Esileht » Online » Online artiklid »

29.04 Mai – kevadpüha

30.04.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Maikuu algus rahvapühana kannab endas nii rõõmu kui leina. Mäletan, et selle päeva varahommikul suri minu isa., kirjutab Enri Pahapill. Ajaringe on sellest juba möödas kaheksa. Tunnen, et see oleks nagu eile olnud, ometi on see inimelus pikk aeg. Kevad ja Väinameri, igaviku tunnetus ning igavene armastus püsivad siiani.

 
 
 

Kirikukalendris nimetatakse seda pühade apostlite Filippuse ja Jaakobus noorema päevaks ehk volbripäevaks.

Liturgiline värv antakse punasena – st märtrite-usutunnistajate värvina. Sealt sajanditetagusest ajast saigi kord nende päevade sümbolvärviks punane. See on ka püha Joosepi, Maarja abikaasa, töömehe mälestuspäev …

Maikuu esimene päevakene tähendab üliõpilastele suurt kogunemist ning festivali, tõrvikutega rongkäike ja igivanu üliõpilaslaule.

Noorus ja armastus on surematud! Sügistalvine süvenemisaeg peab kandma igirohelist tulemist. Kannatusterohke õppimisaeg liigub kulminatsiooni, eksamite poole.

Maikuine kevade tulek ootab pääsulendu, st küsimist armastuse järele. Ka Filippuse, seenior Jaakobuse ning Joosepi, Maarja abikaasa eluvili räägib armastusest. Olgu kui tahes suur tegevus, kutsumus, õpetus või ettevõtmine – armastuseta on kõik tühine.

Armastus on eelkõige kaastundmus ja teistsugusena ei saa ta olla kunagi midagi muud. Nagu Paulus ütles: armastuseta olen nagu kõlisev metalne vask.

Enesekeskne armastus püüab leida ja seletada alati end iseenda kaudu. Kevadest rääkida kevade kaudu – absurd!

Sootuks teisalt teame: kui on külm, siis tunneme, et sooja pole, kui pime, siis adume, et valgus on kadunud, üksi olles näeme, et kedagi enam minu kõrval ei ole.

Kevadpüha kutsub vaatama tagasi oma nooruse peale. Pühakirigi küsib, kas oled unustanud oma esimese armastuse.

Vaadakem, kuidas kevad meie südames helises, kui olime päris väiksed, milliseks värvus hingestav õhk ja kuis olid inimesed meie kõrval. Kas mäletate?

Kui taandada matemaatiliselt kõik üheks, jääb järele ainult üks – armastus. Kõik muu on mööduv, kaduv, edev ja tühine. Tal pole tuuma ega ole ta n-ö õiges pähklis.

Tean, et kevade ja armastuseta olen lootusetult eksinud: ei tunne külma ega kuuma, ei poolehoidu ega õiglast vastandumist, ei valu ega andestust.

Oh, oleks meis ikka kevade uuekstegevat vaimu ja tema hella võimu, mis ei ahista ega sunni, vaid kutsub tunnetama.

Nõnda nagu varem enne meid on olnud ja nagu palume, et hiljem, pärast meid, kui aeg on täitunud, olgu meid kutsutud ning juhatatud sinna, kuhu armastuses püüdlesime.

Pärnu Postimees, 29. aprillil 2007

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)