Esileht » Online » Online artiklid »

22.12 Tormas jälle päris oma õpetaja

22.12.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Maaleht käis detsembri hakul oma 240ndaid jõulupühi vastu võtva Torma kiriku 28nda õpetaja Mehis Puparti jutul.

Torma kiriku juures valitseb sügav talvise keskpäeva vaikus. Külmad tuuleiilid kihutavad valgeid lumemadusid siia-sinna. Tuulest viidu on ka ainus, mida pilk suudab väljas liikumas püüda. Telefonis vastab kirikuõpetaja siiralt soe ja südamlik hääl. Sarnane on ka ta pilk ja käepigistus, kui me keset iile kokku saame. Just niisugune mees, kellena helgetes kujutlustes kirikuõpetajat nägema kipud.

Tükk maad taeva poole

Vägev võti avab kriginal kiriku päevinäinud ukse. Ja kui väljast paistab pühakoda üsna väsinud ja vaevatud, on seestpoolt pilt palju heledam ja valgem.

Muidugi mõista pole see Torma esimene kirik, vaid teadaolevatel andmetel järjekorras juba neljas. Praegusele kirikule pani algtõuke keisrinna Katariina II 1764. aasta suvel ringsõidul oma Läänemere provintsidesse. Tagasiteel Tormas vahetati vaid kohalikus postijaamas hobuseid. Ent midagi jäi ka mööda tuisates meelde.

Mustvee lähedal Ninasi postijaamas hommikust süües päris valitsejanna talle parajasti seal end esitlenud Torma kuulsaimalt kirikuõpetajalt Johann Georg Eisenilt: “Kelle see inetu vana kirik oli, 20 versta eespool, kust ma mööda sõitsin?”

Kuulnud, et see ongi pastor Eiseni kirik, soovitas keisrinna Liivimaa kindralkuberneril Browne’il uue kivikiriku ehitamisega kiirustada.

Sel soovitusel oli käsu tähendus. Juba järgmisel aastal hakatigi ehitusega pihta ja 1767. aasta rukkimaarjapäeva paiku leidis aset õnnistamistalitus.

Ronime mööda kägisevat puutreppi, väike skepsis hinges, tükk maad taeva poole – kiriku 1775. aastast pärinevat kella vaatama. Sedasama, mille kallal olid “Kevade” filmis Lible ja Tali. Kui vaatamised vaadatud, annab Mehis Pupart midagi ka kõrvale, tõmbab nöörist ja kell saab hakkama sellise pauguga, et mulle meenub, nagu oleksin kusagilt lugenud kellameestest kui halva kuulmisega inimestest.

Torma kirikuhoonet vaevab sama häda, mis nii paljusid Eesti imelisi maakirikuid – talvel pole võimalust neid kütta. Nii peab ka Torma väike kogudus oma talviseid jumalateenistusi pastoraadihoones. Soojus saabub kirikusse alles jõululaupäeval koos kümnete ja sadade inimestega, kes võidu küünaldega kirikuhoone oma hingede ja kehadega soojaks kütavad. Sellise soojusega, mida tunda saab vaid korra aastas.

Kalmistul käime Eesti iseseisvuse alustalade asetaja Carl Robert Jakobsoni isa Adami haual. Äsjasadanud ingelvalge lume taustal näivad hauasambad ja ristid vanal kalmistul tõsisemate ja süngematena. Külm hakkab tasapisi lausa hinge näpistama, kui käime Mehis Puparti kannul läbi tema eelkäijate kalmud. Mõned neist kääbastest on juba lausa maaga tasa, ent hauatähised püsivad küllap kellegi hoolitseva käe toel veel vaprasti püsti.

Torma kalmistul üllatab selle esmakordset külastajat 1889. aastal sisse õnnistatud kabelihoone, mille kohta tänapäeval Oravaise sõpruskoguduse liikmed ütlevad, et see olevat väliselt Vaasa toomkiriku minikoopia.

XIX sajandi esimestel aastatel ehitatud pastoraadihoone on suur ja avar. Tagasihoidlik välimus peidab endas kohati lausa euroremonditud siseruume. Abistajaiks jällegi soomlased, kes nähtavasti on võtnud nõuks eestlaste usku maksku mis maksab ülal hoida.

Eriti viimase peal väljanägemisega on köök ning vannituba. Ja tahtmatult mõtled meestele, kelle sammud neis ruumides on kõmisenud ja kus nüüd astud sa ise: Adam Jakobson, tema kuulsad pojad… Ning muidugi teinegi tuntud Torma mees: Georg ­Schultz-Bertram ise.

Seinal ripuvad Torma eestlastest pastorite pildid, meeste, kellest igaühe kohta oskab ajaloolase hingega Mehis Pupart jutustada pika ja põhjaliku loo.

