Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

25 aastaga on Siberis palju muutunud

16.09.2015 | | Rubriik: Ühiskond

Jumalateenistus surnuaial: Ingeri kiriku Siberi praost Ville Melanen, EELK vaimulik Jaanus Noormägi ja Siberi kiriku Novosibirski koguduse vaimulik Pavel Hramov. 2 x Erakogu

Ülem-Suetuki küla on hääbumas, nii nagu külad Eestiski.

25 aastat tagasi, kui ma esimest korda Siberis eestlaste juures käisin, oli külas 420 alalist elanikku, tänavu 120. Elanikke on seal vähemaks jäänud seega 70 protsenti. Külast lahkunud noored unustavad eesti keele, kuigi oma eesti päritolu siiski mäletatakse.
Samas on mitmed noored külasse tagasi tulnud ja hakanud seal endale esivanemate maju korda tegema. Nimelt on võimalik tööd saada põlluharimisega – väga viljakat maad saab igaüks harida nii palju, kui jaksab. Näiteks naaberküla Jaanil kasvab vilja kahel tuhandel hektaril.

500 km ei ole mingi kaugus
Jaanipäevaks, mida peetakse vana kalendri järgi ehk kaks nädalat hiljem kui Eestis, tulevad külasse sajad eestlased. Näiteks Nikolai Kensapi koju tulid tema kolm last – üks 3000 kilomeetri kauguselt ida poolt, teine laps 150 kilomeetri kaugusel asuvast Tallinna-suurusest linnast Abakanist, kolmas 5000 kilomeetri kauguselt lääne poolt ehk Eestist. Lähemal olevatest asulatest ja linnadest püüab iga sealt pärit eestlane jaanipäevaks külasse sõita. Siberis elavate inimeste arvates asub 500 kilomeetri kaugusel olev Eestist suurema elanike arvuga Krasnojarski linn samuti lähedal, nii et sealtki tullakse rõõmuga oma kodukohta.
Kontakt Eestiga on vähene. Ligi 10 aastat tagasi läks sealsesse külakooli Eestist õpetajaks Airi, kes seal abiellus ja sinna elama jäi. Ta ütles, et ei tunnegi ennast enam eesti keele ja kultuuri esindajana, vaid pigem kohaliku küla elanikuna, ning külasse oleks vaja saata uus eesti keele ja kultuuri õpetaja.
Nõukogude ajal said külaelanikud tellida eestikeelseid ajalehti, nüüd on ainult Eesti Kirik sinna oma lehenumbreid saatnud. Küla ainus internetiga ühendatud arvuti on koolimajas, aga see töötab telefoni modemi abil. Teisisõnu on väga aeglane. Peale selle on Venemaal pandud koolide arvutitele suured piirangud, nii et Eesti kohta internetist infot saada on peaaegu võimatu.
Seetõttu on kohalikud Vene propaganda mõju all. Näiteks ütles külast pärit umbes 40aastane eestlanna, et Eestis on võimul fašistid ja Eesti ohustab Venemaa julgeolekut. Samas pole ju Siberis kunagi fašiste nähtud ning mitmed linnad Siberis on suuremad kui kogu Eesti vabariik.
Ülem-Suetuki eestikeelne vaimulik teenimine algas 25 aastat tagasi, kui oli veel Nõukogude Liit. Esialgne hoog ja innustus rauges kümne aastaga, sest polnud ressursse. Aastast 2003 on Ülem-Suetuki kogudus Ingeri kiriku alluvuses ning seal teenib Ingeri kiriku venekeelne vaimulik. Vähemalt kord paari aasta tagant on siiski Eestist käinud vaimulik, näiteks Arho Tuhkru, Tiit Salumäe, tänavu allakirjutanu.

Jaanipäeval tullakse kokku
Vanema põlvkonna inimesed, kes olid õppinud kohalikus koolis eesti keeles, oskasid eesti keeles lugeda. Praeguseks on need inimesed surnud ning kohalikest oskavad eesti keeles lugeda vähesed. Just selle pärast oleks vaja jätkata küla eestikeelset vaimulikku teenimist kord aastas sealse jaanipäeva ajal, sest sel ajal kogunevad külasse sajad sealt pärit inimesed.
Jaaniõhtul oli kontsert ja süüdati suur lõke, järgmisel päeval oli jumalateenistus surnuaial ning kirikus toimus kaks ristimist – üks vene ja teine eesti keeles. Kohal olid Ingeri kiriku Siberi praost, SLEY misjonär Ville Melanen, kes räägib vene keelt vabalt, kuid tuntava aktsendiga; Siberi evangeelse luterliku kiriku Novosibirski koguduse vaimulik Pavel Hramov (Siberi luterlik kirik oli alguses kiriklikult Ülem-Suetuki koguduse filiaal) ning mina Eestist. Lugesin ette ka peapiiskop Urmas Viilma tervituse.
Muljed reisist rahvuskaaslaste juurde on minul, kes ma Ülem-Suetukis käisin esimest korda 25 aastat tagasi (1990) ja viimati kaheksa aasta eest (2007), on nukrad, sest hääbumas on suured eestlaste asundused. Ülem-Suetukis elas küla hiilgeaegadel 2000 inimest, 25 kilomeetri kaugusel olevas Ülem-Bulanis üle 1000 inimese. Samas on Ingeri kiriku jõududega väga ilusaks remonditud kirik ja toimuvad regulaarselt jumalateenistused ning ikka veel tulevad paljud inimesed nii Siberist kui Eestist Ülem-Suetukki oma kodukohta ja on rõõmsad, et küla siiski elab.

165 aastat eesti asundust
2016. aastal tähistatakse küla puhkpilliorkestri 115. aastapäeva. Eestiski ei ole kuigi palju puhkpilliorkestreid, mis oleks järjepidevalt nii kaua tegutsenud ning suudaks mängida nii rahvalikke tantsulugusid jaaniõhtul kui vaimulikke lugusid surnuaiapüha jumalateenistusel. Koos selle tähtpäevaga otsustas külarahvas tähistada ka küla 165. aastapäeva, mis õigupoolest oli tänavu, kuid küla asutamise dokumendid kinnitati ametlikult 1851. aastal.
Seetõttu peaks järgmise aasta jaanipäevaks, seega 6. ja 7. juuliks külasse kindlasti minema eestikeelne luteri vaimulik ja ehk oleks võimalik leida vahendeid ka ajakirjaniku lähetamiseks. Kindlasti lubas kohale minna Moskvas asuva Eesti saatkonna esindaja (tänavu olid seal konsul ja kultuuriatašee).
Siberi eestlastele mõeldes heliseb mu mõtteis aina ärkamisaja populaarne laul: Oo Eestimaa, oo sünnimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka. Eestlased Siberis ei ole vähem eestlased kui rahvuskaaslased Helsingis, Brüsselis ja Torontos.
Jaanus Noormägi

Noored Suetuki jaanitulel.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)