Esileht » Online » Online artiklid »

29.10 Peterburi eestlaste Jaani kiriku kohal lasub lammutamishirm

29.10.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Keerulise saatusega Peterburi Jaani kirik vajab järgmisel aastal ilmtingimata korralikku rahasüsti, sest vastasel juhul võivad Venemaa suurlinna võimud räämas kirikuhoone lammutada.

Sellisele ohule viitas riigikogu kultuurikomisjonis oma haldusala eelarvekava tutvustamas käinud kultuuriminister Laine Jänes.

«Me ei saa tegemata jätta Peterburi Jaani kirikut, kuna Peterburi linn ise soovib aastaks 2009 restaureerida oma Maria ooperiteatri, mis asub Jaani kiriku vahetus läheduses. Nad on andnud märku, et kui me kirikut korda ei tee, siis nad võtavad selle maha,» tunnistas Jänes.

«See oleks Eesti riigile erakordselt ebameeldiv hetk,» kinnitas reformierakondlasest kultuuriminister. Jaani kiriku restaureerimistööde rahastamise jätkamine annab kultuuriminister Jänese sõnul tugeva poliitilise signaali ka ida suunas.

Kuigi järgmise aasta eelarvekava kasvatab tänavusega võrreldes neli korda pühakodade restaureerimisele minevat summat, ei leia sealt praegu Peterburis asuvat kirikut. Postimehe andmetel on olemas laiem poliitiline tahe leida enne eelarve teist lugemist vajalik summa, mis ilmselt jääb kolme kuni nelja miljoni krooni kanti. Võimalik, et selleks tuleb teha kultuurieelarve sees ümbertõstmisi.

Legendaarne Peterburi Akadeemiline Maria Ooperi- ja Balletiteater ning Peterburi eestlasi ühendanud Jaani kirik on kaasaegsed, mis võivad peagi tähistada 150. sünnipäeva.

1859. aastal asuti ehitama keiserlikku Maria teatrit ja pandi nurgakivi Jaani kirikule, mille ehitasid eestlaste rahaga eesti ehitusmehed. Kuni 2000 inimest mahutanud neoromaani stiilis kiriku võõrandas Nõukogude võim 1930. aastal ja võttis seejärel maha kiriku tornid.

Hoones on asunud laod, töökojad ja ehitustrusti kontor. Kümne aasta eest anti kirikuhoone kohalikule Jaani kogudusele tähtajata kasutusele. Kiriku taastamine on kulgenud aga üle kivide ja kändude ning rahanappuse tähe all.

Muinsuskaitseamet saab uuel aastal jõuliselt edasi minna pühakodade programmiga, millele eelarve annab kokku 28,6 miljonit krooni. Summa lõpliku jaotuse otsustab programmi juhtnõukogu, ütles kultuuriministeeriumi pressiesindaja Katrin Arvisto.

Raha kirikutele

Kultuuriministeeriumi eelarvest pühakodade investeeringud 2008. aastal (kroonides):

• 4 miljonit – Tartu Jaani kirik, laenu tasumine

• 10 miljonit – Narva Aleksandri kirik, torniehitus ja maa-aluse abihoone rajamine

• 5 miljonit – Kuressaare Laurentsiuse kirik, projekteerimine ja ehitustööd

• 10,5 miljonit – Tartu Pauluse kirik, projekteerimise lõpetamine ja ehituse alustamine 2007. aasta lisaeelarvest:

• 1,5 miljonit – Paide püha Risti kirik, ehitustööd

• 5 miljonit – Tallinna Jaani kirik, viimase laenuosa tasumine

• 3,5 miljonit – Tartu Pauluse kirik, projekteerimise lõpetamine ja ehituse alustamine

Allikas: kultuuriministeerium

Postimees, 29. oktoobril 2007 

9 Kommentaari artiklile “29.10 Peterburi eestlaste Jaani kiriku kohal lasub lammutamishirm”

  1. erkkikivisara ütleb:

    Jaani kirik oli suuri, ehjärunkoinen ja kattoinen rakennus (1999)
    Liian iso seurakunnalle, Eestiläisen kulttuurin keskukseksi ja kokoontumistilaksi sopiva…..
    Korjaussuunnitelmat oli j0 1999

  2. meelis kale ütleb:

    Kommentaar kustutatud.

