Esileht » Online » Online artiklid »

21.04 Jannseni kirikud ja pastor Schultz

21.04.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Kuigi Johann Voldemar Jannsen asus Pärnusse tööle kooliõpetajana, oli ta väga lähedalt seotud Pärnu luteri kirikutega. Need olid saksakeelne Nikolai ja maakeelne Eliisabeti kirik ning vennastekogudus peale selle.

 

Eliisabeti kirikTöö tõttu oli Jannsen rohkem seotud Eliisabeti kirikuga, sest selle pastorit Ernst Wilhelm Woldemar Schultzi võis lugeda tema otseseks ülemuseks või vähemalt ta kooliõpetaja töö hindajaks ja järelevaatajaks kohapeal. Aga Jannsen oli seotud Nikolai kirikugagi, juhtides näiteks käsitööliste õpipoiste pühapäevakooli. Selle ülesande pani Jannseni õlule Nikolai koguduse ülempastor Johan Heinrich Märtens.

 

Nii jagas see väliselt vaga ja seesmiselt nii väga vagaduse poole püüdlev mees end kooli ja kahe kiriku koguduse ning vennastekoguduse vahel.

 

Koolitöö ja kirikukohustuste kõrval hakkas Jannsen üsna kohe pärast Pärnusse tulekut juhatama siinseid laulukoore, kuhu pidulikumatel puhkudel tuli laulma paremaid lauljaid Vändrastki, Jannseni eelmisest elu- ja töökohast, kus ta samuti kihelkonnakooli õpetaja ja köstritöö kõrvalt koorijuhina üles astus.

Oma koorilauljatega esines Jannsen nii Nikolai kui Eliisabeti kiriku pidulikel teenistustel ja aupäevadel.

Seega oli lausa enesesalgamine, kui Jannsen Pärnus veedetud esimese aasta järel kirjutas, et ta on täiesti teenimatult jumala armust sel Pärnu esimesel aastal osa saanud, sest pole midagi korralikult teinud. Jannsen kirjutas järgmist: “… ilma igasuguste teeneteta ja ainult selgest armust elasin ma selle aasta ja elan veelgi Pärnus.”

Jumalasõnaga käsikäes

Jannseni päevikuid lugedes saab üsna varsti selgeks, kui suur osa oli Jannseni elus piiblil ning kui palju aega veetis Jannsen pühakodade seinte vahel. Sealjuures paistab, et Jannsen veetis jumalale pühendatud aega meelsamini saksa koguduse Nikolai kiriku seinte vahel kui Eliisabeti kirikus.

Kui jumalateenistused tegi Jannsen reeglina kaasa Eliisabeti kirikus, kuulates oma ülemuse pastor Schultzi jutlusi, arvustades neid isegi oma päevikus (enamasti kiitvalt ja teenekale pastorile alt üles vaadates), siis oma hingehädasid läks Jannsen ravima Nikolai kirikusse. Sinna viis ta oma lapsi ja istus üksi jumalateenistustevahelisel ajal kirikuvõlvide all ning küllap mõtiskles iseenda ja ligimeste üle.

Tänapäeval võib sellist tegevust ilmselt aja surnuks löömiseks nimetada, nagu kontserdil või raamatukogus käimist, mida vabandab ainult see, et meeldiv on ühendatud kasulikuga.

Jannseni Nikolai kiriku lembuse põhjus pole ilmselt Nikolai kiriku keskajast pärit arhailises ja baltisaksa rikkusest tulenevalt Eliisabeti kogudusest peenemas ning rikkalikumas kirikuvaras, vaid hoopis Eliisabeti pastori Schultzi karismaatilises isiksuses.

Mõnikord jätkus Jannsenit lausa kahte kirikusse korraga.

Palmipuudepühal 23. märtsil käis Jannsen Nikolai kirikus, kuulates sealse pastori Girgensoni jutlust teemal “Issanda asumisest meie südamesse”, ja jälgis seejärel Eliisabeti kirikus pastor Schultzi jutlust “Mina ja mu maja tahame Issandat teenida”.

Et mõista Jannseni vastupidavust kirikuelust osa saamisel, toogem suuremad palvetamised Issanda ülestõusmise kuust. 23. märtsi palmipuudepühast oli juba juttu, seejärel maarjakuulutamise päev 25. märtsil, suur reede 28. märtsil ja lihavõttehommik 30. märtsil.

Koolmeister ja kirikuõpetaja

Jannseni ja Schultzi suhted olid keerulised vähemalt esimestel koostööaastatel. Jannsen oli maalt linna tulnud noor kooliõpetaja, kes kõneles väga head saksa keelt, oli tuntust kogunud kirjamehena, kuid oli samal ajal vennastekoguduse liige. Ta kuulus Vändras saksa kogudusse ning oli vähemalt esialgu Ülejõel kiriku ülesandeid täites silma paistnud talupoegade suhtes napisõnalise ja kõrgi käitumisega, mida pastor Schultz talle ette heitis.

Schultz seevastu oli Saarde kirikuõpetaja kohalt 1864. aastal pärast legendaarse Pärnu Eliisabeti koguduse pastori Heinrich Rosenplänteri surma tema elutööd jätkama kutsutud, sealjuures oli ta Jannsenist ainult kuus aastat vanem.

