Esileht » Online » Online artiklid »

25.02 Minu koht on seal, kus on minu kogudus ja rahvas

25.02.2008 | | Rubriik: Online artiklid

Paul Saart teatakse Kohilas hästi. Enamik mäletavad teda Hageri kirikuõpetajana. Ta on elurõõmsa ja avala loomuga mees, kellel on meeldejääv hääl ja kelle jumalateenistusi iseloomustas soe ja sõbraliku huumoriga jagatud jumalasõna.

Paul Saar. Foto: Nädaline

Paul Saar. Foto: Nädaline

Ennast kui vaimulikku kirjeldab Paul pigem praktiku kui teadlase või uurijana. Ehkki omal ajal pidas ta ennast Uku Masingu jüngriks, jäid tema suhted Masinguga pigem asjalik-praktiliseks kui mentorlikeks. Paul Saarte pastoriksolekuid iseloomustavad alati ehitused. Pea igas koguduses on ta midagi ehitanud, renoveerinud ja muutnud. Loonud uusi väärtusi nii vaimujõuga kui otseselt oma kätega.

Läbi ajaloo ei väsi Paul Saar imestamast reeturlike salasepitsuste, valevandumiste, vussimiste üle, mida poliitikud ja suurriigid Eesti ja Soome kohta käibele on lasknud.

Vaatamata uskumatult paljudele üsna õnnetutele keerdkäikudel oma elus on Paul Saar endiselt justkui ilmasammas, kes mõistab eristada head kurjast ilma kättemaksu hinges kandmata.

„Olen kasvanud Eesti vaimus ja käinud koolis, kus meid samuti Eesti vaimus kasvatati. Mu isa oli väga tagasihoidliku sissetulekuga ja mingisugust jõukust meie peres polnud, aga kuna oli kristlik kodu, siis ei olnud kunagi ka nälga. Meil, lastel, ei olnud ka mingeid nõudlusi selles vallas. Ise püüdsime teha tööd, mina käisin koguni põlevkivikavandustes tööl. Isa suri 1939, ema võttis meile elama kostilapsi, et minu ülikooli õppimisraha maksta.”

Esimene lapsepõlvemälestus sidus Pauli Soomemaaga

Paul koos õdedega kasvas üles linnamisjoni majas. „Tutvusin isa sõpradega, tuntud soome misjonäridega. Unistasin poisikesepõlves, et kui ma kord suureks saan, siis lähen Lõuna-Ameerikasse dzunglisse jumalasõna kuulutama. Käisin jõulude ajal Vene tänava vaestemajas. Viisin sinna jõulukuuski, toitu, evangeeliumi ka.
Esimene lapsepõlvemälestus seostub mul ühe isa sõbra, Heino Partasega, soomlasega, kelle elu isa päästis. Tema saadetud suur tänupakk banaanide ja teiste puuviljadega on siiani meeles.

Elutee läks aga oma rada, minust ei saanud misjonäri.

Koolis käisin Ühendatud Usklike Haridusseltsi Algkoolis, see oli väga hea õpetuse kvaliteediga. Nagu eliitkool praeguses mõistes. Kooliajal mängisime vastasmajas elavate kirikuõpetaja lastega. Tihti olin vanaema juures. Vanaema elas Harku järve ääres, seal oli meil suvila.

Juhtus nii, et lõpetasin algkooli esimese aastaga kaks klassi korraga, sest ma oskasin juba lasteaias lugeda ja kõik mu sõbrad olid klass eespool. 1932 astusin Gustav Adolfi gümnaasiumisse, pärast gümnaasiumi, 1937. aastal, läksin kohe Eesti sõjaväkke.“

1938. aastal astus Saar Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Siis aga tuli juba sõda ja Saksa sõjavägi, koonduslaager ja 1944. aastal põgenemine Soome, et seal vabatahtlikuna Jätkusõjas võidelda.

Juba õige varajases nooruses andis elu Paul Saarele märku, et Soomemaal on tema tulevikus võtmeroll. Pauli isa päästis surmamõistmisest soomlase, noor Paul reisis koolipõlves Soome, leidis sealt kohe sõpru. Ema võttis kostiliseks soome tudengineiu, kellest sai Pauli tulevane naine. Tänu peresidemetele ja hingesugulusele, otsustas Paul ka Soome eest sõtta minna. Osales vabatahtlikuna Jätkusõjas, talle anti seersandi auaste. Tema poeg elab praegu Soomes, Paul ise on seotud soomepoiste tegemistega ja ingerisoome kogudustega.

