Esileht » Online » Online artiklid »

22.12 Minu lapsepõlve jõulud kestavad praegugi veel

22.12.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Minu lapsepõlve jõulud olid praegustest lumerohkemad. Mäletan, et kui koolist tulin, olid mul karupüksid ja viltsaapad jalas, seljas soojad riided, sest õues oli väga külm.

Jõulupühadeks valmistuti meie kodus ikka ja ma ei mäleta, et keegi oleks kõvasti kardinaid akendele ette tõmmatud. Kui ma hommikul kooli läksin, siis ma teadsin, et täna on jõululaupäev, õhtul on kuusk ehitud ja laud kaetud. Minu lapsepõlve jõulude ajal oli kingikott ukse taga, aga enne seda, kui kingikott ukse taha jõudnud, ma ikka uurisin, et kas ta on juba käinud või ei ole.

Kingid olid ju lapsele ikka olulised. Kingipakkidest mäletan ma ühte suurt karu, mis oli minu kaaslaseks üsna suurekssaamiseni välja. Ma arvan, et alguses oli karu suurem kui mina, mõne aja pikku hakkasin karust suuremaks kasvama, aga kallimaks jõulukingiks ta mulle jäi.

Kotis oli ikka igaühele kingitusi ja kõik lunastasid neid laulude ja salmidega. Mul oli üks jõulusalm, millega ma olen püüdnud tänaseni hakkama saada: “Pehmet lund ju sajab väljas, puud kõik hõbehelbetes…” Hiljaaegu sattus mulle kätte üks eestiaegne emakeeleõpik ja seal oli see luuletus sees. Sellel aastal lugesid seda salmi minu klassi lapsed.

Jõululaud oli meil ka ikka eriline: tavaliselt oli seapea ja juurviljad seal ümber ning toit jäeti ööseks kindlasti lauale. Õhtul, kui me perega koos istusime – meil oli nurgas vana raadiokrapp ja sealt tuli vahel läbi pragina ja ragina midagi jõululikku, see võis olla mõni Soome raadiojaam. Aga vanaema oli see, kes meile luges ikka ette ühe piibliloo.

Väiksena ma kirikuskäimist ei mäleta, aga koolilapsena võeti mind alati kirikusse kaasa. Meie kodukirik Tallinnas oli Jaani kirik.

Jõulud on nüüdseks muutunud küll ilmastiku poolest, sest harva on valgeid jõule. Ma mäletan, et lapsepõlves oli detsembrikuu juba talvekuu ja oli ka tõsine pakane. Lumi oli maas. Kindlasti ei olnud minu lapsepõlves linn sellises välises säras, kuid nii jõulukirik kui -laulud on ikka olnud samad. Kas nad peavadki muutuma? Ma arvan, et jõulud vist ei peagi muutuma. Jõulud on jõulud läbi aegade. Kõige tähtsam on jõulutunne ja selle olen kaasa toonud oma lapsepõlvest.

Minu esimene jõuluteenistus oli kümme aastat tagasi Kihelkonna kirikus. Olin siis diakon ja teenisin koos oma mentori Elmar Reinsooga. Sellest teenistusest on jäänud mulle kordumatu elamus. See oli esimesel pühal, mis toob meile sõnumi: Kristus on sündinud! Minu meelest on kõik esimese püha teenistused imeilusad.

Jõululaupäev on ju ootusepüha, see on niisugune, kus on ärevus, ootus õhus, aga esimesel pühal on rahu maa peale saabunud. Inglikoorid on tõesti igal pool laulmas.
 

Kõige rohkem teenistusi, ka jõuluteenistusi, olen pidanud Jämajas, mis on kirikuhoonena selline kodune, armas ja lihtne. Me oleme pannud viimastel aastatel vana pastoraadihoone juurde tuled, seal on ka saksa sõduri haud, kus oleme süüdanud küünla. Haual on selline puurist, mida siin Saaremaal on palju. Neid ei märkagi alati.

See on sümboolne. Eriti ilus on, kui tulla õhtul kirikust välja, siis tundub, et pastoraadihoones on eluvaim sees, ta on valguses, seal taga see põlispark… See on omamoodi sümboolika selle maailma ja tänase päeva kohta – meil on teatud mõttes siiski palju asju varemetes, kuid neis varemetes on ometi ka valguse- ja lootusekiir.

Tihti öeldakse osa inimeste kohta, et nad on jõululaupäeva-usku. Las nad olla, hea, et nad jõuluajalgi kirikuukse üles leiavad. Minu meelest on tänases päevas pimeduses need, kes seda kirikut nii väga pelgavad, et sellest kaarega ümber käivad. Sellist suhtumist tänapäeval kohata on hirmus, aga seda on siiski olemas. Isegi kui inimene on veendunud ateist (see on ka usk mitte uskuda), peaks tal palju enam olema tolerantsust. Kirikut võib ju kaema tulla ka niisama, kultuurihuvist. Jõululaupäeviti on ikka kirikud inimesi täis ja see on ilus.

Enne jõule teeb aga minu hinge haigeks see, kui juhtuvad õnnetused noorte inimestega. See on valu meile kõigile, rääkimata omastest-lähedastest. Me oleme liiga väike rahvas, et noori inimesi kaotada. Me aeg siin on ju imeüürike.

Inimesed peaksid jõulurahu kandma hinges ja südames, et seda jätkuks igasse päeva. Et ei murdutaks nii kergesti. Et ei lastaks selle maailma kurjusel ennast võita. Et inimestel oleks jaksu seista. Ja vastu pidada.

Tahan öelda ka seda, et jõulud peaksid jääma ennekõike perepühadeks – nagu need olid minu lapsepõlves -, ärgu need tehku kellelegi haiget. Ka asutused võiksid oma pidustusi rahulikumalt võtta. Jõuluõhtu ei tohi tuua pisaraid ühtegi perekonda.

Anu Konks
kiriku- ja kooliõpetaja

Oma Saar, 22. detsembril 2007

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)