Esileht » Online » Online artiklid »

24.11 Sisukat lugemist tükiks ajaks

24.11.2007 | | Rubriik: Online artiklid

On raamatuid, mis loetakse läbi ühe õhtuga, ning neid, mille lugemine pakub sisukat olemist pikaks ajaks.

Minu lugemislauda rikastab juba mõnda aega soliidse kaanekujundusega, korralikus köites ja heal paberil teos «Kaunimad laulud pühendan sull’», mille laitmatu välimus on igati kooskõlas sisu — autori endaga.

Maestro Roman Toi värvikas ja soliidne elutee on jäädvustatud nende kaante vahel nii sõnas kui pildis. Eesti eluloolise kirjanduse varamu on nende mälestuste talletamise kaudu oluliselt täienenud.

Estoniast kuninglikku konservatooriumi

Lugemishuvi äratamiseks on kaks võimalust: tsiteerida raamatust «magusamaid» lehekülgi või kirjeldada sellest saadud elamust. Mina valisin viimati nimetatud variandi, sest neljasajaleheküljeline teos on väga sisutihe.

Raamatu sisukorda vaadanud, ei raatsigi korraliku lugeja kombel alustada sissejuhatusest — nii palju põnevaid peatükke ahvatleb lugema. Alustades suguvõsaloost, helgetest lapsepõlvepiltidest Viljandis ja Suure-Jaanis, on samal ajal kiusatus kiigata juba kaugemale.

Lugeja saab teha autori pilgu kaudu ringkäigu sõjaeelses konservatooriumis ja Estonia teatris, marssida Sakala partisanide pataljoni ridades, astuda alma mater’isse, olla noore mehena keset murrangulisi ja ärevaid hetki okupatsioonivõimu tulekul aastatel 1940-1941, leida elu armastuse, käia läbi pagulase teekonna ning jõuda pikkade aastakümnete järel tagasi Eestisse, mis pürib vabadusele.

Kodu-Eesti lugejale annab Roman Toi detailirikka ülevaate võõrsil elavate kaasmaalaste kohanemisraskustest, ellujäämiskoolist võõraste rahvaste seas ning neist traditsioonidest, mis kodust kaasavõetuna on aidanud kindlalt säilitada oma keelt, meelt ja pühendumust eesti asja ajamisel.

Eks meie taasiseseisvuminegi õnnestunud suures osas tänu neile inimestele, kes vabas maailmas elades ei jätnud kasutamata võimalusi oma kodumaa saatuse ja staatuse nimel tegutseda.

Esikohal muusika

Loomulikult on raamatus kesksel kohal muusika — koorilaul ja hulk koore. On ju maestro Roman Toi meile tuntud eelkõige helilooja, dirigendi, kirikumuusiku ja muusikapedagoogina. Samas on selle nimel tulnud elatist teenida väga erinevates ametites liimivabriku raamatupidajast ja spordireporterist enne eksiili kuni klaveriparandaja, organisti ja ettevõtjani ning lõpuks Toronto kuningliku konservatooriumi õppejõuni juba eksiilis viibides.

Niisugune haare teeb lugemise huvitavaks. Raamatust ei leia pelgalt sündmuste ümberjutustust. Sündinut serveeritakse südamlikult väljapeetud huumori kastmes ja analüütilisel tulel parajalt soojas hoituna.

Kuigi teose autor ja peategelane on üks ja seesama isik, jätkub palju ruumi ka neile, kellega koos ta pikka eluteed on käinud. Eriti ilmekas on raamatu lõpus toodud nimede register.

Põnev ja varjunditerohke elu on kogunud pikka nimekirja nii maestro vanemad ja vanavanemad kui Eesti tuntud kultuuritegelased, muusikud ja vaimulikud. Registrisse on aga mahtunud ka maailmas kuulsaid poliitikuid, heliloojaid ja omaaegseid arvamusliidreid. Seega on lugejal autori kaasabil võimalik tutvust teha nii mõnegi aja- ja kultuurilugu mõjutanud isikuga.

See raamat sobib suurepäraselt jõulukingituseks ning pakub kindlasti lugemiselamuse.

KATKENDID RAAMATUST

«Õpetaja Plathil tekkis teinegi mõnus võimalus defineerida stiilide võimsust.

Ühel päeval küsis ta järsku: «Õpilane Martin Linnamägi, kas te seda Linnamäge tunnete, kes värskelt endale Eesti raskekaalu meistri tiitli välja poksis?»

Martin, suur poiss, nagu ta oli, tõusis raskekaallasele sobiva tempoga ja ütles: «Tunnen küll, härra Plath. Mina see olen.» See vastus nagu üllatas meie klassijuhatajat — tema enda klassi poiss!

Aga ta valvas seda osavalt ja pööras kogu uudise hoopis pedagoogikaks, öeldes: «Palun, Linnamägi, kirjeldage meile seda matši, aga saksa keeles.»

Martin otsis siis oma saksa keele tagavara kokku ja vastas: «Ich schlug. Er fiel. Das ist alles.» Õpetaja Plath soovis tublile abituriendile õnne, aga ruttas sealsamas analüüsima stiilide kirjanduslikke variatsioone ning arvas, et Martin oleks vahest võitnud kulla alal, mille nimi on telegrammistiil.» (Westholmi gümnaasiumist)

«Esimese frakkides väljaastumise eel loodigi lipsusidujate toimkond. Neid oli neli-viis meest, kes enne lavaleminekut hädalistele valged kikilipsud ette seadsid. See toimkond haihtus peatselt.

Iga mees õppis selle viguri ise selgeks. Aga klantstriikimine (kraed ja rinnaesised) jäi jäädavalt meeskoori naispere hoolde. Toronto pesumajadele oli see kunst võõras.

Lipsusidumise kunst oli muidugi lapsemäng selle kõrval, kuidas igasuguste petitsioonide ja muude sisepoliitiliste mõtlemisviiside rägastikus ehitada eelsesiva laulupeo kava üles nõnda, et lambad oleksid terved ja hundid söönud. Südamevaluga pidid Tormis, Eespere, Kapid ja teisedki kodueesti heliloojad jääma paremaid aegu ootama.

Meeskooriga olime Villem Kapi «Põhjaranniku» juba eesti publikule imetella toonud, aga mitte veel ulgueestlaste laulupeole — okupatsiooniaegne teos!» (Toronto Eesti Meeskoori tegevusest)

Mart Salumäe

EELK VIljandi Pauluse koguduse õpetaja 

Sakala, 24. novembril 2007

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)