Vastu tahtmist nõukogude kodanikuks ja Siberi „kõrgkooli”

„Teinekord mõtlen siin, et mis kõik on läbi elatud! Olin üks neist soomepoistest, kes pärast sõja lõppu saadeti Siberisse. Jäin 1944. aastal Soome, kuna seal oli mu pere. Lõpetasin Helsingi Ülikooli usuteaduskonna, kuid 1947. aastal mind arreteeriti ja saadeti tagasi Nõukogude Eestisse. Eestis ordineeriti mind vaimulikuks ja seejärel töötasin Vändra, Tori ning Tallinna Kaarli kogudustes.

1953. aastal arreteerisid KGB mehed mind ja mulle mõisteti kahe päeva pärast 25 aastat Siberi sunnitöölaagris, millele lisaks määrati veel 10 aastat, kuna mul oli keelatud kirjandust ja ma olla teinud nõukogudevastast propagandat. Aastad, mil olin Lääne-Siberi Omski vangilaagris, olid minu jaoks otsekui mingi kõrgkooli teoloogilise teaduskonna erikursused. Panin tähele, et kes seal oli oma lootuse kaotanud, see ka sinna jäi, ega pöördunud enam koju tagasi. Minu usk kandis mind tõepoolest ja andis mulle üha uut jõudu ning lootust.

Pärast tagasitulekut Siberist kodumaale 1956. aastal pidin ootama veel 30 aastat, enne kui sain loa taas Soomes käia. Oma abikaasa Marttaga sain siiski ka Eestis paaril korral kohtuda.”

Praegu on Paul Saar seotud soomepoiste ühingu vaimuliku toimkonnaga. „Soomepoiste tegemistes sain tõsisemalt kaasa lüüa alles 1993. aastast, pärast emeriteerumist.“

Vabadust ei osata praegu eriti hinnata

„1991. aasta augustiputši aegu olin Soomes. Mulle tehti ettepanek Rootsi emigreeruda.

Olin üllatunud. Kuidas?! Ei ole võimalik, et ma jätan maha oma koguduse, oma rahva, oma pere. Minu koht on seal, kus on mu rahvas. Tulin tagasi Eestisse. Õnneks läks meil hästi.

Isamaa-armastus, selle tähendus saab mõistetavaks sunni ja okupatsiooni ajal.

Aastad on läinud, alguses oli laulev revolutsioon ja puha. Aga nüüd vaadatakse, et kust ma rohkem saaks endale, ja üks teenib viiskümmend tuhat, teine peab kolme tuhandega hakkama saama. Ei ole seda mõõdukust, mis inimväärikuse juurde kuulub. Ei ole seda rahvuse õiget tunnet. Jääb mulje, et üldisem on äritegemine, rikas olemine, varanduse tagaajamine. Idee oma vabast isamaast, vabadusest, iseseisvusest, mis võimalused on mul siin elada – seda ei osata õieti hinnata ega sellest ei peeta eriti. Aga ma olen nüüd kuulnud, et see isamaa-armastus ehk veel tuleb, kui meie üleminekuaeg läbi saab.”

Kuidas Hageri kogudus päästis Vabadussõja mälestustahvli

„Tahate, ma räägin teile loo, kuidas Hageri kiriku Vabadussõja mälestustahvel alles hoiti?” küsib Paul Saar prilliklaaside välkudes. Muidugi tahame. „Hageri kiriku altariruumis on mälestustahvel Vabadussõjas langenutele. 1940 tuli tookordne täitevkomitee esimees ja käskis selle „otsekohe ära koristada”. Olid hästi agarad ja viisidki tahvli ise minema. Aasta pärast olid aga sakslased kohal. Kus on mälestustahvel? Keegi ei teadnud. Aga surnuaiavaht teadis, ja nii tuligi välja, et täitevkomitee esimehe laudast, sõnniku alt leiti see tahvel üles. 1941 oli see. Aeg läks. Palju juhtus, aga meie kirikus seisis tahvel endiselt paigas. 1947 võis see olla, kui RSN TK mehed uuesti platsis olid. „Otsekohe koristage minema!” Meil oli koguduses sepp. Tema ütles, et vaadake, mis suur sepanaeltega tahvel seinas on, seda ei saagi seinast ära. Teeme parem nii, et me peidame ta ära. Tehti ettepanek tahvel hoopis krohvi alla matta. Oli seal kuni 1989. aastani.

