Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

21 aasta järel taas Petseris

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Viimati käisin Petseris 21 aastat tagasi, kui kõik oli veel üks suur NSV Liit. Nüüd (11. septembril) oli väga huvitav minna uuesti ja pidada jumalateenistus Petseri eesti kirikus – kirha,  nagu ütlevad kohalikud. Sain teada, et tserkov käib ainult õigeusu kiriku kohta. Kirha meenutab arhitektuurilt väga Tapa kirikut – mõlemad on samast ajastust.
Elmet Vaaksi kutsel me Venemaale saime. Tema on see tubli mees, kes on südameasjaks võtnud suviti korraldada Petseris kontserte. Ja oli tore näha, et kohalikele venelastele meeldib väga orelimuusika: kontserdiks, mille mängis Külli Erikson, oli kohale tulnud umbes 100 inimest. Näis, et eriti meeldib Bach, Johann Sebastian muidugi.
Pärast ütles üks daam ennast lausa Moskvast olevat, läbisõidul. Ka talle meeldis väga nii teenistus kui ka kontsert. Jumalateenistuse pidasin eesti keeles, ainult lektsioonid ja jutlus olid mõlemas keeles.
Mõned noored venelased ronisid pärast kontserti üles orelirõdule, kus Külli näitas neile seda pilli lähemalt. Huvi oli suur. Kriisa orel on võimas ja sobib kirikusse imehästi, kuigi pill vajaks remonti.
Vastuvõtt oli üldse väga soe ja mugav. Linn on 20 aasta taguse muljega võrreldes arenenud. Loomulikult külastasime kloostrit, mis on nagu riik riigis ja mille mõju on tunda üle ümbruskonna. Kloostris oli hea olla nagu sellistes paikades ikka.
Järgmisel päeval sõitsime ka pisut ringi, külastasime Irboska iidse kindluse varemeid. Linnusemäelt avaneb võrratu vaade kaugele ja seal lähedal on pühad allikad, mis voolavad järvekesse, kus ujus luigeperekond.
Keegi oli jätnud paadisillale koti kuivanud saiaga; söötsime neid julgetele lindudele. Kaskede all seisis valge habemega starik – täielik vene rahvusromantika! Pärast hotellis lahkumislõunal pidasime juba plaane järgmiseks suveks.
Petseri kogudust on teenimas käinud mitmed vaimulikud Eestist. Näiteks Mart Jaanson, Leevi Reinaru, Kristi Sääsk, Markus Haamer, rääkimata Võru praostkonna vaimulikest.
Kuid soovitan huvilistele julgelt Petserisse sõita, te ei kahetse. Kohalik venelane on avala hingega, kui ta näeb, et sinagi oled seda. Pealegi on suhtumine svjašennikusse alati kuidagi eriline, olgu ta pealegi kirhast.
Muide, mulle öeldi, et nõukogudeaegseid migrante ei sallitud ka seal. Need olla nüüdseks juba kadunud ja jäänud ainult püsielanikud. Poliitikat pole sinna sugugi tarvis, kuigi linnapargis seisab endiselt Lenin. Inertsist, ütles Elmet. Tundsin, et tal on õigus.

Meelis-Lauri Erikson
,
Kadrina koguduse õpetaja