Esileht » Online » Online artiklid »

27.06 Kodulugu: Viru-Nigula pastorid olid jõukal järjel

27.06.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Baltimaade pastorid olid märgatavalt paremas ainelises seisus kui nende ametivennad Saksamaal. Viru-Nigula pastoraat oli omasuguste seas üks jõukamaid.

Pärast Vene võimu kehtestamist jagunes Eestimaa konsistoriaalpiirkond praostkondadeks, kus ühe omaette praostkonna moodustas Virumaa. Viimane jagunes omakorda kihelkondadeks (Pfarren). Pastor oli kihelkonna vaimulik juht.

Igas kihelkonnas oli oma maakirik. Igal maakirikul oli mõisnikust kirikupatroon. Patronaadiõigus oli tavaliselt mõisal, kelle maale oli kirik omal ajal ehitatud.

Ühelt poolt tähendas see aukohust kiriku eest hoolitseda, teiselt aga andis mõisnikule sageli otsustava sõnaõiguse pastori ametisse nimetamisel. Mõisaomaniku vahetumisel läks patronaadiõigus uuele omanikule.

Viru-Nigula kirik oli selgelt erinevas olukorras, sest erandina teistest keskaegsetest kirikutest oli see rajatud kiriku enda maale, mistõttu pastori valisid kõik kihelkonna mõisnikud kollektiivselt.

Ei ühtki küla

Kiriku tulud moodustusid kiriklike talituste (nt kirikukellade helistamine matustel, maks hauakoha saamiseks kirikus või surnuaial) eest makstavatest tasudest. Kirikuvarade valitsemine (externa ecclesiae) kuulus ülemkirikueestseisjate tegevusvalda, kelleks Viru-Nigulas olid kaks kohaliku aadli hulgast valitud mõisnikku.

Maapastorite kasutuses olid kirikumõisad ehk pastoraadid. Kirikumõis kujutas endast reeglina väikemõisat, mis asus kihelkonnakirikule kuuluval maavaldusel.

Kirikumõisa sissetulekud läksid pastorile tema ametiaja vältel.

Osa kirikumõisa maavaldusest moodustas nn armumaa, millest saadav sissetulek oli mõeldud pensionina pastorilesele. Tavaliselt oli mingi osa kihelkonnakiriku maast antud kasutada ka köstrile.

Pastoraatide puhul oli tegemist seega väikeste maavaldustega, mille juurde ei kuulunud sageli ainsatki küla. Viimane tähendas juriidilises mõistes aga seda, et pastoraadil puudus nn talumaa.

Talumaa puudumisel tuli kirikumõisa maad harida kas kihelkonna mõisatest saadetavate teosulaste või kirikumõisa maale asustatud palgaliste mõisasulaste või päeviliste tööjõuga. Nimetatud kord kehtis ka Viru-Nigula puhul.

1782. aasta hingeloendi andmetel ei kuulunud Viru-Nigula kirikumõisale ühtegi küla. Ka XIX sajandil polnud Viru-Nigula kirikumõisal külasid. 1846. aasta Viru-Nigula maadekirjelduse plaanil on märge, et “mõlemad külad kuuluvad koos vabadike kohtadega Pada mõisale”.

Pastori eluhoonele asusid lähemal peenramaad, puu- ja juurviljaaed, kaugemal heina- ja põllumaad.

XIX sajandil jäid pastoraadist mööda jooksvast ojast põhja poole köstrile mõeldud alad.

1904. aasta andmetel kuulusid Viru-Nigula pastoraadi juurde lisaks selle abihoonetele (õppe- ja palvemaja, köstri eluruumid, väiksemad abihooned karjamaal) veel erineva majandusliku kandevõimega põllumaad, karja-, heina- ja peenramaad, juurvilja- ja õunaaed ning kujunduslike elementidena niidetav pargiala (Platz-Park) kirikla ees ning roosipeenar koos peahoone juurde viivate kergelt kaarduvate jalgteedega.