Siis oli perestroika aeg, muinsuskaitse selts loodi. Need muinsuskaitse noored poisid puhastasid tahvli välja. Siis tuli see eriti külm talv, kus kirik oli koolilapsi täis. Vabadussõjast osavõtnu ja muinsuskaitse seltsi esimees avasid selle tahvli uuesti ja nüüd pole keegi seda enam puudutanud.“

Leidke elule üks mõte

Kui küsisin Paul Saarelt, mida ta tahab tänapäeva noortele südamele panna, siis ütles ta kindlalt: „Leidke elule üks mõte. Kust leida see üks mõte? See oleks nõnda, nagu ma pean maksma sõiduraha, pean sõitma rongiga ja pean vaeva nägema ja kord jõuan lõpujaama. Kes mul vastas on, kus ma lähen, kuhu ma pidin jõudma? Mitte midagi. Kõik. Sured ja valmis ja lõpp, mitte midagi ei ole. Usk on see miski, mis on igapäevastele toimetustele lisaks kaasas. Kristlus annab eluks vajalikud moraalsed, eetilised ja kultuurilised alused.“

PAUL SAAR

Sündinud 7. juunil 1919 Tallinnas

Isa: Tallinna Linnamisjoni Seltsi misjonär, jutlustaja, koorijuht, Patarei vangla hingehoidja Tõnis Saar

Ema: Harku järve äärse Fischmeistri küla Põllu talu peretütar Emilie Saar (neiuna Torbek)

Õed: Luise ja Meeri

Hariduskäik: Ühendatud Usklikute Haridusseltsi Algkool (1932), Gustav Adolfi Gümnaasium (1937), Tallinna Sõjakooli aspirantide kursused (reservlipnik, 1938), Tartu Ülikooli usuteaduskond (1938-1940), usuteaduskonna sulgemise järel TÜ arstiteaduskond (1940-1941), Helsingi Ülikooli usuteaduskond (1944-1947)

Leeritatud 1936 Tallinna Jaani kirikus

Pastoriks ordineeritud: 1948

Teenistusaastad

Vändra ja Tori EELK koguduse õpetaja (1948-1951)

Kaarli kogudus (1951-1953)

Varbla kogudus (1956-1967)

(Karuse ja Hanila koguduse hooldajaõpetaja 1963-1967)

Hageri kogudus (1967-1993), Lääne-Harju abipraost (1972-1989)

Lääne-Harju abipraost (1989-1993)

Petrosovodski/Petroskoi ingeri-soome koguduse hooldajaõpetaja (1979-1992)

Praegune tegevus: Soome Sõjaveteranide Liidu Helsinki piirkonna Eesti Ühenduse juhatuse liige ja vaimuliku toimkonna esimees

Hageri Hooldekodus hingehoidja

Asendab vajaduse korral ka kohalikke vaimulikke

Autasud: Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi orden

Soome Vabariigi Valge Roosi Rüütelkonna I järgu teenetemärk

EELK Eesti Kiriku II klassi Teeneterist

Abikaasad: Laulatatud 25. oktoobril 1942 Helsingis. Abikaasa Kangaslammist Hevonlahtilt pärit soome filoloog Martta Luostarinen. 1961. aastal hukkus Martta liiklusõnnetuses. 1965. aasta 24. veebruaril laulatati Paul Saar Varblas Ingerimaalt pärit eesti soost ökonomisti Niina Adorovaga.

Lapsed: neurofüsioloog Pekka Saar (1945), kirikumuusik ja filoloog Anna Humal (1971)

Lapselapsed: Pekka lapsed Paul Henrikki ja Sonja Tuulikki.

Anna lapsed Arno Gabriel, Marta Auli, Georg Elias ja Henn Kaaleb

Lapselapselaps: Sonja tütar

Nädaline, 22. veebruaril 2008

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)