Esileht » Online » Online artiklid »

25.06. Kas luterlus on olemas?

25.06.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Jälgides viimasel ajal meie kirikus toimuvat debatti luterliku identiteedi üle, on mul viimasel ajal tekkinud seoses ühe probleemiga, mida käsitlen oma doktoritöös – see on küsimus sellest, mis on gnoosis. Erinevad teadlased on määratlenud gnoosist kas usundina, filosoofiana või usundi ja filosoofia sünteesina ja püüdnud määrata kindlaks, mis on gnoosise pöhitunnused. Kuna selles küsimuses puudub üksmeel ja antiikaegsed gnostilised süsteemid erinevad üksteisest oluliselt, siis on ameerika teadlane Michael Williams töstatanud küsimuse, kas gnoosis kui ajalooline nähtus on üldse eksisteerinud. Williams küsib, kas ei pea gnoosises nägema pigem tänapäeva teadlaste loodud "tüpoloogilist konstruktsiooni". Samamoodi vöib küsida ka luterluse puhul – kuna luterlus on läbi aegade muutunud ja temas on olnud ja on praegugi palju erisuundi, kas saab siis üldse rääkida luterlusest kui ühtsest nähtusest. Kas luterlus kui ajalooline nähtus on olemas?

 

Ilmselt siiski on

 

Michael Williamsi seisukohad ei ole leidnud laiemat omaksvöttu. Kurt Rudolph, Karl-Wolfgang Tröger ja paljud teisedki praegused nimekad gnoosise-uurijad on näidanud, et vaatamata erinevustele on köigis gnostilistes süsteemides ikkagi ideed, mis on neile köigile ühised – mis siis, et nad esinevad erinevates kombinatsioonides ja vötavad endale sageli väga erinevaid kujusid. Küllap kehtib sama ka luterluse kohta – see, mis erinevaid luterlikke kirikuid seob, on ilmselt ikka midagi enamat kui ühine ajalooline päritolu, fakt, et nad köik on kasvanud välja meie usuisa Lutheri elust ja tööst. Mis see ühine ikkagi on?

 

Mis meid ühendab ja mis meid lahutab?

 

Kindlasti tunnistavad köik luterlikud kirikuid reformatoorseid sola gratia (ainult armust), sola scriptura (ainult Pühakiri), sola fide (ainult usust) ja solus Christus (ainult Kristus) pöhimötteid, kuid nad tölgendavad neid erinevalt. Mu meelest näitab seda sola scriptura pöhimötte möistmine, mis avaldub eriti ilmekalt erinevas pühakirjamöistmises. Lutheri jaoks tähendas sola sciptura pöhimöte, et Pühakiri on ülim usuline autoriteet ja et usk Kristusesse, mis inimese öigeks ehk öndsaks teeb, tuleb Pühakirja söna kuulmisest. Lutheri jaoks ei olnud köik Piiblis leiduv vördselt Jumala Söna ning ta läheb oma kriitikas koguni nii kaugele, et takaks Piiblist välja jätta mitmed Uue Testamendi raamatud, mis tema meelest "ei aja Kristuse asja" (Jaakobuse kiri, Johannese Ilmutusraamat). Kriteeriumiks pühakirjaraamatute hindamisel on Lutheri jaoks see, kas nad "ajavad inimest Kristuse poole". Lutherile järgnenud vanaprotestantlik ortodoksia seevastu vöttis omaks verbaalinspiratsiooniöpetuse, mille järgi köik, mis Piiblis on, on Jumala Vaimu poolt ins  pireeritud, st vördsel viisil Jumala Söna ehk ilmutus. Tänapäevane olukord näeb välja selline, et enamikes Euroopa suurtes luterlikes kirikutes on löönud läbi Lutheri diferentseeritud lähenemine Piiblile kui Jumala Sönale ning tunnustamist on leidnud ka arusaam, et Piiblil on jumaliku külje körval ka inimlik külg, mis hölmbab ideid ja nähtusi, mis on seletatavad vaid omaaegsest ühiskonnast lähtudes. Selline nähtus on näiteks patriarhaalne peremudel, mis on Piiblis norm, kuid ei pea olema norm meie jaoks, sest on tuletatav üksnes Piibli taustaks olevast ühiskonnakorrast. Selline vaateviis on valdav näiteks Taani ja Rootsi luterlikes kirikutes ning Saksa Evangeelses Kirikus. Samas ei tunnista seda aga näiteks Missouri sinod, kes on jäänud endiselt verbaalinspiratsiooniõpetuse juurde. Ka Euroopa luterlikes kirikutes on vähemus, kes sellist lähenemist Pühakirjale ei tunnista. Mu meelest illustreerib seda ilmekalt aastate eest aset leidnud juhtum Eestis, kui siin käis üks Rootsi

  naisteoloog, kes väitis, et naisteordinatsiooni vastaste Piiblile tuginevad argumendid ei pea paika, sest need on hõlpsalt tuletatavad piibliaegsest patriarhaalsest ühiskonnast. Mitmed meie meesvaimulikud olid sellest šokeeritud. Olen kindel, et samamoodi oleksid šokeeritud Saksa Evangeelse Kiriku mees- ja naisvaimulikud, kui keegi tuleks Saksamaal välja vastupidiste seisukohtadega. Sugupoolte võrdõiguslikkus (ka vaimuliku ameti suhtes) on siin juba ammu üldtunnustatud tõsiasi, Eestis paraku mitte. Mu meelest näitab see vaid meie kiriku ja ühiskonna mahajäämust – ka kirikuvälise ühiskonna mahajäämust, sest nagu on näidanud meie naisuurijad, jätavad praeguses Eesti ühiskonnas asjad soolise võrdõiguslikkusega veel paljudes elusfäärides päris korralikult soovida.

