Esileht » Online » Online artiklid »

24.11 Postimees: naistemaias piiskop, homoarmuke ja hüpnoosiseansid kirikus

24.11.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Võimu ja välist uhkust kalliks pidanud sõjaeelne Eesti luteri kiriku piiskop Hugo Bernhard Rahamägi mässis oma armuasjade lahendamisse kogu kiriku ja ühiskonna, jäi aga naiste pärast ikka ilma kõrgest ametist ning mängis ka maha kiriku viimased sõltumatuseriismed, luges vastsest doktoritööst Alo Lõhmus.

Ambitsioonikas teoloog Hugo Bernhard Rahamägi kaitses 1924. aasta detsembrikuus Tartu Ülikoolis enam kui tuhandeleheküljelise doktoriväitekirja, kus jagas karme hinnanguid Eesti ühiskonna moraalsele palgele.

«Mitte loomulikkus, vaid loomalikkus. Mitte sugulise tungi täitmine iseenesest, vaid tema eraldamine oma otstarvest. Mitte asketism, vaid libertinism on tänapäev hädaohuks,» kirjutas Rahamägi oma teadustöös.

Väitekirja teemaks olid eestlaste sündimuse vähenemise sotsiaalsed ja eetilised põhjused ning kirikumehe vastus sellele kõlas lihtsalt: süüdi on üldine vabameelsus, eriti aga seksuaalsed vabadused, rasestumisvastased vahendid ja abordid.

«Religioos-eetiline ilmavaade ütleb meile, et meie vaimu ja hingeelu tähtsam on, kui mõni mõnus silmapilk,» manitses mitte enam esimeses nooruses kirikuõpetaja, kellel oli seljataga kümme aastat abielu oma naise Edithiga.

Vaevalt oskas vahepeal isegi haridusministri portfelli hoidnud Rahamägi sel hetkel kahtlustada, et just karile jooksnud abielu ning süüdistused abielurikkumises saavad talle endale saatuslikuks, kui ta on tõusnud Eesti luteri kiriku kõrgeimale positsioonile, piiskopi ametisse.

Kuidas piiskop Rahamägi viimaks niisugusesse õnnetusse olukorda jõudis, seda analüüsib novembri alguses jällegi Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kaitstud doktoriväitekiri, mille autoriks on EELK Saarte praost Veiko Vihuri.

Vihuri kohaselt oli Rahamäe start piiskopina 1934. aastal väga muljetavaldav. Vastne kirikupea suutis kõigest mõne kuu jooksul teoks teha kirikurahva ammused unistused, nii et ta oleks võinud minna ajalukku erakordselt eduka piiskopina.

Rahamäe ametiaja algus langes kokku autoritaarse riigipöörde ning alanud vaikiva ajastuga. Vastne piiskop oskas muutunud tuuli märgata, pöördudes peagi pärast riigipööret riigivanem Konstantin Pätsi poole sõnadega «armas Eesti rahva isa».

«Kui Päts uskus, et rahvas on haige ja riik vajab tervendamist, siis Rahamägi kõneles kiriklikust bolševismist,» tõdeb Vihuri. Viimase all mõistis Rahamägi koguduste isetegevust ja allumatust, mida oli soosinud 1920. aastatest pärinev liberaalne ja ilmalik kirikuseadus, mis ei teinud EELK-le ühtegi mööndust ega eelist teiste usuühingute ees.

Pätsi hoolitseva käe all muutus see olukord kiiresti. Juba kuu aega pärast riigipööret sätestas Päts, et EELK vaimulike ametiriietust ei tohi kanda keegi peale nende endi. Seejärel tunnistati paljud kirikupühad, sh spetsiifilised luteri pühad riigipühadeks ning mitmel sellisel pühal keelati ilmalike lõbustuste (maskeraadid, ballid, tantsupeod, loteriid jms) korraldamine.

Järgmiseks lahendati EELK-lt omal ajal võõrandatud varade kompenseerimise küsimus ning seejärel sai kirik üldse avalik-õigusliku staatuse.