Kusagil maja südames hoovab muidu kõledavõitu hoones ilmeksimatult äratuntavat ning sooja koduhõngu. Ning pole ka ime – Saaremaalt on külla sõitnud kirikuõpetaja ema. Et siia “maailma teise otsa” pagenud pojal kümmekond päeva silma peal hoida.

Usk justkui haigus

Köögis istume kohvitassi äärde ja kuulame tormalaste hingekarjase juttu tema elust ehk sellest, mis ta siia tõi. Mehis Pupart on nimelt elupõline Saaremaa mees (tema ütleks elupöline), sündinud ning koolis käinud Kuressaares.

Pärast kooli tudeeris Tartu Ülikooli kaugõppeosakonnas seitse aastat ajalugu. Just Tartus käies hakkaski huvi tundma usuasjade vastu, kiindumuse süvendajaiks sõbrad Madis Palli ja Eduard Pulst.

“See oli sisemine kutse, mis paugupealt küll ei tekkinud. Öeldakse, et usk on justkui haigus, mis vanemate juures kadudes lööb lastes jälle välja. Minu isapoolsed vanavanemad olid sügavalt usklikud inimesed, vanemad jäid Vene ajal kirikust eemale. Vanavanemad palvetasid minu ja mu venna eest. Kui olin väike, jutustas vanaema mulle piiblilugusid. Keskkooli ajal lugesin juba ise piiblilugude raamatut.”

Tollal oli Kuressaares kirikuõpetajaks tuntud teoloog Joel Luhamets. “Hakkasin tema juures kirikus käima. Õpetaja jutlused ja tema sõbralik olek avaldasid mulle mõju. 1985. aastal ristis ta mind ja leeritas.”

Igatahes leidis 1990. aasta Mehis Puparti juba Tallinnas usuteaduse instituudis. “Mis tol ajal oli veel Toomkiriku taga väikeses hoones. Pool aastat olin ka Kuressaares kirikumeheks – süütasin enne teenistuse algust küünlad, vahel lõin ka kella, tegin kiriku uksed lahti, panin valmis armulaua elemendid… Siis hakkas mõte liikuma ka sinnapoole, et ühel päeval ise ka kirikuõpetajaks saada.”

Ent ka ajaloolase amet polnud talle võõras – kolm aastat oli ta enne seda jõudnud töötada Mihkli talumuuseumis nooremteadurina. Mehis Pupart ei välista, et kunagi võib temast ka ajalooõpetaja saada

1991. aasta lõpus tekkis Mehisel võimalus minna hingekarjaseks Sõmera suurde hooldekodusse 19 kilomeetri kaugusel Kuressaarest. “Tol ajal suhtuti ususse teisiti kui praegu. Algul olin tööl poole, seejärel kolmveerand kohaga. Seal olin ma siis 13 aastat ja kaheksa kuud. Minu lahkudes oli Sõmeras 367 elanikku kõikjalt Eestist, millega hooldekodu kuulus Eesti suurimate hulka. Neist oli umbes 200 psüühiliselt haiget, sada alaarenguga inimest ning poolsada vanurit.”

Pool Mehise tööajast kulus hingehoidlikele vestlustele, matustele… Enamik inimesi sai seal kiriklikult maha maetud. Siis olid veel palvetunnid vanadekodus, hardushetked nõrgematele. 2002. aasta 30. novembril pühitseti hooldekodus sisse ka kirik. See püstitati poolteise aastaga soomlaste ja hollandlaste abiga.

Mehis Pupart ei eita, et töö säärases asutuses võib mõjuda mõneski mõttes rusuvalt. “Samas läks elu seal kogu aeg ülesmäge. Sealsed inimesed on väga tänulikud, kui neile tähelepanu pööratakse. Nagu üks hoolealustest mulle ütles: hea, et sai juttu ajada, muidu hakkad iseennastki puuhaluna tundma. Ning nende usk on siiras ja lapsemeelne.”

Ära tuli Mehis Pupart Sõmerast siis, kui tundis, et on seal end ammendanud. “Et tahaksin teistlaadi tööd ka teha. Usuteaduse instituudi lõpetasin diakonina 1999. aastal, 2001. aasta augustis ordineeris mind õpetajaks tollane peapiiskop Jaan Kiivit.

2006. aastani teenisin Sõmera töö kõrval juba ka kogudusi, pidasin matuseid, viisin läbi jumalateenistusi. Seda kõike peamiselt Kuressaare koguduses.”

Miks just Tormasse?

Kust tuli tõuge just Tormasse tulla? Kas veetles ajaloolast paiga minevikuhõng? “Seda muidugi ka. Aga põhjus oli lihtsalt ka selles, et Saaremaal olid kõik kohad kinni. Siis hakkasingi oma paika mandrilt otsima. 2006. aasta algul kuulutati Eesti Kirikus, et Torma kogudus otsib õpetajat. Teatasin siis endast ning osutusin ka ainsaks kandidaadiks.”

