Esileht » Online » Online artiklid »

26.03 Hinge kiirabi

26.03.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Kui Kanepi koguduse õpetaja Margit Lail lubab pooleks tunniks alevi peale minna, võib juhtuda, et tagasi koju jõuab ta alles kahe tunni pärast, saab lugeda Postimehe ajakirjast Arter. Põhjus, miks Laili käik sageli pikaks venib, on lihtne – vastutulevad inimesed tahavad kirikuõpetajaga oma muresid jagada. «Vahel küsitakse ka raha, aga toimetulematust mulle ei kurdeta,» räägib Lail. «Enamasti tullakse ikka hingehädade ja probleemidega, mis ulatuvad nähtamatusest inimeste igapäevasesse ellu ja tekitavad küsimusi ja hirmu.»

 
 
 
 

Kirikuõpetaja töö sarnaneb Laili sõnul teatud mõttes kiirabiga,sest iga telefonikõne võib päeva sassi lüüa. «Pean arvestama, et kell kaheksa hommikul võib keegi ukse taga olla ja tahta minuga rääkida.» Kõnetunde, mis aitaksid pinget vähemaks võtta, pole Lail Kanepi Jaani kiriku uksele kirja pannud. «Inimene tuleb alevisse esmaspäeval pärast nädalavahetust ja kui ta peaks tulema ukse taha ja lugema, et kõnetunnid on teisipäeviti kell üks… Peab arvestama, et inimeste liikumisvabadus on siin nii, nagu ta on.»

 

Elu klaasseintega majas
Laili sõnul polnud usuõpetus talle omal ajal esimene valik. Teoloogiat EELK Usuteaduse Instituuti läks ta tudeerima pärast meditsiiniõpinguid Tartus. «See oli kasvamine. Pealegi tahtsin õppida vanu keeli. Õppimine ehk huvitaski mind rohkem kui kirikuõpetajaks saamine,» räägib naine.

Kuna maal mahub elu peopesale, on maaõpetajal omaette staatus. «Oletusi ja kuulujutte on õpetaja kohta rohkem kui linnas. Nagu öeldakse – kirikuõpetaja elab klaasseintega majas.» Kodu, kus Lail koos sotsiaalpedagoogist abikaasa Peetri ja nende seitsme lapsega elab, on hoopis kollane ja kahe korrusega.

Oma esimese teenistuse Kanepi kirikus Põlvamaal pidas Lail seitse aastat tagasi märtsikuu esimesel pühapäeval. Võrus sündinud ja üles kasvanud naise tõi Kanepisse ühtpidi juhus, ent teisalt oli otsust hoolikalt kaalutud. Nimelt läks tema eelkäija Ameerikasse kogudust teenima. Vabanenud kohale kutsuti Tartu praostkonna vikaarõpetaja Lail. Tema kätte usaldati arvestatava suurusega kogudus – liikmeannetajaid on kolm- ja poolsada, hingede arvuks paar tuhat. «Tegemist üksjagu,» märgib Lail ja võtab käte vahele vanaemale Iisraelist toodud noolekujulise risti.

Kui tee on libe või käsil kartulivõtt, saab jumalateenistusele tulijad kahe käe sõrmedel üles lugeda. «Talvel oleme käärkambris ja suurt kirikuruumi ei kasuta. Aga mõnele ei sobi, kui peab külg külje kõrval istuma. Mõnele meeldib olla omaette ja vaadata hästi kaugelt. Ma ise olen ka vist seda tüüpi. Vajan ruumi. Kui ilmad soojaks lähevad ja taas kirikusse kolime, on inimesed kõpsti tagasi.»

Laili meelest pole inimeste huvi usuasjade vastu kahanenud. «Üha enam tuleb kirikusse noori, sest neile pole lävepakk kiriku ukse ees nii kõrge. Tahetakse kiriklikku laulatust või lapsi ristida, kuid rohkem või vähem on see seotud sellega, et inimene igatseb asjadest aru saada. Kui mina koolis käisin, räägiti, et kirikus käivad vanad inimesed, kes tahavad külajuttu rääkida. Kirik pole olnud normaalne ühiskonna osa.»

 

Erki Noole õde

Vahel, kui kõike palju saab, sõidab Lail Tartusse, käib seal ringi ja saab sõpradega kokku: «Panen oma asjad sõprade ja Jumala ette maha.» Jaksu annab kirikuõpetajale ka palve. «On sellised hetked päevas, kus pean vaikseks jääma. Ja siis on veel igasugused muud asjad, mis mulle meeldivad. Talvel tiigi peal uisutamine, suusatamine, jalgrattasõit, ujumine, puude lõhkumine. Vahel on hea koristada või küpsetada. Igasugune tegevus, kus näen tulemust rohkem kui kirikutöös.»

Ning loomulikult annavad energiat lapsed. «See on nagu päiksekiir, kui pisike on õppinud uut nägu tegema. Vaatan talle otsa ja kõik muu kaob. Iga lapse juures avastan, et kõik algab otsast peale. Otsin jälle üles raamatud, kus on kirjutatud, millal see laps hakkas kõndima või millal hambad tulid. Esimese lapsega jääb meelde, aga järgmisega ei tea.»

Kuigi lapsed igal pühapäeval emaga kirikus kaasas ei käi, aitavad nad teda seal praktiliste asjadega. Kõige vanem laps, järgmisel aastal keskkooli lõpetav Liisa, käib näiteks teenistustel orelit mängimas. Ometi loodab Lail, et ühestki tema lapsest kirikuõpetajat ei saa. «See pole kerge töö. Elus on palju lihtsamaid võimalusi,» tõdeb ta.

Ka Lail ise on pärit suurest perest, olles kolmest õest ja kahest vennast vanim. Olümpiavõitjast venna Erki Noolega seostatakse teda endiselt. «Mind ei häiri, kui mind Erkiga seostatakse, küll aga üllatab. Tänase päevani tuleb ette, et inimesed tulevad mingis olukorras küsima, et kas tõesti või. Mõtlesin, et see aeg hakkab ümber saama.»

Kuigi õe ja venna peresidemed on tähtsad, pole Erki vanimale õele lähedane sõber. «Mulle ei ole väga kerge lähedale saada ja mul pole palju lähedasi inimesi. Selles mõttes ei ole Erki minu lähedane sõber, aga keegi minu peres ei ole. Sõbrad on mul väljastpoolt peret. Pidin teile ju teed pakkuma! Olen hästi hajameelne.»

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)