Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

20aastane Jõgeva kogudus on ärkamisaja laps

23.01.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Möödunud aasta jõulukuul tähistas Jõgeva kogudus oma asutamise 20. aastapäeva. «Koguduseliikmed hoiavad oma kogudust ja kirikut väga, samuti valitseb siin tugev kogukonnatunne,» kinnitab koguduse õpetaja Valdo Reimann, kel tänavu suvel täitub vaimulikuna Eesti külmapealinnas 10. tegevusaasta.

«Ah lasteaeda otsite, siis ei ole tee pikk, vast kümmekond minutit selles suunas,» juhatatakse mind rongijaamast lahkelt õigele teeotsale. Tavapärane meetod orienteerumiseks 5500 elanikuga Jõgeval ei tööta, sest kirikutorn, mille järgi tavaliselt joondun, siin puudub. 15 aastat tagasi ostis noor kogudus linna omandis kasutuseta seisnud hoone, nõukogude ajal ehitatud lasteaia, ja ehitas selle kirikuks. Ilma kellatornita.

Mõtted tornist uue kirikuni
«Eks sellest tornist on ikka palju juttu olnud ja on jätkuvalt ka,» muheleb õp Valdo Reimann, kellega kantseleis kohvilauda juhatatuna torniteema kohe üles võtan. «Mõned ütlevad otse välja, et mis kirik see ilma tornita on,» vahendab õpetaja kohalike seisukohti. Tuleb välja, et torni ehitamist on päris tõsiselt ka kaalutud, juba hoone kirikuks kohendamise ajal.
Toonane linnaarhitekt laitnud mõtte maha, sest planeeritav rajatis oleks tema hinnangul hakanud madala asustusega piirkonnas kohatult domineerima. Kui mõte tornist linnapilti rikastava maamärgina vajalikele ametnikele omasemaks oli muutunud, sai pidurdavaks jõuks elu ise. «Raha on ikka mujale ära kulunud,» laiutab Reimann käsi tüüpilise majaomaniku ilmega, kes teab, et hoones on alailma midagi kõpitseda.
Valdo Reimann räägib, et tegelikult pole lõplikult maha maetud ka ideed ehitada uus kirik. 1939. aastal, aasta pärast president Konstantin Pätsi poolt Jõgevale linnaõiguste andmist, kogus tuure mõte oma kogudusest. Et kogudusel peab olema oma kodu, kirik, siis kinkinud üks talumees selleks hektari maad.
Õpetaja Reimann püüab jahutada kõigi indu, kellel veel vana plaan meelel. Ta kinnitab, et praegune asukoht kaalub kindlasti üles olemasoleva maatüki raudtee ääres kesklinnast eemal. «Meil on aga kõik asjad kümne minuti kaugusel,» näitlikustab ta oma seisukohta.

Alguses oli suur tahe
Kuigi Valdo Reimann ei olnud siinkandis ajal, kui käputäiel ettevõtlikel inimestel plaan uue koguduse loomisest peas konkreetse kuju võttis, on ta jutte «tollest algusest» palju kuulnud. Nii palju kui oli tuliseid uue koguduse pooldajaid, oli ka idee taunijaid. Väljendati selget seisukohta, et piirkond jääb Laiuse koguduse alale ning uue koguduse loomine kõigest 8 kilomeetri kaugusele iidsest kihelkonnakirikust pole kuidagi põhjendatud. Viimased mõtted on siiani kenasti tallel tolleaegsetes Laiuse koguduse nõukogu protokollides.
Kaalukauss kaldus siiski uue koguduse asutajate poolele ning mõte sai kirikuvalitsuse heakskiidul teoks 1992. aastal. Algus oli suurejooneline – igati kohane 20 aasta tagustele vaimustuse aegadele.
«Eks ta üks ärkamisaja laps olegi,» leiab õpetaja Reimann, kirjeldades esimesi rahvarikkaid kogunemisi linna kultuurimajas, kuhu jäi teenistuslik elu viieks aastaks. Kogudus loeb oma sündi pidulikust jumalateenistusest jõulukuul 1992, kui vaimulikest olid teiste hulgas kohal peapiiskop Kuno Pajula, Viljandi praostkonna praost Herbert Kuurme ja õpetaja Eenok Haamer. Samal päeval otsustati ka, et kogudust asub teenima diakonina Markus Haamer.