Virumaa keskmine

1904. aasta seisuga oli Viru-Nigula Virumaa kihelkonna keskmine pastoraat, mille maade suuruseks mõõdeti 101,6 hektarit.

Seda edestasid Vaivara, Viru-Jaagupi, Jõhvi ning Väike-Maarja kirikumõis, sellele järgnesid aga Simuna, Rakvere, Haljala, Kadrina ja Lüganuse pastoraat.

Pastoraadi maa oli maksuvaba. Kirikumõisad, nii nagu rüütlimõisad, olid avalikest koormistest ja kohustustest vabastatud. Erinevalt rüütlimõisatest oli kirikumõisatel keelatud viinapõletamine ja kõrtsipidamine ning neil puudus maapäevast osavõtu õigus. Kuigi pastoraatide sissetulekud jäid suurte aadlimõisate omadele alla, kindlustasid need siiski äraelamise.

Elatise said kirikuõpetajad lisaks pastoraadi tuludele kirikumaksudest ning kiriklike talituste eest (ristimised, laulatused, matused) laekuvatest maksudest – aktsidentsidest (Accidentien).

Pastori kiriklikest talitustest saadavad tasud olid Viru-Nigula kihelkonnas XVIII sajandi keskel järgnevad:

1) talumajapidamise eest vastutava majaperemehe või perenaise matusetalituse eest oli pastorile ette nähtud 80 kopikat, sulase või teenijatüdruku (Magd) matmise eest kuulus tasumisele 60 kopikat, kolmeaastase lapse matmine andis 30 kopikat;

2) noorpaari laulatamise eest sai pastor 20 kopikat, ühe paari sukki ja kaeru;

3) lapse leeritamise eest tuli tasuda natuuras puidu ja kaeraga.

Eesti alal oli keskseks kirikumaksuks preestriõiguseks (Priestergerechtigkeit) nimetatud loonusandam, mida tasusid pastorile kõik kihelkonna mõisad ja talud. Alates 1789. aastast võisid pastorid omada mõisaid ja pärisorje.

Mõisad olid võlgu

Kihelkonniti preestriõiguse suurus varieerus, sõltudes peamiselt kihelkonna elanike arvust (korrelatsioonis laekuvate maksude suurusega) ja mõisate majanduslikust baasist.

Arvestades Viru-Nigula kihelkonna suurust, olid sealt pastorile laekuvad tulud võrdlemisi kõrged – kirikhärra pidi saama makse kokku 19 rüütlimõisalt (16 täiskohuslast, 3 osalise kohusega).

Osa Viru-Nigula mõisaid jäi teataval perioodil pastorile oma kirikumaksud võlgu, mis omakorda tähendas kirikhärra sissetulekute vähenemist. Just nii näiteks juhtuski O. W. Masingu tegevusperioodi ajal. 1807. aasta detsembrist pärinevast Masingu kirjast oma piirkonna mõisnikele selgub, et möödunud (1806) aasta jooksul oli pea kõikidel Viru-Nigula mõisatel tekkinud võlg pastori ees kirikumaksude tasumata jätmise tõttu. Masingu arvates võisid selle põhjusteks olla halvad teeolud ja talupoegade vähesus – tuleb meeles pidada, et käimas olid Napoleoni sõjad, mille tarvis Vene keiser hädasti nekruteid ja mehi maamiilitsasse vajas.

Pastor Masing nõudis kujunenud võlgade kohest likvideerimist, tehes siiski erandi Kunda ja Malla mõisale, kelle viljasaak liigselt niiskunud oli. Ulvil ning Sammal palus Masing võla tasuda kas natuuras või rahas.

Mõisate võlakoorem oli aga vahetus korrelatsioonis kirikhärra majandusliku olukorraga: Masing oli ise 1807. aasta eest Viru-Nigula kirikule võlgu 210 rubla.

