Esileht » Arvamused » Kolumn »

Inspiratsioon juubelitest

18.12.2013 | | Rubriik: Kolumn

Olen isiklikus elus viimasel ajal tõdenud, et elan justkui paljude juubelite vahel – mitmetel minu sõpradel on täitunud või täitumas viiekümnes aastaring.
Sageli on juubelid sündmused, kus minevik siseneb mälestuste näol jõuliselt olevikku ning see on parim aeg kokkuvõtete ja üldistuste tegemiseks, kuid ka minevikust õppimiseks.
Veelgi laialdasemalt kui üksikisiku näitel avaldub juubelite inspireeriv ja suunav mõju organisatsioonide puhul. Kogesin seda detsembri esimesel nädalavahetusel oma kodukooli Hugo Treffneri gümnaasiumi (HTG) 130. aastapäeval.
Kõigepealt tahaksin mainida, et mitmed viimasest juubelist meelde jäänud mõtted olid seotud kooli kui kasvukeskkonnaga. Noore inimese vaimulikuks kasvamiseks soodsate tingimuste loomine on ülioluline ka kirikus ja usulistes organisatsioonides ning siin on koolil ja kirikul kindlasti kokkupuutekohti. Eriliselt joonistusid viimasest HTG juubelist minu jaoks välja kolme eri põlvkonda kuuluva vilistlase mõtted, kui nad kirjeldasid HTG vaimu üht osa, millest olid osa saanud.
Tahan selgitada veel üht detaili. Nimelt on HTG koolihoones õpilaste lemmikpaigaks aatrium, mille seintele kinnitatud tahvlitele on kirjutatud kõikide HTG lõpetajate nimed. Nii kohtuvad aatriumis sümboolselt juba teispoolsuses viibivad kunagised õpilased, eakad vilistlased, parimates aastates põlvkond ja praegused noored. Mulle näib, et see on hea ja inspireeriv seltskond ning ka esimene meeldejäänud mõte pärineb juba teispoolsuses viibivalt vilistlaselt.
Otsides juubeli eel kirjeldusi HTGs kunagi valitsenud õhkkonnast, leidsin legendaarse vaimuliku ja õpetaja Elmar Salumaa (vilistlane 1929) mälestusteraamatust «Tiib pandud aastaile õlale» järgmised read: «Meie mõttevahetuse õhkkonda ei mürgitanud mingid maailmavaatelised doktriinid ja dogmad ega määratlenud selle kulgu mingi parteiline põhijoon, millest me kartnuks kõrvale kalduda.
Kõik see sündis ikka täiesti vabas, sundimatus meeleolus, kus igaüks võis kartmatult esitada oma arusaamu ka siis, kui need võisid osutuda ekslikuks. Ja kes meile seda pahakski pani: olime ju ikkagi otsijad, need kes alles algasid oma teekonda elule vajaliku tõe otsinguil! Ja lõppude lõpuks ei harrastatud meil õppetööski mingit ideoloogilist indoktrinatsiooni, sest tõeliselt haritud inimestena pidime me ise igaüks jõudma veendumusele tões, heas ning kaunis. Me pidime kasvama vabadeks, mitmekülgselt rikkaiks inimesiks.»
Küllap on Elmar Salumaa kirjeldatud arengukeskkonna loogiliseks jätkuks noorte inimeste ahhaa-elamused. Viimaselt HTG juubelilt leidsin teisegi näite, kuidas mingil eluhetkel tekkinud taipamine tõstab inimese justkui vaimselt uuele tasandile.
Juubeliürituste juurde kuulusid kohtumised vilistlastega ning väga jäi meelde kirjanik Jaan Kaplinski (vilistlane 1958) kirjeldus müstilisest elamusest, mille käigus ta leidis enese jaoks luule võlu ja lummuse. Esmalt toimus see tal venekeelse Mihhail Lermontovi luule avastamise kaudu, eestikeelse luule juurde tõid teda hiljem arbujad.
Mulle näib, et inspireeriva ja vaba kasvukeskkonnaga käib paratamatult kaasas vaimne kasvamine, kui noorel inimesel mingil eluhetkel maailmast või iseendast sügavam arusaamine tekib.
HTG juubelile tagasi mõeldes jäin ma pärast nimetatud kahe idee teadvustamist ilmselt vaistlikult otsima kolmandat juhtmõtet. Leidsin selle suunise juubeli käigus toimunud kontsertjumalateenistuselt, mille viis läbi Kristjan Luhamets (vilistlane 1999). Nimelt rõhutas ta oma jutluses, mis põhines Pauluse kirjal filip­lastele 4:4, rõõmu olulisust.
Koos Elmar Salumaa mälestusega vabast ja otsimist soosivast arengukeskkonnast, Jaan Kaplinski kirjeldusega vaimsest kasvamisest moodustaks rõõmu rõhutamine minu jaoks sellest juubelist saadud inspiratsiooni tuuma.
Olen tähele pannud, et rõõmu omades tekib tahtmine seda jagada. Küllap ongi advendiajal igati paslik jagada ka juubelitest tekkinud rõõmu ja mõtteid. Ehk leevendab selline tegevus koolideski pisut rõõmu defitsiiti. Hiljutise PISA uuringu andmetel on Eestimaa koolide õpilased oma teadmiste poolest maailma tipus, puudu jääb aga koolirõõmust.

Jürgenstein,Toomas 2013

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)