Esileht » Online » Online artiklid »

20.05 Sakarias Leppik: Eesti valu: hoolimatuse sündroom

20.05.2008 | | Rubriik: Online artiklid

 Sakarias Leppik, Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku preester. Foto: internet

Küllap on terane eestlane täheldanud viimase aasta jooksul korduvalt ja eri olukordi puudutavates uudistes või sündmuskajastustes kurtmist ühiskonnas leviva hoolimatuse üle.

Liikluses. Prüginduses. Teeninduses. Meditsiinis. Miks?

Esimene tahtmine sulge haarata tekkis, kui liikluses toimuvat vaadeldes “karjatasid” mõni aeg tagasi Eesti arvamusliidrid: “Võtke mõistus pähe ja hoolimatus liikluses lõppegu!” Ootasin artikli kirjutamisega, sest alati on mõttekas ühiskonnas valu tekitavaid arenguid analüüsida pisut hiljem, siis, kui on välja koorunud mõningate eetikatendentside kulgemine: kas enamiku hinnangul positiivses või siis negatiivses suunas. Ülekutse oli muidugi väga-väga hiljaks jäänud. Samuti ei olnud tol piisavat väge, suunamaks kriitilise massi liiklusprobleemsete inimeste tähelepanu, et saavutada mõninganegi pikas perspektiivis toimiv tulemus.

Tegelikkuses sumbus karje vaikusesse. Oleks sumbunud ka mõnes muus inimsuhetes abivalmidust ja tähelepanu nõudvas valdkonnas. Ja on palju tegureid, miks just nii läks. Üks neist: puudub konkreetne ning kindlal maailmavaatel püsiv ja läbiproovitud eetiline süsteem.

Juba kaen vaimusilmas netikommentaare, mis lubavad “kõik ristikoerad mättasse lüüa”. On aga tõesti ütlemata kahju, et valdav osa Eesti arvamusliidreid käsitab inimsuhete eetilisi probleeme kõigest abstraktsel tasandil. Abstraktsus on väga mugav – postmodernselt mitte millekski kohustav. Abstraktse tasandi eetikakäsitlus ei ole minu teada aga üheski tsivilisatsioonis loonud pikka perspektiivi mõjutavat tulemust inimsoo käitumuslikule paremusele.

Väljakistud kümme käsku

Nõukogude ideoloogia alateadlik mõju ei tee Eestis olukorda paremaks. On naiivne arvata, et noidsamu nõukogudeaegseid juhtnööre vanemailt lastele enam edasi ei kandu. Kümnest käsust oli ja on postsovetlikus eetikadefitsiidis ju lihtne rääkida. Rääkida. Noid vanatestamentlikke käske tänapäevale kommenteerimata ei saa aga nende järgi väga lihtsalt elada. Kristlikust või judaistlikust eetikast väljakistuina puudub nendel tugiväli Eesti nüüdses, võlaõigusest läbiimbunud vasakliberaalses ühiskonnas. Ja sestap jäävadki hämaraks selgitamata käsud “ära himusta oma ligimese vara” või “ära tapa”.” Osa intelligentsi arvates ei sobi traditsiooniliste kirikute vaimulikud kümne käsu kommenteerijaks, sest nad “vaatlevad eetikat liiga ühekülgselt”, kartes justkui ajuloputuslikke samme. Mitme teise konfessiooni vaimulike usalduskrediit siin on veelgi väiksem.

Samal ajal puudub Eestis arvamusliidrite plejaad, kes suudaks mõjutada ühiskonda nn neutraalse eetika kehtima panemisega. Ja muidugi unustatakse, et kümme käsku on mõistetavad vaid religiooni kontekstis. Ainult nii saab neid ka hermeneutiliselt selgitada.