1808. aastast pärinevast Viru-Nigula kiriku ülemeestseisja von Adlerbergi kirjast nähtub, et tolleks ajaks polnud võlaprobleem veel täielikult lahenenud. Nii informeeris 1808. aasta 7. septembril von Adlerberg Eestimaa kubermanguvalitsust, et alates sama kuu aprillist oli Põlula mõisale kuuluv Mila (Moila) küla pastorile ja köstrile mitmesuguste kiriklike talituste eest jätkuvalt võlgu 25 rubla ja 31 kopikat.

Kuigi Põlula mõis kuulus administratiivselt Viru-Jaagupi kihelkonda, oli viimasele kuuluv Mila küla juba varem astunud Viru-Nigula kirikukoguduse liikmeks. Kokkuvõtteks tuleb mainida, et eespool nimetatud viivituste iseloom oli ajutine, põhjuseks mitte mõisate soovimatus kirikukümnist maksta, vaid esmajoones ebasoodsad sotsiaal-majanduslikud olud, mis olid tingitud sõjategevusest ning meeste (töökäte) nappusest.

Õiguslikust aspektist vaadatuna ei aegunud kirikukoormistest tulenevad nõuded, st kirikuvara ja –koormisi võis võlgniku käest välja nõuda määramata aja jooksul. Pankroti korral kuulusid kirikukoormiste võlad esimese järjekorra nõuete hulka.

Kirikumõisa hooneid ei ehitanud pastor, kes oli nende kasutaja ainult ametis olemise perioodil, seega ajutiselt, vaid kihelkond. Seejuures andsid mõisad vajaliku materjali, talupojad aga tegid töö.

1818. aasta märtsis kirjutas Masing oma tuttavale Liivimaa kindralsuperintendendile Sonntagile järgmist: “Ma elasin Viru-Nigulas väga õnnelikult ja minu elujärg selles kihelkonnas oli niisugune, millega pastorid harva võivad kiidelda.”

Oliver Pagel, SA Virumaa Muuseumid teadusdirektor

Andam

XVIII sajandi keskel kujunes pastori loonusandam aasta lõikes järgnevaks:

 

• Viru-Nigula kihelkonna mõisad olid kohustatud loovutama pastori ülalpidamiseks kokku umbes 12 tünni linnaseid, kusjuures Kunda andis 4 tünni linnaseid, Malla, Aseri, Kalvi ja Pada mõis kokku 3 tünni linnaseid ning Andjast ja muudest väiksematest mõisatest saadi 4 tünni;

• Viru-Nigula kihelkonna mõisate talupoegadelt pidi pastor saama ühe neljandiku külimittu otra, ühe neljandiku külimittu kaeru, ühe neljandiku külimittu rukist, ühe lehma, lina, ühe vankrikoorma puid ja heinu;

• Viru-Nigula kihelkonna mõisate maata vaestalupojad – saunikud – pidi pastorile aastas andma 300 aiateivast või sama palju saelaudu ning ühe ree;

• Viru-Nigula kihelkonna mõisate rannatalupoegadelt pidi pastor saama kaks korda nädalas kaks kaluripaaditäit värskeid räimi, kuna kolmas paaditäis oli mõeldud köstri elatamiseks.

Virumaa Teataja, 26. juunil 2007

2 Kommentaari artiklile “27.06 Kodulugu: Viru-Nigula pastorid olid jõukal järjel”

  1. Külaline ütles:

    Väga meeldiv oli lugeda minu kodumaakonna lehest asjatundlikku ning põhjalikku artiklit kiriklikust valdkonnast. Soovin tegijatele head käekäiku!

  2. Külaline ütles:

    Armuta taasu
    rõõhujad saagu
    kaadugu kuurnajad
    suuregu sund
    maaha, kes toitvad end
    töörahva liihast
    kätte on jõudnud ju
    taasumistund.

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)