  3. august soomre ütleb:

    Kommentaar kustutatud.

  4. Margot ütleb:

    Oleks kahju, kui Peterburis elavad eestlased jäävad ilma kirikuta. Peterburis ja selle ümbruses elab palju eestlasi. Oli rõõm kuulda, et eesti kirik hakkas seal tööle, tekkisid laulukoor ja muud kooskäimise võimalused. Eesti kiriku koor on osa võtnud ka eesti laulupeost.

    Samas Florida eestlased ei ole kunagi ehitanud endale kirikut, vaid rendivad oma teenistuste läbiviimiseks ruume teistelt kirikutelt.

  5. Kurat ... ütleb:

    ei pidavat välimuselt olemagi nii hirmus, kui teda maalitakse, siis ega seda, mis Peterburi Jaani kirikust alles on, kindlasti ei lammutata. Optimismiks on põhjust …

  6. Ahaa ... ütleb:

    eelmise kommi alguseks kirjutasin \”kurat\”, aga EK uus programm selle sõna vist välistab. Väga huvitav!?

  7. Eelmine kommija ütleb:

    ei saanud süsteemile pihta. Tervisi!

  8. üllar kask ütleb:

    Kommentaar kustutatud.

  9. margit larsson ütleb:

    Elunautijad või enesepiitsutajad?

    Tekst: Signe Lahtein

    Usku ja usklikkust peetakse tõsiste hingeliste katsumuste viljaks. Sageli isegi veidruseks. Kroonikale rääkisid oma usu juurde jõudmise loo peagi eurolaulukarussellile hüppav muusik ARNE LAURI, kunagine tuntud näitlejanna MALLE PÄRN ning helilooja SVEN GRÜNBERG.

    Sven Grünberg: “Eestlaste mõttelaad on väga budistlik!”

    Helilooja Sven Grünberg (48), Budismi Instituudi direktor, kinnitab, et budismi ei saagi õigupoolest teiste religioonidega võrrelda. «Nii kristluse kui ka islami aluseks on ju see, et sina pead uskuma ja sul ei tohi olla teist jumalat. Budismis on vastupidi: ära usu! Budismi järgi on pime usk halb ja rumal!» selgitab ta. Pole raske mõista, et just see on peamisi tahke, mis Grünbergile budismi juures sümpaatne on. «Pigem on budism võrreldav tuumafüüsikaga.»

    Päeva, mil temast budist sai, Grünberg nimetada ei oskagi. «Mütoloogilisel tasandil tekkis see huvi minus juba palju-palju elusid tagasi,» kinnitab ta ja lisab maisemalt, et on budistliku meelelaadiga olnud juba lapsest peale. «Eestlaste mõttelaad, muide, ongi väga budistlik — pole kombeks põlevil silmil ükskõik mida uskuda! Tähtis on aru saada, mida sa usud.»

    Sven Grünberg kahetseb, et maailmale paistab budism peamiselt kirevate rituaalide virvarrina. Tegelikult pole ju mitte see budismi sisu. «Budism õpetab inimest aru saama sellest, mis ta on, kus ta on ja miks ta on. Aga selleni jõutakse pika analüütilise mõtlemise ja õppimise tulemusena,» märgib Grünberg. «Ka dalai-laama rõhutab alati, et inimesed ei peaks aega raiskama paljalt rituaalide peale, vaid kasutama aega õppimiseks.» Grünberg toob taas näite võrdlusest tuumafüüsikaga: «Kui keegi Einsteini pildi ees küünlaid tossutab, kas ta saab sellest siis tuumafüüsika alal targemaks?»

    Paremaks saamine

    Oluline osa budisti igapäevaelust on hoopis heade tegude tegemine ning kaastunne. «Kristlus räägib palju armastusest, aga see mõiste on tänapäeval kaotanud esialgse sisu,» osutab Grünberg. «Tegelikult on kõige tähtsam see, et inimene tahab paremaks saada.»