Rõuge ja Jõgeva – nagu öö ja päev
Samal ajal 20 aastat tagasi, kui Jõgeva kogudus rajati, asus õpetaja Valdo Reimann Võrumaale Rõuge Maarja kogudust teenima, kuhu jäi kuni 2003. aastani. Paludes õpetajal kommenteerida kahest vägagi eriilmelisest kogudusest saadud kogemust, kuulen vastuseks: «Nagu öö ja päev.» Võttes appi äärmuslikkusele viitava metafoori, asub ta nimetama kahe koguduse erinevusi.
Rõuge kogudus omab vana kihelkonnakeskusena traditsioonipärandit ning koguduseliikmed tihti lähtuvadki eeldusest, et «nõnda on siin ikka olnud ja tehtud». Jõgeval sajandite traditsioon puudub. Enne sõda oli tegemist vaid kahe tänava ja raudteejaama ümber käiva eluga, linnake kosus alles nõukogude perioodil.
«Linnarahvas on ikka teistsugune,» kinnitab Reimann, pakkudes põhjendavaks näiteks: «Erinevalt maapiirkonnast jõuab siin kirikusse 15–30 minutiga.» Tavapühapäeval on Jõgeva kirikus 20–30 inimest, mis on väga hea protsent 80-liikmelise koguduse jaoks, mille liikmeskond moodustub lõviosas eakamatest naisterahvastest.
Eraldi märksõnana nimetab Reimann vabatahtlike rolli. «Kui Rõuges olid ohjad 10 kirikuvanema käes ja teisi abilisi oli vähem, siis Jõgeval on igapäevaselt tegevate inimeste ring laiem,» räägib ta. Nii on vabatahtlike õlul taaskasutusriiete kaupluses majandamine, kiriku korrashoidmine, mitmesuguste koosviibimiste korraldamine jne. Püüdes vabatahtlikke kokku rehkendada, nimetab Reimann arvuks 20, lisades, et aktiivne tuumik on mõnel ajal suuremgi olnud.
«Inimesed väga hoiavad oma kirikut,» kinnitab Reimann, vaagides, kas see tuleneb noore koguduse või väikese koguduse fenomenist.
Rõuges andis kirik mäe otsas kogukonnas enam tooni kui Jõgeval, toob Reimann veel ühe paralleeli. Kui Rõuge kiriku kõrval asuvas põhikoolis õpetati usuõpetust, siis Jõgeval seisavad lastevanemad üsna kindlalt valvel, et «usupropaganda kooli ei jõuaks». Veel toob ta matuste näite. Kui Rõuges olid kiriklikud matused ülekaalus – ühel aastal tuli õpetaja Reimannil igavikuteele saata 89 kadunukest –, siis Jõgeval pole see nii, eelmisel aastal oli 15 matust, aga tavaline on 6–7 matust aastas.

Vana laevakell kutsub kirikusse
Kui üldiselt on Jõgeva kirikumaja külm ja samas majas korteris elav õpetaja peab talveperioodil ikka sooja vesti üll hoidma, siis kirikusaal on jumalateenistuseks soojaks köetav. «Ametivennad suurtes kihelkonnakirikutes võivad päris kadedad olla,» naerab Reimann, nimetades, et teenistuseks alba alla kuube, kõnelemata paksemast vammusest, panema ei pea. «Korterid on mul aga eluaeg külmad olnud,» ei tee ta isiklikest elutingimustest suurt probleemi.
Niisamuti ei ole vaimuliku näos suuremat traagikat, kui palganumbrist juttu teeme. «Olen ühe Jumala teenistuses ja see maksab ometi ka midagi,» kinnitab mees, kellel on kindel arusaam vaimuliku ameti õigustest ja kohustustest.
Liikudes 120 istekohaga kirikusaali, tutvustab õpetaja interjööri. Robert Suvi värviküllased aknavitraažid pääsevad altariruumi askeetlikus lihtsuses mõjusalt esile. Väheldane orel, mille üle lastemuusikakooli pedagoogist organist Anu Piiskoppel nii rõõmus on, toodi Rootsist Uppsalast, kus ühe pisikese kiriku sulgemisega pillide kuningas peremeheta jäi.
Kiriku külgseinas on nägusas raamis lõuend stseenist taastuleva Kristus-kuningaga, mis on pärit Võrumaalt Vastseliina kirikust, kus see vana altarimaalina jõude seisis. Maali ees on Jõgeva valla kingitus – massiivne sepistatud küünlajalg, kuhu iga soovija saab juhtküünlast oma palvetule süüdata.
Peaukse eeskotta jõudes tõmbab Valdo Reimann köiest ja kirikuruum täitub kellahelinast. Jah, kuigi Jõgeva kirikul pole kellatorni, on oma kell ometi, mida enne teenistust helistatakse. Õpetaja Eenok Haamer oli selle siia toonud «seniks, kui oma kellad saate». Tegemist olla kunagi Peipsit kündnud aluse Jossif Stalin laevakellaga. Heli on korralik: teada andvalt kinnitav.
Viimase 20 aasta jooksul on EELKs tekkinud mitu kogudust, peale Jõgeva koguduse on loodud Viimsi Püha Jaakobi (1994), Mustamäe Maar­ja Magdaleena (2010) ja kõige viimasena käesoleval aastal Saku kogudus. Samuti on mitmed EELK kogudused taasiseseisvumise järel taastatud, näiteks Viljandi Jaani ja Prangli Laurentsiuse kogudus.
Liina Raudvassar

Jõgeva kogudus
Asutati 1992. aastal
Liikmeid 80
Vaimulikud Markus Haamer (1992–1996), Rene Alberi (1996–2003), Valdo Reimann (alates 2003)
Sõpruskogudus Renko Soomes

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)