Viimane saavutus osutus aga kahe teraga mõõgaks. Ühelt poolt sai kiriku juhtkond eesotsas piiskop Rahamäega nüüd laiad volitused allumatute koguduste mahasurumiseks ja taltsutamiseks, teisalt aga muutus peaaegu riigikiriku staatusse tõstetud EELK ise kaitsetuks riigivõimu omakasupüüdliku sekkumise eest oma elukorraldusse.

Kui kalli hinnaga oli kiriku sõltumatus riigile maha müüdud, seda sai Rahamägi mõne aasta pärast omal nahal tunda.

Kirikusisese opositsiooni mahasurumine, kaugenemine traditsioonilisest saksa kirikukorraldusest ning lähenemine Skandinaavia kirikutele tekitas kirikuõpetajate seas paksu verd.

Olukorda ei parandanud sugugi ka see, kui Rahamägi käis välja plaani teha endast peapiiskop ning asutada Eestisse neli piiskopkonda. See kutsus opositsiooni poolt esile süüdistusi katoliikluse jäljendamises, absurdselt suure võimuaparaadi ihaluses ning välise hiilguse tähtsustamises, kirjutab Vihuri.

Hiilgust näis Rahamägi tõesti armastavat. Kirikutegelane August Arumäe näiteks on meenutanud, kuidas piiskop soovis endale autot osta.

«Uus piiskop tahtis ka väliselt hiilata. Ühel koosolekul arutati piiskopile auto ostmise võimalust. Piiskop Kuke ajal ei oleks selline küsimus päevakorda tulnud – tema sõitis kas bussi, rongi või taksoga,» on Arumäe oma mälestustes talletanud. «Võtsin sõna ja selgitasin, et selleks ei ole raha. Rahamägi vaidles vastu, öeldes, et Tampere piiskopil Lehtosel on auto.»

Soodsa võimaluse suure võimutäiusega piiskopi kõigutamiseks andsid viimasel peagi ilmnenud abieluprobleemid.

Piiskopiproua Edith Rahamägi (sündinud 1893) oli 1934. aastal tutvunud 34-aastase pastori Alfred Lepaga ning avastanud, et neil on väga palju ühiseid vaateid. Mõlemad olevat pooldanud rahvaste ja uskude vahede kaotamist ning asutasid oma vaadete elluviimiseks organisatsiooni Kristlik Oma-Abi.
Peagi hakkasid aga levima jutud segadustest ühingu rahaga, ühingu majas korraldatavatest joomingutest ning piiskopiproua ülepea kummalisest suhtest pastoriga.

Ajakirjanik Eduard Laamani mälestuste kohaselt küsinud piiskop talt murelikult informatsiooni oma naise ja pastor Lepa suhete kohta. «Vastasin ärgu kartku, Lepp tema prouat ei armasta,» kirjutas Laaman oma päevikusse. «Ei lisand juure, et Lepp – homosexualist.»

See fakt ei pakkunud aga kergendust, vaid tegi olukorra piiskopile veelgi hullemaks. Peagi selgus, et piiskopiproua sõber pole üksnes homoseksuaal, vaid ka pedofiil ning kohtub proua üüritud korteris noorte poistega. Rahamägi võttis riivatult pastorilt kuueks kuuks vaimuliku õigused ning lasi sisekaitsevõimudel patuse kirikumehe Tallinnast välja saata.

Kuid proua Edith järgnes tollele Tartusse, üürides seni oma käsutuses olnud piiskopliku korteri Toompeal välja tuttavatele lõbusatele välismaalastele – austerlasele Oskar Evaldile ja sakslasele Franz-Joseph Matuschkale. Need esitlesid ennast professoritena, kuid tegelesid peamiselt pummeldamise ja tantsimisega.

Nagu kõigest eelnevast veel vähe olnuks, ilmnes informeeritud kirikuringkondadele peagi, et truudusetuses ei saanud selles abielukriisis süüdistada vaid naispoolt. Kuigi Edithi ja pastor Lepa suhte seksuaalsus oli kaheldav, tekitas piiskopi enda läbikäimine endise piiskopi Kuke 35-aastase lese Melaniega väga üheseid kahtlusi. Just piiskopi himu teise naise järele võiski olla põhjuseks proua Edithi väljakutsuvale sõprusele imeliku pastoriga.

Skandaalsed jutud paiskusid avalikkuse ette siis, kui 1938. aasta detsembris kuulutati välja piiskopipaari lahutuse arutamine Tallinna ringkonnakohtus ning teade selle kohta ilmus ka ajakirjanduses.

