Esileht » Online » Online artiklid »

22.12 Head kaaslinlased ja kõik valgamaalased!

22.12.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Pühad on uksest sisse astumas ja aastalõpu liginemist mõõdame juba päevade ja tundidega. Nagu sellistel aegadel ikka, teeme kokkuvõtteid ja püüame aasta jooksul alustatule vähemalt mingisugusegi joone alla tõmmata. Mäletan juba lapsepõlvest õpetust, et jõuluks tuleb kõik võetud võlad ära maksta, sest muidu polevat midagi parata, kui terve uus aasta kulub nende tasumisele.

Koos kalendriaastaga saab mul endalgi täis terve aasta taas kodumaal elamist ja Valgas teenimist, pärast pikka aega võõrsil viibimist. Muidugi mõtlen juba praegu, pühade-eelse askeldamise ja ettevalmistuste sagina vahel palju sellele, mis on aastaga mu elus muutunud ja mida olen suutnud korda saata. Mõtteid ja tundeid on mitmesuguseid ja väga erinevaid.

Ühelt poolt on tõsi, et ma pole kordagi aasta jooksul pidanud vastama jaatavalt küsimusele, kas olen mõnikord ka kodumaale ja Valga linna tulekut kahetsenud. Õnneks mitte. Kätt südamele pannes võin tõdeda, et kogu aasta tundub olevat möödunud kui üks pikk pidupäev ja pühadeaeg. Ilmselt on kaugelkäimisest vähemalt nii palju kasu olnud. Saan nüüd palju paremini aru, miks ajast aega on kõige ilusam isamaaluule kirja pandud eksiilis elades. Olen lihtsalt rõõmus, et ei pea seda enam ise tegema.

Teisalt on muidugi põhjust kratsida kukalt mõeldes, kas olen suutnud oma linnas ja koguduses ka mingeid nähtavaid, põhjalikke ja olulisi muutusi esile kutsuda. Sellele mõeldes meenub kolme aasta tagune jõululäkitus piiskopilt, kelle alluvuses tol ajal kirikuõpetaja ametit pidasin.

Ta kirjutas nõnda:

Oma pahadel päevadel mõtlen, kas kõik, mis ma teen, üldse kellelegi korda läheb. Minu jutlused ei pööra kedagi usule, minu sekkumine ei lahenda konflikte kogudustes, minu kirjad kuberneridele ei peata surmanuhtlusi, isegi oma poja innustamisega pole ma teda seni saanud kirikus käima. Lahendus suurematele probleemidele, nagu sõja lõpetamine Iraagis või ideoloogiliselt lõhestatud rahvuse ja teoloogiliselt lõhestatud kiriku koos hoidmine, tunduvad olevat kättesaamatus kauguses. Iga päev aidsi surevate laste hulk paneb mind lausa nutma.

Seda kõike nentides ütles aga piiskop siiski, et jõuludele mõeldes pole tal tahtmist kurta. Seetõttu, et Jumala vägi saab avalikuks sündmuste läbi, millele me neil päevil mõtleme. See teeb võimatuna tunduvad asjad tõelisuseks. Vaid mõte sellest, et maailma Looja tahab inimeseks saada ja kogu inimeseks olemise vaeva enda peale võtta, ületab meie kujutlusvõime piirid.

On ime, et neitsi jääb lapseootele. Veel suurem ime on minu arust aga, et Joosep ei saada seepeale oma pruuti minema. Seda on rohkem, kui meie oskame ette kujutada. Kuigi paljud ei usu, et kõik nõnda toimus, kõneleb see lugu selgelt, milliseid uskumatuid asju võib Jumal teha, et näidata oma armastust meie vastu.

Samal aastal, kui piiskop kirjutas läkituse, millest juba pajatasin, kirjutasid ajalehed ühes vahakujude muuseumis välja pandud jõulusõimest. Põhjus, miks lugu ja pilt sellest sõimest olid arvatud lehtepaneku väärilisteks, oli asjaolu, et kõik jõuluevangeeliumi tegelased Jeesuse sõime ümber olid tolle aja tuntud avaliku elu tegelased. Näiteks oli karjaste hulgas näitleja Hugh Grant ja hommikumaa tarkadeks olid riietatud president George W. Bush ning peaminister Tony Blair.

Muidugi küsiti ja vaieldi siis, kas nii sobib esitada püha jõulusündmust? Paraku on tehtud nii varemgi kristlikus kunstis, läbi aegade. Meil pole vaja küsida, kas meie aja inimesed, kaasa arvatud meie ise, sobime jõululoo tegelasteks või mitte. Meil ei ole vaja pärida ei enda ega kellegi teise väärtuse või väärikuse üle. Mõte on selles, et kuitahes head või halvad me ka oleks või poleks, Jumal on Jeesuse sündimise läbi juba tulnud meie hulka ja nõnda teinud ise meid kõiki selle loo kaastegelasteks.

Ta on meie keskel, tänapäeva inimeste seas samamoodi kui kord ammu Petlemma karjaste ja hommikumaa tarkade juures. Ta on täpselt samasugune täna, kui ta oli kaks tuhat aastat tagasi. Imed juhtuvad tänapäeval samuti kui tollal. Seepärast ei ole meil vaja muretseda oma suutlikkuse või tegude tulemuslikkuse üle. Me ei pea kartma, et ei tule toime ees seisvate ülesannetega. Me ei pea kohkuma, vaadates maailmas toimuvat.

Armastus on ilmutanud meile ennast jõululapses, kes on meie juurde elama asunud. Ta on meid endaga ühendanud ja meid oma lasteks võtnud. Ta vaatab meie üle ja kannab meie eest hoolt. Ta muudab seeläbi meid endid ja kogu meie elu. Meie osa on vaid teda vastu võtta, teda kuulutada ja teenida. Ainult teda vastu võtnud inimeste läbi saab ta uueks teha ka meie aja ning maailma, meie aasta ja meie linna.

«Ärge kartke,» ütles ingel jõuluööl karjastele ja ütleb täna ka meile, «sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.»

Olgem siis julged ja rõõmustagem, et imed sünnivad ka meie ajal ning meie elus seetõttu, mis kord kunagi väga ammu on aset leidnud Petlemmas. Soovin teile rõõmu ja rahu jõulupühadeks ning peagi algavaks aastaks!

Teie õpetaja Heino Nurk

Valgamaalane, 22. detsembril 2007

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)