Esileht » Online » Online artiklid »

29.02 Intervjuu: Hingehoid kirikus on kõikide jaoks

29.02.2008 | | Rubriik: Online artiklid

Erika Kukk, Eliisabeti diakooniatöö koordinaator

Üle aasta toimib Pärnu Eliisabeti kiriku juures hingehoid, mis on osa diakooniatööst. Diakoonia- ja sotsiaaltöö vahele võib panna võrdusmärgi.

Ajalooliselt on sotsiaaltöö välja kasvanud kiriklikust diakooniast. On loomulik, et hingehoid kuulub kiriku juurde. Näiteks Soomes on traditsiooniks, et hingeabi saab ikka kirikust, kuid Eestis mitte – ligemale 50 aastat pole kirik siin eriti soositud olnud.

Nagu areneb meie riik, nii on muutumas kirik.

Erika Kukk, milline inimene vajab hingehoidu ja miks ta tuleb kirikusse?

Teame, et on psühholoogid, psühhoterapeudid ja psühhiaatrid, spetsiaalse ettevalmistusega inimesed. Hingehoidjatena asume nende spetsialistide kõrvale, mitte asemele. Hing jääb haigeks, kui suhted on sassis töö juures, kodus või koolis. Kaasajast tingitud nähtus on eetiline segadustunne – miks inimesed just nii käituvad, mis on õige ja vale …

Tasuta psühholoogiteenusele on järjekord, meil veel ei ole. Ka meie töötame tasuta – see on kirikule omane.

Eelmisel aastal käis hingehoius 26 inimest, kellega tegelesime kahekesi – mina teoloogina ja vabatahtlikuna sotsiaalpedagoog Ilona Veike. Peab tõdema, et ühest vestlusest inimesega tavaliselt ei piisa.

Tullakse kaks, kolm või neli korda, vahel enamgi. Mul on kliente, kes astuvad läbi aasta tagant. Isegi Tallinnast sõidetakse meie juurde, Pärnust ja Pärnumaast rääkimata.

Kas võtate appi ka jumala?

Ma ei rõhutaks usuküsimust, minu usk on isiklik asi. Ent minu kristlaseks olemise taust aitab mu tööd mõtestada. Hingehoius käivad igasuguse maailmapildiga inimesed. Eesmärk on aidata lahendada eluprobleeme.

Kristluses on ligimesearmastuse teema: tee teisele seda, mida tahad, et sinule tehtaks. See on kaasinimlikkuse kontseptsioon: kui inimesel on vaev, tuleb aidata. Hingehäda on koorem, mis muutub jagades kergemaks.

Milliseid reegleid peate järgima?

Näiteks vaikimise kohustus. Meie töö ei ole elamist õpetada, vaid kuulata. Probleemis inimese maailm muutub kitsaks, häda kõikehõlmavaks, tal on halb olla ja ta ei suuda endaga toime tulla.

Kuid murest rääkides hakkab inimene ise väljapääsu nägema. Esitan talle lisaküsimusi, et ta oma probleemi põhjalikumalt kirjeldaks-sõnastaks, tunnistaks oma häda ja omi negatiivseid tundeidki. Ta vaatab rääkides tagasi, vaatab ette.

Nii hakkab ta nägema lõpuks oma probleemi olemust. See ongi meie eesmärk.

Otsused lahenduseks aga teeb ta ise. Mõtleme koos läbi isegi selle, mida ta nüüd teeb, kui siit läheb. On inimesi, kes polegi ohvrid, vaid on hoopis ise kellelegi liiga teinud ja nende süda valutab. Ka temal tuleb läbi töötada oma tunded ja sellega aitame tal taastada oma inimväärikuse.

Kas on midagi, mida peate rõhutama?

Et inimene julgeks armastada ka siis, kui ta on tõrjutud. Kaasinimesest lugupidamine igas elusituatsioonis aitab säilitada inimlikkuse ja sel viisil tuleb inimene keerulistes olukordades paremini toime.

Tulevikku silmas pidades jätkame individuaalse avatud hingehoiuga. Plaanis on kutsuda ellu eneseabi gruppe nagu leinagrupp, abielueelne nõustamine jm.

Pean vajalikuks, et Eesti haiglates ja hooldekodudes töötaksid kas hingehoidjad või kaplanid, samuti koolides. On töötamas, ent ainult üksikud.

Kuidas saadakse teada Eliisabeti hingehoiust?

Kuulutame tihti ajalehes, nii et tuleks jälgida Pärnu Postimeest. Teave meist on üleval Pärnu pereabikeskuses. Siiani on inimesed meid selle järgi leidnud, huvitaval kombel Eestimaa teistest linnadestki.

Alati saab küsida kiriku kantseleist telefonil 443 1381.

Pärnu Postimees, 29. veebruaril 2008

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)