Esileht » Online » Online artiklid »

28.12 Oh, Petlemm, väike linnake

28.12.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Petlemm oli tõesti väike linnake, aga sellel linnal oli kuulsusrikas ajalugu ja sellepärast on see juutidele eriti südamelähedane. Linnal on värske vee allikaid ja soodus mullapind. Tõlgituna tähendab sõna „petlem“ leivast maja.

Petlemm oli ka paigaks, kus suri patriarh Jakobi naine Rahel, kellele patriarh püstitas ausamba, mis Jeesuse päevil oli veel alles. Petlemm oli ka Ruti linn, kes elas siin oma abikaasa Boasega. Rutist sai ka vanavanaema Petlemma kõige kuulsamale „pojale“, kuningas Taavetile. Tuhat aastat hiljem kõnelevad meile Uue Testamendi leheküljed Petlemmast kui Taaveti linnast. Sellel paigal oli kuulus minevik ja ees ootab veel kuulsam tulevik. Prohvet Miika, tüdinenuna Jeruusalemma maisest hiilgusest ja korruptsioonist, näitab Jumala poolt juhitud sõrmega Petlemma peale ja ütleb: „Olgugi väike Juuda tuhandete seas“, sinust tuleb Iisraeli ja maailma tuleviku lootus.

Seal, kus meie ootame kõige vähem Jumala väe ja võimu ilmsiks saamist meie patuses ja kurjas maailmas, tegutseb Jumal läbi nõrga liha ja vere. Sinus, väike Petlemm, saab ilmsiks Jumala armastus, sinus kehastub Jumal oma Pojaks Jeesuses Kristuses.

Tänaseni seisab Petlemmas kõige vanem ristiusu kirik – Jeesuse Sünnikirik. Selle kiriku suure altari all on koobas, kus põleb seitse igavest tuld. See on koht, kus usutavasti tõi Püha Jumala ema Neitsi Maarja ilmale oma esimese poja, see on kõige püham paik ristiusus. See pühapaik – maine koobas – ja Jumalaema Neitsi Maarja on meie jaoks väga olulised, sest see muudabki reaalseks Jumala suurima ime – Kristuse inimeseks saamise. Kõigeväeline Jumal saab lihaks ja vereks, tõeliseks inimeseks meie maailmas just kindlas ajas ja kohas Petlemmas.

Jõulud avavad ennast metafooridele ja tunnetele, inimestena me vajame mõlemat oma ellu. Poeetilised pildid kutsuvad meis esile usku ja kinnitavad seda. Vaevalt saab seda paremini kirjeldada kui praost Rudolf Kiviranna New Yorgis peetud jõuluõhtujutluses aastal 1957: „Püha, kalli jõuluõhtu tulles kõrvaldab kellegi nähtamatu käsi lahutava piirjoone oleviku ja mineviku vahel ja meile kingitakse võimalus rännata läbi paljudest jõulutubadest ja jõulukirikutest. Mineviku hämarusest astuvad armsate inimeste kujud meie lähedusse ja tervitavad meid. Nad tulevad üsna tasa ja istuvad meie kõrvale kirikupinki. Ja me moodustame siis kõik ühise suure jõulukoguduse, mis ei tunne maade, merede ega surmagi piire. Jumala tähistaevas on selle jõulukiriku laeks, silmapiir ta müürideks ja Petlemma sõim ja Kolgata rist ta altariks.“

Oh Petlemm, väike linnake, sinust tuleb lapsuke, kes seisab risti vastu maailma vägevatele, keisritele ja diktaatoritele. Lapsuke, kelle ees variseb viimaks kokku patt ja surm, sest Jumala Püha Vaim elab temas oma täiuses.

Jumala Vaim võib teha kõige väiksemast, kõige patusemast, pilkajast, uskmatust ja jumalakartmatust meie seas oma lapse. Jumala Vaim on Jumala vägi, mis toimib meie elus, manitsedes ja kutsudes meeleparandusele. Võta kuulda Jumala Vaimu kutset! Ava oma süda jõululapsele!

Jõulud kuuluvad kõikidele neile, kellele Jumal on elavaks tegelikkuseks. Jumal on seal, kus võitled sina täna oma elu võitlust. Võitle seda koos Issandaga.

Petlemma väike maailm oli olemas samamoodi, kui elas keiser Augustus või Heroodes ja Pontius Pilaatus. Samamoodi on meis olemas patt, haigus ja kannatus ning surm. Nõnda ka sõjad, vaen ja viha, nendestki pole me vabad.

Kõige selle keskel seisab Jumal, mitte abstraktse mõistena või inimeste vaimusünnitisena, vaid Jumal tõeliselt lihas ja veres, oma Pojas Jeesuses Kristuses. Jumal on reaalseks saanud meie maailmas, Teda nähti ja kuuldi. Jeesus ütles: “Kes mind on näinud, on Isa näinud.“ Jõulud oli ja on igavene inkarnatsioon.

Inkarnatsioon jätkub osaduses Kristusega, kuni koguneme Tema Püha laua ümber. Kõige maisemas, tavalisemas, milleks on leib ja vein; liha ja veri, seal saame meie üheks Temaga, kes sai üheks meiega. Iga kord, kui me pühitseme püha armulauda, oleme osaduses Jeesusega. See sakrament on järjest jätkuv, see on jõulude ime ja meie oleme selle ime osalised.

Jumala armastus, Jeesuse Kristuse osadus, Püha Vaimu valgustus jäägu teie kõikidega.

Jõulu õnnistust ja rahu soovides,
Andres Taul,
E.E.L.K. peapiiskop

Meie Maa, 28. detsembril 2007

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)