Schultz oli 1850. aastaiks samuti kogunud kuulsust kirjamehena. Ta oli koos Karuse pastori Hasselblattiga andnud välja ajakirjalaadset vihikut Leiwakorwikenne, kus muu hulgas püüti rahvale selgeks teha, miks ristiusu kiriku usuvool ei ole nii hea kui teine.

Schultzi kantslikõned olid kantud sügavast jumalakartlikkusest ning loomulikult ei sallinud ta nn puhta ristiusu kõrval juuri ajanud usuvoole, hernhuutlikku vennastekogudust teiste hulgas.

Sellest oli küllalt, et kahe mehe vahel konflikte sünniks. Jannsen oli neis muidugi nõrgem pool. Aga Jannseni kiituseks peab ütlema, et ta polnud intrigant. Olles küll vennaskondlane, jäi ta Shultzile truuks, kui see vaidles vennaskondlastega kuni vennaskonna palvemaja sulgemise nõudeni välja.

“Vennastekoguduse kooskäimisemaja tuleb tõepoolest ühe tüli tõttu politsei käsul sulgeda,” kirjutas Jannsen 23. veebruaril 1851. “Kui palju ja kas üldse sealjuures pastori käsi mängus on olnud, ma ei tea; vähemasti ei ole tal midagi selle vastu. On tõesti meeltrõhuv kuulda, kui vennastekogudus ütleb: “Me oleme algusest peale need inimesed, keda nagu Kristust ennast põhjuseta halvustatakse, eriti ilmalike tarkade suu läbi, kelle hulka ka pastor kuulub.”

Pastor räägib täpselt vastupidi ja nimetab evangeelse luteri usu kiriku allasurujateks ning on neid viimasel ajal lihtviisiliselt inimkonna jätisteks nimetanud.”

Sealsamas lisab Jannsen teemat vahetades, et “kool edeneb harilikul vaiksel moel”.

Jannseni huumorimeelest suhetes Schultziga annab tunnistust järgmine juhtum ja kahekõne, mille noor koolipapa 1854. aastal üles tähendas.

“Täna sain tõsiselt nalja,” kirjutas Jannsen. “Ma olen siinse möldriameti juures notar ja pidin selle kvartali koosviibimise jaoks otsima ruumi, mille leidsin Rotschildi majas, mis aga esmalt sekretär Morsi käest välja tuli kaubelda. Too annab loa, aga saab minust valesti aru ja usub, et kasutan ruumi mingi usukoosoleku läbiviimiseks. Pastor Schultz tuleb täna tema juurde ja kuuleb seda temalt. See vaene inimene oma surmahirmus võimalike hernhuutlike kogunemiste ees (sest ta ei usalda mind päriselt ja teeb sellega rumalasti) kiirustab nüüd mulle kirjakest saatma, tulgu ma veidikeseks tema juurde. Ma tulen.

Pastor: Kuulge, te olevat Morsi käest Rotschildi maja üürinud?

Mina: Mida see peab tähendama? Kas me ei tohi seda teha?

Pastor: Mis koosolekud need on, mida te seal pidada tahate? Ja veel minu nimel?

Mina: Ma ei pea mingeid koosolekuid, ja veel vähem midagi teie nimel.

Tema: Aga te ju üürisite selleks maja, nagu Mors mulle ütles.

Mina: Seda tegin ma küll, aga see ei puutu Teisse ega minusse: sest Pärnu möldriamet tegi mulle ülesandeks selle aasta kvartalikoosviibimiseks sobiv ruum otsida jne, jne …

Siis alles taandus vaese pastori hirm ja me hakkasime rääkima muudest asjadest, aga kui asi selgus, pidin tahtmatult muigama. See agarus!”

Aeg kiita Eliisabeti pastorit

Põhjus, miks Jannsen paistis üksiolemiseks Eliisabeti kirikule Nikolai kirikut ja mõnikord Annemõisa palvemajagi eelistavat, võis peituda vähemalt osaliselt tõesti selles, et ta ei tahtnud pastor Schultziga ilma vajaduseta kokku põrgata.

Ometi oli pastor tubli ja teovõimas mees, kes nelja esimese tööaastaga oli kirikus suutnud nii mõndagi korda saata. 1850. aastal oli kirik kümme nädalat remondis, millest väljus uues värvikuues. Õnnetuseks ei saanud pidulikul avamispäeval teistega koos olla Jannsen, kes nagu kiuste haigestus neil päevil, mistõttu jäi pidupäeval pidamata ka tema koori kontsert.

Samal ajal muretseti kirikusse Pärnu tislermeistri Pulsi valmistatud uus kantsel. Uulu ja Surju mõisahärra Reinhold S. von Holstein kinkis kogudusele uue altari ning kiriku vöörmündrilt konsul Roddelt saadi Martin Lutheri ning apostlite Pauluse ja Peetruse rinnakujud.

Konsul Rodde tellis kirikule uue altarimaali Rotterdami meistrilt van der Kaatilt (trükikirjas kasutatud ka nimekuju van der Kann). See pilt pandi kirikusse üles 1854. aastal.

Schultz oli suur rahvakoolide toetaja, tänu temale hakati 1849. aastal ehitama Ülejõe uut koolimaja, kuhu Jannsen õpetajaks kutsuti ja mis 13 aastaks tema elutee määras. Nende kahe suurmehe tülidest kumab vastastikust poolehoidu.

Pärnu Postimees, 21. aprillil 2007

 

 

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)