    Kõigil huvilistel soovitab Grünberg lugeda teda tugevalt mõjutanud Šntideva raamatut «Bodhitšarjvatra». «Autor ütleb seal eessõnas: «Kui mõni minusugune juhtub seda raamatut lugema, võib ehk ka tema sellest kasu saada!» Budismi juures ongi alati see «ehk». Et ühele ehk sobib, teisele ehk mitte. Kedagi ei ähvardata põrguga nagu mõnes muus religioonis, kedagi ei mõisteta hukka, kui ta usub midagi muud.»

    Arne Lauri: “Ma pole pühak!”

    Idamaiseid usundeid ümbritseb meie kandis ikka paras arusaamatuseloor. Mis asjad on vedad, karma, tšakrad, mantrad, reinkarnatsioon? Keeruline! «Need, mida mina usun, on lihtsalt loodusseadused,» võtab krišnaiidist muusik Arne Lauri (37) asja väga lihtsalt kokku.

    Sensitiiv-breikar

    1980ndatel muusiku ja tantsijana lavadel esinenud Arne on kirglik jutlustaja. Ta võiks tunde rääkida vedalikest tõekspidamistest ja puhtamast eluviisist. Seda viimast üritab ta Eesti rahvale tutvustada ka taimetoidurestoraniga Gauranga, mille üks osanikke ta on..

    Oma otsingute alguse dateerib Arne kaheksakümnendate esimesse poolde, kui tema, siis veel koolipoisi kätte sattus põrandaalust kirjandust ufodest ja reinkarnatsioonist. Kui Eesti taasiseseisvus ja algas suur sensitiivide buum, leidis Arne end ühtäkki new age’i ringkonnas keskealiste prouade seas loodusravi saladustesse süüvimas. «Seal sain kogemuse, et teatud tõdesid järgides ja teatud inimestega suheldes võid hakata nägema ja tunnetama asju, mida varem ei näinud,» selgitab ta.

    Popmuusiku ja breiktantsija karjääri edendamise kõrvalt tegeles Arne ka vaimsete otsingutega ning jõudis peagi veendumuseni, et peab loobuma lihasöömisest, alkoholist ja ebaseaduslikust seksist. «Võtsin asja suure hurraaga — ei göörlidele, ei alkoholile! Mingil hetkel saab sellega hakkama, aga kui vaimset kaifi asemele ei tule, siis on tagasilöök kindel,» teab ta täna. Nii juhtuski — pärast askeesi järgnes kuu aega raju pidu!

    Loomast inimeseks

    Siiski ei kahelnud Arne, kas valitud teele jääda või mitte. 1994. aastaks jõudis ta niikaugele, et otsustas ära proovida ka krišna munga elu. Nüüd tunnistab Arne, et see oli küll puhastav kogemus, kuid ta pole veel valmis materiaalsele maailmale selga pöörama. Ka soovib ta edasi (ja rohkem kui seni!) tegutseda muusikuna.

    «Inimesed arvavad, et vaimsete tasemete saavutamiseks peab tingimata loobuma kõigist maistest asjadest, aga see ei pea kindlasti nii olema,» selgitab ta. «Meie filosoofia on salliv — kuulsus ja rikkus pole automaatselt halvad asjad. Kuid nad ei saa olla eesmärgiks omaette. Kuulsust saab ära kasutada positiivselt — teiste aitamiseks.»

    Arne naerab, et on oma paarikümneaastase usulise kasvamisega jõudnud punkti, kus mõistab: vedades kirjeldatud kõrgete vaimsete tasandite järgi tegeleb tema ikka veel loomast inimeseks saamisega. «Alguses mõtlesin küll, et tahaks ikka guru olla. Aga kõrgete hingedega, vaimsete õpetajatega suheldes sain aru, et see on liiga kõrge eesmärk. Püüan saada teatud standardite järgi heaks inimeseks.»

    Kui kenadest neidudest ja meelelahutusilma võimalustest ümbritsetud noormees äkki teatab, et ta enam ei joo ega vaata võõraid naisi, kuidas reageerib ümbruskond? «See on noorele inimesele kindlasti kõige raskem moment: mida teised arvavad? Kui mina alustasin, oli alkoholist ja lihast loobumist selgitada väga palju raskem kui täna. Lihtsam oli seltskonnas pugeda selle taha, et tervis ei luba, kui et laskuda lõpututesse vaidlustesse. Nüüd on palju lihtsam, sest tervislikud eluviisid on ka üldiselt moes,» räägib Arne.