EELK praostid kogunesid oma ülemuse juurde ning teatasid, et piiskop ei tohiks lahutada eesmärgiga uuesti abielluda. Rahamäed peatasidki oma lahutusasja arutelu, kuid skandaali kasulikkusest aimu saanud kiriklik opositsioon jätkas piiskoppi taunivate avalduste tegemist.
Vagatsevad pastorid avaldasid ajakirjanduses pikki artikleid, kus arutlesid vaimuliku kutse ja abielulahutuse kokkusobimatuse teemal. Kaheksa praosti tegid avalduse, milles nõudsid piiskopi lahkumist.

Kaheksa praosti petitsioon põhjustas avalikuks tulemise järel tõelise piiskopisõja. Riigivõim, kes oli kiriku võimu ja hiilguse ahvatlusel endale allutanud, otsustas sõtta sekkuda ning kandis piiskop Rahamäe maha. Augustis kommenteeris peaminister Kaarel Eenpalu avalikkuse ees piiskopi naissekeldusi ning nimetas neid põlastavalt rasputiniaadiks.

Sellega olid Rahamäe piiskopipäevad loetud. Piiskopi katsed peaminister Eenpalu EÜSi aukohtu kaudu korrale kutsuda ei kandnud vilja.

Viimase võimalusena kutsus Rahamägi kokku erakorralise kirikukogu ning suutis südaööni kestnud vaidlusega veenda seda end toetama, kuid protestihääled ei vaibunud ja 14. septembril 1939 peatas peaminister Eenpalu nii Rahamäe kui kogu kirikujuhtkonna tegevuse.

Nüüd leidis ka abielukriis oma loomuliku lahenduse. Rahamägede abielulahutus läks uuesti käima ning lahutus saadi juba 1940. aasta 6. veebruaril. Neli päeva hiljem abiellus Rahamägi Melanie Kukega.

Õpetaja Jaan Kiivit on aga meenutanud, et juba ammu enne piiskopiks saamist oli Rahamägi kirikus läbi viinud hüpnoosiseansse, kus meedium oli talle tulevikku ennustanud. Rahamägi oli seansi käigus kuulda saanud, et teda ootab ees piiskopiks saamine, kuid see amet piirdub vaid mõne aastaga ja tipneb raske ja segase lõpuga.

«Tema järgnev käekäik tuletas mulle seda ennustust mitmel korral meelde ja mul on praegugi õudne mõelda, kuidas ennustus on nüüd täide läinud meie silmade ees,» kirjutas Kiivit ühes erakirjas.

Postimees, 24. novembril 2007

 

4 Kommentaari artiklile “24.11 Postimees: naistemaias piiskop, homoarmuke ja hüpnoosiseansid kirikus”

  1. Uudishimulik ütleb:

    mis sellest Rahamägist siis ikka sai? Mis õudne lõpp? Võttis kifti või?

  2. x ütleb:

    punased lasid maha …

    ja muidugi on häbiväärne, et Postimees Vihuri doktoritööst sellise seebika valmis kirjutas – ja et Eesti Kirik selle ka oma veebis avaldas …

  3. Manitseja ütleb:

    moraal kogu sellest loost on ikka see, et olgu sul raha või terve mägi, õnne selle eest ikka osta ei saa.

  4. Margot ütleb:

    Eks kurat ju ole ikka rohkem nende kallal, kellelt on midagi võtta. Ja mida ta taga ajab? Eks ikka hinge, mis on vaja Jumala käest varastada.Kus on palju Jumala õnnistusi, seal on ka kurat väga agar varastama, valetama ja tapma. Aga kuradit yksi syydistada pole ka õige, sest tema tegutseb siin ilmas ju Jumala enda loal. Tal on justkui lakmuspaberi osas kogu õnnistusloos. Jumal teeb kogu aeg sõelumist, et valituid leida ja puhastada, nagu puhastatakse kullamaaki tulega puhtaks ja sobivaks kullaks. See käib ka täna. See käib kõigi kohta, mitte ainult kõrgetel kohtadel olevate vaimulike ja pastorite kohta.

Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. (Lk 10:16)