igal asjal oma aeg päikese all.

Postimees, 2. veebruaril 2008

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)