    Kui puhtalt toituda pole Arnel raske, siis mõnes muus aspektis ta veel nii pühendunud pole. Näiteks tunnistab muusik, et vahel saab vaimset tema jaoks liiga palju. Siis vaatab mõnd head filmi või läheb klubisse ja tantsib end tühjaks. «Ma olen ju siiski eluaeg tantsuga tegelnud, õudne tantsuloom!»

    Raskeim on seksuaalsust kontrollida

    Krišnaiitlik bakta-jooga koolkond, mida Arne järgib, õpetab, et inimene peab puhastumise nimel loobuma lihasöömisest, alkoholist ja meelemürkidest, hasartmängudest ja ebaseaduslikust seksuaalelust. Kuidas küll õnnestus tüdrukutemagnetist ja peoloomast popmuusikul sellest kõigest vaba olla?

    Arne tunnistab, et ega see kerge olnudki. «Kui ikka oli vaimselt raske hetk, siis võitlesin nii, et hambad olid padjas. See puhastusprotsess pole ju suur hurraa, see kestab kümneid aastaid.»

    Praegu ei häbene Arne avaldada, et seksuaalenergia kontrollimine on talle siiani puhta elu elamise juures raskeim. Selle tõdemuse peale vastas Arne vaimne õpetaja: parem valvaku sind siis üks kindel emalõvi! Õpetaja juhatuse kohaselt ongi Arne abielus — juba seitse aastat.

    Kuid see ei lahenda probleemi lõplikult. «Ma olen alati olnud avameelne ja mu naine teab, et mul on sellised probleemid. Olen talle öelnud ka, et kui satuksin üksikule saarele mõne mulatitariga ega teaks, kas tagasi pääsen, siis ma pead ei anna, mis juhtuda võiks…»

    Arne ausus on imekspandav ja selle juured on kahtlemata tema usulistes veendumustes. «Ma pole jõudnud valgustuseni ega kontrolli end täielikult. Olen lihtne inimene, kes vahel komistab ja püüab siis jälle tõusta,» sõnastab ta kibestumiseta.

    Malle Pärn: “Elan, järelikult usun!”

    Tänased emmed–issid mäletavad, kuidas näitleja Malle Pärn (59) Vikerraadios lastele õhtujutte luges. Kui ta ühel päeval üheksakümnendate alguses hakkas neid lõpetama õhtupalvega, kohtas ta kaht moodi vastukaja. «Paljud täiesti võõrad inimesed tulid tänama, kui mind kusagil kohtasid. Nad ütlesid, et lapsed võtsid selle nii endastmõistetavalt vastu, panid käed kokku ja mõtlesid minuga kaasa,» meenutab Malle.

    Siiski sai raadiojaam ka kurje kirju, kus hurjutati, et lastele tehakse usupropagandat. Malle tunnistab, et salvavaid kirju oli valus lugeda. Ja tagatipuks keelas raadio juhtkond tema ühelauselised lõpupalved ära…

    Head asjad on jumala kingitus

    Malle ei luba enda kohta kasutada väljendit «tõsiusklik». Võõras ja väär tundub kohandada ülespuhutud trafaretseid väljendeid millelegi, mis on talle sama loomulik nagu hingamine. «Mingis mõttes olen ma alati olnud kristlane. Näiteks kui mul teatris mingi roll või etendus väga hästi välja tuli, ei arvanud ma seda oma isiklikuks teeneks, vaid olin tohutult tänulik ja õnnelik, et mulle see osaks oli antud,» selgitab ta. «Inimene teeb muidugi ise tööd ja näeb vaeva, aga suured kordaminekud on alati jumala vaimu kingitused. Hea, kui me seda taipame.»

    Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi kirikusse «sattunud» Malle usub, et iga inimene, kes on loomult ja kutsumuselt kunstnik, tahab ühel hetkel ikka teada, kust tuleb kõik see, mida ta teistele kuulutab. «Kui inimene on isekas ja mõistmatu, hakkab ta jumala vastu mässama. Ta käitub nagu tamme all tuhniv siga, kes sööb küll tamme poolt kingitud tõrusid, ent tamme kuulutab olematuks. Ta seab endale ise piirid, millest ta välja ei pääse. Mina tahan piiridest välja pääseda.»