Ometi polnud asi sugugi lihtne. Diplomi ja ordinatsiooni kõrval pööratakse kirikus suurt tähelepanu sellele, kes kuhu sobib. Kas sul on elukoht koguduse lähedal? Kas saad tulla koguduse juurde elama? Kas sobid suure koguduse õpetajaks või passib sulle väike hoopis rohkem?

Torma koguduses on praegu liikmeannetajaid 177, keskmise vanusega 65 eluaastat. See on Eesti luterlike koguduste hulgas täpselt keskmine suurus.

Enne ametisse astumist tuli Tormas läbi teha vajalik proovikuu. “Mind võeti hästi vastu ning koht meeldis mulle ka – siin on hea aura.” Küllap aitas kaasa ka asjaolu, et alates 1992. aastast polnud tormalastel n-ö päris oma hingekarjast olnudki – olid asendusõpetajad

Tormas on Jõgeva maakonna suurim põhikool – 170 õpilast. Advendiajal on Mehis Pupart kooli esinema kutsutud. Kohalikud koolilapsed moodustavad ka kirikuga käsikäes töötava pühapäevakooli, mille liikmete armsaid joonistusi kodukirikust võis tillukese näitusena näha kirikuukse siseküljel. Mullu käis selles koolis 14 last, sel aastal on järele jäänud kaheksa.

Ehk sama palju, kui värske õpetaja oma esimesel tööaastal ristima pidi. Samas tuli pidada 24 matust. Leerilapsi oli mullu kolm, tänavu kaks. “Siia soovivad end matta lasta ka Tormast ammu eemal elanud inimesed. On nimelt nii vana ja väärikas kihelkond.”

Kuidas suhtub Torma inimene usku? “Teenistustel pidevalt käijaid on kolmekümne ringis.”

Kas elu on praegu liiga hea, et inimene kiriku poole pöörduks? “Linnakogudustes käib kirikus hoopis rohkem inimesi kui maal. Maal on kirikuskäijate hulk igal pool umbes samasugune kui Tormas. Probleem on kindlasti ka selles, et bussiliiklus on siinkandis tunduvalt halvenenud. Ning nii imelik kui see ka pole, sai Vene ajal inimene palju hõlpsamini kirikusse.”

Torma kogudusse kuulub aga liikmeid mujaltki kui ainult Torma vallast, siia tuleb inimesi Avinurme vallast Ulvi kandist ning teisestki naabervallast ehk Saarelt.

12 000 – 2000 – 400 – 177

Ent pöördugem korraks võrdluse mõttes tagasi kaugetesse, imelistesse ja headesse aegadesse. Nimelt kuulus XIX sajandil Torma kogudusse tervelt 12 000 inimest! 1964ndaks oli see arv kahanenud 2000 peale, Illar Hallaste ajal 1983–1985 400-le…

“See näitab omal ajal ristitud-leeritatud vanema põlvkonna kadumist. Nõukogude ajal üles kasvanud põlvkond on kirikust kahjuks võõrdunud. Tolleaegne ajupesu on hakanud oma vilju näitama. Ning inimeste uuesti kiriku juurde toomine võib võtta aega aastakümneid. Kui just vahepeal mingi ärkamine ei teki. Nagu kunagi vennastekoguduse liikumine või hiljutine taasärkamisaeg.”

Ometi teeb Mehis Pupart oma tööd usus, et inimesed üha enam taas kirikutee jalge alla võtavad. Head meelt teeb, et kohalikud inimesed suhtuvad õpetajasse respektiga, päris-ateiste võib siinkandis harva kohata.

Muidugi tuleb õpetajal kokku puutuda ka hoopis maisemate muredega: kiriku põrandasse on ilmunud vamm, katus hakkab hädasti vahetamist vajama. Tuleks teha projekt, et koostöös muinsuskaitsega vahetamisega peale hakata. Muresid on nõnda palju, et neist vabanemiseks tuleks vist küll kõik ülejäänud elupäevad Tormale anda. Kui sellestki piisab.

Kas õpetaja selleks valmis on, ei tea ta praegu isegi öelda. Igatahes lahkumise mõtet pole pähe veel tulnud.

Üksi muidugi õpetaja palju ära teha ei jõuaks. “Suureks abiks on koguduse juhatus, mille eesotsas on juba 14ndat aastat Peeter Keil, kohaliku põllumajandusosaühisuse peamehhaanik.”
Ent peale selle on õpetajal ka eraelu… on purunenud abielu, on 13aastane poeg Saaremaal. Kas jõulude ajal tuleb ta ka isa vaatama? Mehis Pupart raputab pead.

Pilk rändab aknale. Väljas on laskumas tontjas pimedus. Küsimused on küsitud ning aeg lahkuda.

Maaleht, 19. detsembril 2007

Üks kommentaar artiklile “22.12 Tormas jälle päris oma õpetaja”

  1. kaugelt ütles:

    Jõudu.väge, Jumala õnnistust, hea ametivend. Õnnistatud jõuluajajätku ja head uut aastat.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)