Eestis vohavat lugupidamatust ja hoolimatust toitvaks teguriks on usundiõpetuse puudumine. Pedagoogikas on teema üle kõvasti lokku löödud, ühiskondlikku eetikadefitsiiti taustaks võttes aga mitte eriti. Aine muutmine kohustuslikuks annaks õpilastele teadmise usundite eetikasüsteemidest, eeskätt inimsuhete ülesehitamise põhjustest ja tagajärgedest. Nii on igaühel valik, milline maailmavaade on talle omane ehk millist eetikat ta tahab järgida. Haritud inimene ei sülita ju tsivilisatsioonide (mis arenenud ainult usundiga koos) aastasadade või -tuhandete pikkusele kogemusele, vaid kasutab seda. Ainult rumal ei õpi varasemast ning välistab inimsuhete ajaloost tulenevad tõigad, andmata neile juurde lisaväärtust. On ka kummaline eeldada, et enamik maailma kultuure suhtub usundisse sama ükskõikselt kui enamik agnostilises Eestis.

Vägevate eestlaste vägevad ja hoolivust taotlevad üleskutsed jäävad tänapäeval hetkeväreluseks, sest inimsuhete eetika ehitub üles mitme põlve kogemustele toetudes ja loomuldasa neid arvestades. Nagu mujal, kehtib ka eetikas, et purustada, devalveerida võib aastakümnetega, ehitamiseks kulub aastasadu. Hoolivuse suurenemist ei too kaasa ei Rootsi tüüpi sotsiaaldemokraatia ega Hollandi tüüpi tolerantsi jäljendamine. Tegu on Eestiga, siinse ajaloo ning inimestega. Oleks jube mõelda, et naabrid kaevad meid kaastundlikult paarsada aastat hiljem, kuna me tegeleme ikka veel tagajärgede likvideerimisega.

Viljatud üleskutsed

Viimati kirjutasin Eesti Päevalehes, et eestlased on vaimulikult küpsed ja ma ei karda nende vaimuliku tervise pärast. Mõneti ma eksisin. Tõsi, küpsed ja vaimulikult terved on need, kes on endale asja selgeks teinud. Eetikadefitsiiti kannavad edasi inimesed, kes ei küsi endalt õigel ajal õigeid küsimusi. Kool ja kodu peaksid julgustama õigel ajal õigeid küsimusi esitama. Aga üldistatult: postsovetlikelt koolijuhtidelt ja kogemusteta haridusametnikelt ei maksa usundiõpetusele tuge oodata. Sest noil on endiselt kaks suurt hirmu: esiteks hirm, et usundiõpetus loputab õpilaste ajusid, ja teiseks hirm kaotada mugavaks jääda võimaldav abstraktsus inimsuhete eetika käsitamisel. Seetõttu jääbki kodude hääl tihti jutlustatavale kõikvõimalikkusele alla.

Nii toimuvad eetikaküsimusi puudutavad konverentsid, kus inimesed väitlevad ühe termini üle ja ümber, aga eri tasandeil. Nad ei mõista toda terminit kunagi ühtmoodi, sest ei suuda kokku leppida. Just sellise lähenemise ja käsituse eest hoiatas mind New Delhi ülikooli õppejõud ja mu theravada budismi õpetaja Moti Lal Pandit.

Kui Eesti hariduspoliitika kujundajad ei taha trotsi, isiklike komplekside või millegi muu pärast õpetatavaid eetikasüsteeme konkretiseerida ega anna õpilastele valikut kasutada eri usundeist pärit eetikakomplekse, siis ärgu edaspidi virisetagu, et ühiskonnas on vähe hoolivust. Eetikat fakultatiivselt ei omanda. Peita hoolimatuse sündroomi “eestlasliku individualismi” sildi taha on aga sulaselge enesepettus. Eestlased armastavad, hoolivad, on abivalmis ja hellad. Isegi õrnad.

Kui palju peab vett merre voolama, et meie ühiskonna enamik õpiks euroopalikke (ja üpris selgelt kristlikust pärandist ammutatud) eetikanorme kasutama, seejärel aga omaks pidama? Ei tea. Et vältida negatiivseid tagajärgi tulevikus, tuleb teadlikult põhja tsementimisega saavutada pikaajaline positiivne mõju ka ükskõiksete ja väiklaste eestlaste kasvatusahelale.

Eesti Päevaleht, 20. mail 2008

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt! (Js 40:3a,10a)