 

Kas luterlusel on piirid?

 

Arvan, et vaatamata erinevustele mitmete fundamentaalküsimuste mõistmises on luterlusel siiski piirid, millest üle minnes lakkab luterlus olemast luterlus. Päris kindlasti jääb luterliku õpetuse raamest välja Neitsi Maarja ja pühakute kultus, transsubstantsiatsiooniõpetus (õpetus armulaua leiva ja veini substantsi muutumisest Kristuse ihuks ja vereks) ja arusaam paavstist kui Kristuse asemikust maa peal. Miks ma sellest räägin? Aga sellepärast, et olen ise kuulnud mitmete meie vaimulike suust üleskutset palvetada Maarja ja pühakute poole ning väidet, et armulaual toimub transsubstantsiatsioon. Kas me selliseid asju õpetades saame veel nimetada end luterlasteks? Küsimus on mu meelest viimselt siiski meie identiteedis, selles, kes me olla tahame. Kas me tahamegi üldse olla luterlased?

 

Jaan Lahe, teoloog

7 Kommentaari artiklile “25.06. Kas luterlus on olemas?”

  1. Külaline ütles:

    Kallid kommenteerijad, kelle hulgas vist ka tegevvaimulikke,

    lugege nüüd see Lahe lugu veel korra läbi ja mõelge selle peale, mida Lahe ikkagi öelda tahab. Kas te tõesti tahate väita, et probleemi üldse polegi ja Lahe on lihtsalt rumal? Selline suhtumine mitte ainult ei hämmasta, vaid lausa frustreerib. Kui te peaks Piiblit sarnaste meetoditega lugema ja seletama, siis tabab mind õud, sest see seab minu jaoks kahtluse alla nii mõneski koguduses tehtava kuulutustöö.

  2. Külaline ütles:

    Me EI TAHA olla luterlased, aga ei julge seda avalikult välja öelda – see on meie kiriku probleem.
    Luterlus on surnud, elagu luterlus!

  3. Külaline ütles:

    Luteri vaimulikud õpetavad transsubstantsiatsiooni? Hmmm, kus sellised oma teoloogilise hariduse on omandanud?

  4. Külaline ütles:

    \”Päris kindlasti jääb luterliku õpetuse raamest välja Neitsi Maarja ja pühakute kultus, transsubstantsiatsiooniõpetus (õpetus armulaua leiva ja veini substantsi muutumisest Kristuse ihuks ja vereks) ja arusaam paavstist kui Kristuse asemikust maa peal.\”

    Miks siis? Kas see on ainult hr Lahe isikliku maitse küsimus või on mõni põhjendus ka varuks?

  5. Külaline ütles:

    millele tuginedes väidab \”teoloog\” Lahe, et \”päris kindlasti jääb luterliku õpetuse raamest välja Neitsi Maarja ja pühakute kultus ja transsubstantsiatsiooniõpetus\”

    kes on see autoriteet, kes on midagi taolist kindlaks määranud?

    ja mida peab \”teoloog\” Lahe üldse silmas \”Neitsi Maarja ja pühakute kultuse\” ning \”leiva ja veini substantsi muutumise\” all?

    kui lugeda luterlikke usutunnistuskirju, siis leiab sealt alust nii pühakute austamiseks kui transsubstantsiatsiooniõpetuseks, kõik sõltub sellest, kuidas üht või teist tõlgendada. paavstiga on asi, jah, veidi keerulisem …

    aga vaadates, millise kindlusega \”teoloog\” Lahe oma absoluutsele tõele pretendeerivaid väiteid esitab, võime vaid tõdeda, et see näitab tema \”tõsist mahajäämust\” …

  6. Külaline ütles:

    Pühakirjaraamatute hindamisel on Lutheri jaoks see, kas nad \”ajavad inimest Kristuse poole\”.

    Siis sellest lähtuvalt võiks katsuda läbi ka naisteordinatsiooni küsimuse: kuipaljud inimesed on tulnud usule tänu sellele, et naisi ordineeritakse? Arvan, et nende hulk on häbematult tühine. Ehk võiks ka siin Lutheri põhimõtet rakendada ja vaadata, mis rohkem Kristuse suunas juhib kui küsida, mis inimestele rohkem meeldib. Või kui paljud tulevad Rootsis, Taanis, Saksamaal usule tänu sellele, et seal Pühakirja valikuliselt Jumala Sõnaks peetakse? Millegipärast kahanevad need kirikud mühinal, vastupidiselt Missouri sinodi vaimu jagavatele kirikutele.

    Autor näib segi ajavat ka päris elementaarsed mõisted. Ega siis see, et tervet Piiblit Jumala Sõnaks peetakse ei tähenda veel verbaalinspiratsiooni pooldamist. Too viimane õpetus läheb ikka kuni üksikute sõnade ilmutuslikuks pidamiseni. Ei ole kuulnud, et seda Eesti kirikus või Missouri sinodis väga pooldataks.

  7. Külaline ütles:

    Vend siin mainis naisteordinatsiooni. Ordineeritav peaks eelkõige olema siiski INIMESEKS saanud(/saamas), kas seejuures on tegu isas-või emasorganismiga, ei ole vahet.
    Kui aga ainsaks või peamiseks eelduseks peetakse isasust/emasust, siis nimelt see võib osutuda tema puudeks, nagu enamasti ju ka on :D

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)