    Malle Pärn pole juba aastaid laval mänginud. Siiski pole põhjuseks see, et ta teatrit oma usuga ühildamatuks peaks. «Ma ei lahkunud teatrist, mind nii-öelda pukseeriti välja. Ma pole kunagi osanud enda eest seista…»

    Ta tunnistab, et tunneb oma tööst puudust ja peab end vabakutseliseks näitlejaks tänaseni. Siiski suudab ta oma teatritee katkemist isegi positiivsena näha — nii on tal olnud rohkem aega ennast vaimselt harida. Tänu kiriku kaudu loodud isiklikele sidemetele ameerika luterlastega on ta mitmeid kordi käinud mere taga loenguid pidamas, esinemas, õppimas ja niisama puhkamas. «Kuid olen iga hetk taas valmis lavale astuma, kui mulle selleks vaid võimalus antaks. Loodetavasti juhtub see juba sel aastal.»

    “Nüüd ma siis tulin!”

    Sageli paneb inimesi jumalat otsima mõni traagiline sündmus või pettumus. Malle puhul see ei kehti. «Mina läksin kirikusse siis, kui mul oli kõik väga hästi. Olin rahul ja õnnelik, mul oli raha ja huvitav töö: rändasin mööda Eestit ringi estraadikavaga.» Kummatigi astus ta ühel pühapäeval sisse oma lapsepõlvekirikusse, kus käis leerijumalateenistus, istus pinki ja ütles mõttes: «Nüüd ma siis tulin.»

    Pärast seda «tulemist» rändas Malle Pärn kirikuid üles pildistades läbi terve Eestimaa. Kirikuinimestega kokku puutudes märkas ta, et nendega on huvitavam ja parem suhelda kui tema seniste kolleegide ja sõpradega. «Kohtasin seal tunduvalt rohkem hoolivust ja tunduvalt vähem isekust,» räägib ta oma kogemusest.

    Malle Pärn kuulub luteri kogudusse, mille all ta ristiti juba väikese tüdrukuna. Ühel eluperioodil uuris ta ka teisi uske ja kirikuid, kuid leidis, et ükski neist ei suuda talle pakkuda nii palju nagu luterlus. «Tundelised ajupesusektid tekitavad minus piinlikkust ja vastumeelsust,» leiab ta koguni. «Nad loevad piiblit nagu esimese klassi laps veerib aabitsat. Mind solvab, et nad nii labaselt kasutavad ära Kristust, kes oli ometi täis jumalikku tarkust! Luteri kirik on mõistlike ja mõtlevate inimeste kirik, kus tarkus on kesksel kohal.»

    1999. aastal lõpetas Malle Usuteaduse Instituudi. Oma diplomitöös kaalus ta piibli põhjal argumente, mis on välja mõeldud naistele vaimuliku ameti keelamiseks. «Skandaalne teema, eks ole? Loodan selle kord raamatuna välja anda,» lubab ta.

    Usk annab lootuse!

    Malle Pärna vastus küsimusele, mida usk tema ellu juurde on toonud, kõlab nagu luuletus: «Ta õpetab mind maailma ja inimesi nägema ning mõistma. Hea ja kurja, tõe ja vale, tarkuse ja rumaluse, mõtteka ja mõttetu, olulise ja tühise, ilusa ja inetu vahel vahet tegema. Ta annab lootuse ka kõige hullemates olukordades. Ta aitab taas püsti tõusta, kui olen komistanud ja kukkunud. Ta annab mulle usu endasse, kui maailm mu ümber püüab seda minus hävitada. Ta on andnud mulle mõttekaaslasi, kellega saab arutada olulisi asju, kelle ees ma ei pea häbenema oma tegelikku olemust, kelle juttu pole piinlik kuulata, kellest on põhjust lugu pidada.»

    Malle usub, et pole inimese asi juurelda selle üle, kas jumal on olemas või mitte. Inimese asi on juurelda selle üle, missugused peaksid olema tema suhted jumalaga, maailmaga, kaasinimesega ja iseendaga. «Kas ma usun jumalasse? Ma elan, hingan, mõtlen — järelikult: usun. Ma ei suudaks vist päevagi elada selles hullumeelses maailmas, kui ma ei usuks.»

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)